Rekkajuhtum: kas lollile peaks peksma andma?

Tartu-TLN maanteel on kasvanud omakohus. Jõulurahu ajal anti ühele rekkamehele kolakat. Mida arvata asjast?










Üheltpoolt seda, et kahju, et eestis nii on. Ei ole meil liikluskultuuri ja ega seda muud kultuursust ka väga olla ole. Mitte ainult maanteedel ei olda kiirelt vihased, vihastatakse juba parklaplatsil (minu õemeest kutsuti üheks kotiks eile kui ta viimaseid kinke läks ostma) ja vihane kultuuritus on ka meie endi kodus, netikommentaarides.

Kõigil on meil oma õigus, aga väga vähe on seda õiguse ärakuulamist ja tunnustamist. Minu isiklik arvamus on see, et eestimaal on palju allasurutuid ja nende veelgi allasurutuimaid tundeid.

Mida teha?

Maanteekultuur areneb siis kui Tartu-TLN maantee saab vähegi paremaks (ehk maksame usinalt makse) ja kultuur üldiselt näiteks siis kui meile tuleb moraalselt arenev riigivalitsus (loe: kes mõjuks hoolivalt). Nii vist mõeldakse, aga teadupoolest see kõik võtab aega.

Aga mida teha ikkagi rekkajuhiga, kes teeb ohtlikke möödasõite? Mida teha inimesega, kes sinult jõulurahu röövib? Kas sa annaksid peksa? Kas sa vaataksid pealt, kuidas kellelegi teisele antakse peksa? Või sa võtaksid ka omavastutuse ja käituksid kuidagi elumuutvamalt?

Lollid pidid saama kirikuski peksa.

Kuigi nii palju kui ma olen kirikus käinud, olgu siis meie või kellegi teise maal, ei ole ma veel ühtki sellelaadset peksasaamist pealt näinud või kuulnud. Ja mind võib üsna religiosseks inimeseks kutsuda.

Kirikuinimesed lollidele inimestele peksa ei anna. Eriti kui tegemist on juba vanema inimesega. Mõnda noomitakse küll, aga üldiselt ütleb piibel, et loll muutub ainult pahuramaks kui ta südant püüad vorpida. Mõne inimesega saab nii paremini hakkama kui sa temast välja ei tee.

Rekkajuhist tuli muidugi välja teha, sest ta pani teiste elu kaalule. Keegi peab ju korda jälgima ja korrale kutsuma! Sest kui ei ole politseid ja tema silmi, siis kes siis täidaks ta kohta kui mitte meie? Eesti on väike ja väikesed inimesed peavad tegema siin suuri tegusid.

Annaks siis Jumal tarkust, millised on need õiged suured teod.

Mina mõtlen nii, et kui võimalik, tuleb alati risti-vastupidi loomulikule tungile käituda. Kui keegi on nõme, siis hoopis väljendada hoolimist. Mitte mõttetult taguda, vaid silma vaadata ja sügavamale jõuda. Tihti inimesed tunnevad süüd varem kui me neid süüdistada jõuame. Meie asi on aga aidata teist inimest edasi.

Mida siis sellest loost lõpuks järeldada?

1) Hästi nõme olukord. Nagu elaks ebatäiuslikul maal, kus häid lahendusi pole. Tekib kui iseenesest soov, et eelmine põlvkond oleks tugevam, et meie ümber oleks rohkem asjalikke inimesi, tublisid mehi ja väärikaid naisi, kes ei kasvataks mitte ainult oma lapsi, vaid ka kaasteeliseid hästi. Muidu ongi nii, et saab justkui rusikareegliks, et mina anna peksa kui näed, et midagi on valesti. Sest see ju toimib! (Aga mis siis kui peksasaanu läheb koju, joob täis ja annab nüüd perele peksa? Siis see ju ei toimi! Kas sa sellest siis ei hooli?)

2) Kui anda maad vägivallale ja omakohtule, siis see ainult kasvab.

3) "Eesti liiklus" on elu ja surma teema. Seepärast on see emotsionaalselt laetud ja paljudel on sellega oma lugu.

4) Annaks Jumal meile parema maantee, rahulikumad ajagraafikud ja juhid, parema kultuuri ja toredamad ligimised. Aga millal ja mis kujul? Sest et ega jõuluvana selliseid asju ei too, ja vaevalt seda teeb ka näärivana.

5) Ma ei tea, kas sa märkasid, aga põhimõtteliselt saab sellest õnnetusevideost näha, et põhimõtteliselt on kõik 4 asjaosalist (kaks rekkat ja kaks väiksemat) valesti käitumas, ja põhjustasid nii endale kui teistele eluohtlikku õnnetuse. Õnneks keegi surma ei saanud ja viga ka mitte. Põhjust on kõigil hoopis järelemõtlemiseks ja tänuks!


Head liiklemist ja lähenevat vana aasta lõppu!

Mis me lapsele nimeks panime?

Lapse nimepanek on alati keeruline. Eriti kui su ümber on mitmed lapsevanemad, kes oma võsundikele ainult parimat tahavad ja kipuvad üksteist võrdlema.

Üheltpoolt peab nimi olema ilus, aga mis on millal ilus, see pidevalt muutub. Väga oluline on, et nimi oleks uus. Midagi sellist, mida tutvusringkonnas käibel väga ei ole. Kindlasti ei tohi ta olla eelmisest või üleelmisest kümnendist. Nendega eelmiste nimedega läheb aega, kuni nad uuesti moodi lähevad.

Nimi jällegi on igale inimlapsele väga oluline. Sellega ta hakkab seostama seda, kes ta on. Kui on kole nimi, siis mõeldakse

a) ma olengi kole
b) nimi pole oluline (ja kutsuge mind teisiti!)
c) vanemad olid jobud
d) vanemad väga ei hoolinud minust

Mina jällegi tahaks, et igal nimel oleks algusest peale mingi tähendus. Nii nagu see on näiteks vanas heebrea keeles. Siis pandi nimesid vastavalt pere olukorrale ja suhtele Jumalasse. Näiteks Joosep (Jumal peab kasvama) või Eeva (kõige elava ema).

Huvitav, mis oleks meile äsjasündinud tüdruku nimi, kui me paneksime talle sama moodi?

Gretal Oli Selg Haige (GOSH)
Naudingu aasta (NASTJA)
Jumal annab lapse, annab jälle leiva (JALAILA)

Tegelikult on asi veel keerulisem, kui ma seni olen kirjeldanud. Mitte ainult ei pea nimi olema ilus, uus ja tähendusrikas, vaid ka perekultuurile sobilik. Meie pere iseärasus on see, et Greta keel on rootsi ja mul eesti. Peame leidma talle midagi Tiiu ja Kajsa vahepealset. See ei ole niisama, naljaasi.

Oleme seda trikki juba kolm korda teinud ja nüüd tuleb panna sama stiili edasi. Muidu küsitakse, et miks on Wilma Loviisa, Noomi Amanda, Vira Margareta ja nüüd siis mingi Tiiu Kajsa?

Lapsed peavad alati olema võrdsed ja unikaalsed ühekorraga. Ja neil endil saab olema selle koha pealt vaist ja õiglustunne vaat, et kõige teravam.

Aga hakkama saime!

Siin ta on. Tehtud aasta 2009 väljalastud fontidest ühe ilusaimaga.

Tehku nüüd teised vanemad järgi... lasteralli võib jätkuda!

Kurjad kurvad koerad

Mõnikord on nii, et inimeste pandud sildid ei räägi kogu lugu. Võtkem näiteks "Kurja Koera" silt, mis ideaalis peaks kõik kurjategijad ära peletama, postiljonid tähelepanelikuks tegema ja ligi laskma vaid soovitud külalised.

Aga mis siis kui need kurjad koerad on ka kurvad koerad?

Käisime nimelt Ülenurme seltskonnaga puudustkannatavatel peredel, või õigemini kodudes külas. Viisime toidupakke lootuses inimesi üllatada.

Pikad valla äärealad sai läbi kammitud, ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et pea igas kodus või naabruskonnas on suur ja lahtine koer.

Üks jooksis üle aasa ja ajas meie mikrobussi rehve taga. "See on puhas hunt," kommenteeris julge mees Hendrik. Kuid temagi hääles oli mingi alalhoitud ettevaatlikkus, mida muidu seal ei olnud.

Üldiselt oligi nii, et kui kuskil oli koer väljas, siis saatsime Hendriku etteotsa. Nii öelda kahurilihaks. Talle paistis see meeldivat, sest üldjuhul tuli ta terve ja võidukana välja.

Kuni sattusime õunapuuaeda.

Igal pool valendasid külmunud õunaubinad üle aia ja sealt ta tuli! Suur must ja kihvadega elukas. Alguses tegi enda ümber niisama paar ringi, siis muutus sihikindlaks ja hakkas kerge sörgiga meile lähenema. Sel korral olime kolme mehepojana tegemas maaluuret ja uurimas, kas tegemist on aadressiga, mida otsime.

Aga juhtus nii, et tegime sosistades uued plaanid ja kolm kindlat kannapööret.

Loom kaitses oma territooriumi ja tuli aina järgi. Mina olin kõige tagumine ja tajusin, et loom on üsna lähedal. Nüüd näksab!!!

Mul oli käes küpsis, mida olin ajaviiteks närimas, aga jätsin sellegi tegevuse pooleli. Tean, et koerad haistavad mitte ainult lõhnu, vaid ka mingisuguseid nähtamatuid hirmuhormoone. Liikuge-liikuge, mehed! Muidu näksab!

Kas visata koerale küpsis? Teises suunas ja nii, et kui ta selle suhu ampsab, tunneb head maitset ning mõtleme, et oleme head inimesed? Ei. Ei. See oleks hulljulgus. Ma ei oska visata aegluubis ja seega oleks iga äkilisemgi liigutus äärmiselt provotseeriv. Ikkagi koera territoorium, ja see pole igapäevane nähtus, näha võõraid ja aktiivseid jopesid.

Õnneks aiapiir saabus ennem kui koer kintsust kinni haaras ja jalutasime läbi padriku tagasi bussi. Teised ootasid seal ees. Kuulasid soojas mõnusasti raadiot ja tundsid huvi, mis meil juhtus. Nii mõnigi võis mõelda: "Miks on Silver nii vaikne ja näost valge?"

Rääkisime kurjast koerast ja oma rahustuseks selgus meile hiljem, et tegemist oli niikuinii vale majaga, ja selle koeraga poleks meil vaja pistmist teha.

Rännak jätkus ja täitsa teekonna lõpus jõudsime kodudesse, kus olid pimedad koduperenaised. Sellised meeldivad jutukad inimesed, kelle kodud olid puhtad ja kes teadsid iga ruutmeetrit detailideni. Kummalgi oli suur must juhtkoer.

Aga mis mind hämmastas oli see, et kui needki koerad kihutasid esikusse, et teha oma esimesed hüpped, oli neil midagi hambus. Midagi sellist, mida õuekoerte puhul alati silma ei jää.

Ühel oli nukk ja teisel riidenarts. Need sõbrakesed ei ootanud mitte ainult toitu, vaid mängukaaslast! Neil endal polnud tegelikult vahet kui suured ja hirmuäratavad nad ise olid. Nende huvi polnud ka mitte kahurilihas, vaid selles, et neilgi oleks keegi kaaslane.

Selles suhtes on inimesed ja koerad sarnased. Ja mitte ainult kurjad, vaid ka kurvaks võib jääda see uksteagune elu.

Kuidas läks sünnitus?

Väga hästi. Tänan küsimast.

Ikka oli eriline. Ootamise lõpumarss.


Kevadel ma olin kontoris. Mõtlesin.

Tegin plaane paberil. Sain kõne.

Ime juhtus juba siis.

1+1 on 3. Matemaatiline, erakordne ime!


Rasedus on eriline.

Mõistan seda alles hiljem. Nüüd?

Ehk tulevikus rohkemgi.

Ma olen tänulik.

Iga hea ja halva,

haiguse ja inimeste eest.

Neid on nii palju!


Olen rohkelt oodanud, teadmata.

Kord poissi, abi ja ehk lõppugi.

Olen kartnud, peljand teadmatust,

uut vastutust, uut küsimust

ja veelkord vaiki olekut ja ootamist.


Kas neli last on vähe või siis palju?

Ei ole mina õige ütlema.

Sõltub vaatest, nurgast ju.

Iga laps on hing ja lõputu.

Julgen väita, et ka kodutu.


Ma ei vaja katoliku kirikut,

et nimetada naist mul pühakuks.

Ta on. On jaa!

Kuld, mis säras, särab rohkemgi.

Nii on. Oh jaa!


Ning nii nagu hoitud oli minu pere,

minu naine, minu lapsed ja see ilmaime.

Olen hoitud minagi.

Kõik said puhta lehe.

Ja ma ei oota surma, et alustada uuesti!


Olen mees ja lihtne isa.

Mul on muskel, mul on kõht ja mul on süda.

Ees on teekond, uut ja vana.

Mida karta?

Lapsuke ju minagi.

Lapsed ja luuletused

Ma ikka täitsa imetlen neid väikeseid lapsi.

Muudkui õpivad luuletusi ja kui muud sõnavõttu ei julge teha, siis vähemasti poeesiat panevad nii, et suitseb ja suured muud ei tee kui vaikimisi imetlevad. Huvitav, kust see tuleb?

Mulle iseenesest see laulukaruselli fenomen ei meeldi, sest tihti pingutatakse oma vestide ja täiskasvanulike grimassidega üle, aga ju nad siis nii õpivadki suur olemist.

Eks superstaari kandidaadidki on suht-koht kellegi järgijad ja tõeline olemus tuleb inimesest välja alles hiljem, siis kui on omajagu rännatud, eksitud ja end kusaltki taas leitud.

Peaks mingi uue luuletuse ära õppima, ütleks selle peale.

Ja Siiri vastaski

Kirjutasin oktoobris oma esimese kirja Sõnajalgadele. See kiri läks inimestele sama palju korda kui avalik kiri Kerli Kõivule (1000+ lugejat), kes üllatuslikult vastaski ning nüüd, teadaolevalt viimaste uudiste järgi, on uuesti armunud lihtsasse ja ilusasse eestisse! Elu24s isegi avaldati pilt sellest, kuidas Kerli sel suvel meie metsades mustikaid noppis. Väga lahe!

Aga kas Sõnajalgadelt on mõni sõna või paar tagasi?

On küll. Täna see tuli!

Sain Siiri Sõnajalalt Facebooki sõnumi. Ta oli mõnda aega avaliku tähelepanu alt eemal ja läks välismaale õega õppima.

"Kallis Märt, tänan, et kirjutasid!"

Ta ütleb, et nõustub peaaegu kõigi mõtetega. Samas toob välja, et suhtekorraldajat nad ei vaja, sest nad soovivad olla need, kes nad on.

"Imago loomiseks ei ole me iial kedagi kasutanud ja ma leian, et ka nüüd ei ole selleks vajadust. Oleme need, kes oleme - nagu varem, nii ka nüüd."

Samuti kinnitab ta, et usub Jumalat edasi ja saadab mulle rikkalikke õnnistussoove. Võtan need tänuga loomulikult vastu.

Samuti kirjutas Õhtuleht 13.detsembril, et Siiri arvamus oma tollasest autoroolis- ja alkoholijoobes olekust on järgnev: "Võin ju ennast lohutada, et iga inimene on ekslik, aga iseendale on väga raske selliseid vigu andestada."

Aga siit ka küsimus Sulle, kallis uudishimulik lugeja. Millal tunnistasid Sina viimati mõnd oma viga ja kas oled suutnud endale andestada?

Maailma kõige võimsam sünnitus ehk Ajaarvamise algulugu

Meil on jäänud Gretaga vähem kui kaks nädalat sünnituseni ja ilmselt rohkem kui kunagi varem, sümpatiseerib mind maailma kõige võimsam sünnitus, mida ajakirjanikutööd teinud evangelist Luukas kunagi kirja pani. Teen ümberjutustuse, sest äkki sa ei teadnudki kõiki olulisi detaile?

Ajaarvamise algulugu

Vanasti loeti aastaid teisiti kui täna. 

Meie ajaarvamise algulugu on aga nõnda.

Keiser Augustust, kes valitses Rooma Impeeriumis, laskis kõigil kirjutada end üles, et kus nad elavad ja mis nad teevad. 

See käis nõnda, et igaüks pidi minema oma kodulinna ja andma end seal näole. Tollal ei olnud sellist asja nagu rahvaloendaja, kes saaks näiteks Ihaste suvilaste lumised aiad läbi jalutada ja igale uksele koputada. 

Kõik, kes vähegi teises linnas elasid kui nende kunagine esivanem, pidid argitoimetused pooleli jätma ja teele asuma. Nii suured kui väikesed, rikkad kui vaesed. Vahet polnud, milline oli kellegi ühiskondlik staatus, selle koha pealt Rooma riiki ei huvitanud. Kõik pidid andma endast märku, sest selle järgi pidi keiser saama rahvast parema ülevaate ja parema valitsuse.

Süüriamaa omakorda oli osa Rooma Impeeriumist, ja seal valitses Küreenius, kes viis ellu keisri käsku. Tema aladel asus vaikne ja väikene linn nimega Petlemm. Nii nagu seda, nii peeti ka kõiki teisi Iisraeli alasid ülemaailmse Rooma higiseks kaenlaaluseks, kust keegi midagi head oodata ei osanud. Seal elas rahvas, kes enamus oma ajaloost oli kedagi orjanud.

Üks mees, Joosep nimeks, asus samuti teele. Kaasas eesel, lapseootel naine ja moonakottidega eesel. Nende teekond oli nädalapikkune ja sisuliselt sama pikk kui Tartu-Tallinn jalgsirännak, mida tänapäeval võtaks ette vaid ennastohverdavad riskihullud. Kohe-kohe oli sündimas neile esimene lapsuke! Nad kiirustasid, ja Joosep tegi oma parima, et ta naine teekonnal liiga räsitud ja väsinuks ei saaks. 

Kui nad Joosepi esiisa Taaveti linna, see tähendab Petlemma, jõudsid, käisid nad kombe järgi maja-maja järel läbi. Kuigi muidu olid juudid üksteise suhtes sõbralik ja külalislahke rahvas, ei olnud nende jaoks kusagil kohta. Sellesse ajaloolisse linna olid tulnud paljud, et end rahvastikuregistrisse kanda.

Joosep oli nõuta ja tal oli oma naisest kahju. Mis saab siis, kui ta kuskil tänaval peab sünnitama? Viimane trimester, ilmselt ka viimane nädal, oli käes, sest alanud olid esimesed kokkutõmbed.

See oli kehv ajastus sünnituseks, aga Joosep usaldas kõigekõrgemat, Jumalat. 

Jumal oli tahtnud, et Maarja sünnitaks poja, kelle nimeks saab midagi muud kui tema oma või tema väljamõeldu. Talle oldi öeldud unenäos vaimse olendi, ingli poolt, et sündimas on Jumala enda poeg, Lunastaja ehk Kristus, keda on aastasadu, kui mitte tuhandeid oodatud!

See oli uudis, mida oli jagatud vaid tema ja ta naisega, ühtege kõige mittetähtsamate inimestega maailmas ja ilmselt oli päevi, kus nad pidasid ka iseend hulluks. Aga mis teha, naine oli rase ja neil mõlemal sarnane üleloomulik ilmutusekogemus.

Selsamal ajal kui Joosep oli Petlemmas oma väikest peret kirja panemas, algaski sünnitustegevus. Õnneks olid nad selleks ajaks leidnud ühe varjualuse, keegi oli neile pakkunud kalju sisse uuristatud lauda ja seal nad siis uut elu nägidki!

Joosep sai isaks ja Maarja vabanes vaevast. Nad teadsid, et lapsesünd on midagi erilist, ammugi siis veel selline, mil ilmale tuleb keegi, kes Juma enda ettekuulutusega!

Nad panid ta sõime õlgede vahele magama ja seal ta tegi oma esimese uinaku. Alanud oli päev peale Kristust.

Nime Jeesuse panid nad talle kaheksa päeva pärast, nagu oli kohalik komme.

Eestist leiti kivipääsuke!

Paar nädalat tagasi lendas eestisse üks pääsuke. Keegi polnud teda varem näinud, kuni juhuslik pildistaja ta oma aparaadi mällu söövitas ja siis Postimehele ette söötis. See väikene pruun lind aga lendas kuhugi edasi, tegi oma tööd, oksalt oksale, justkui oleks tal olnud meile midagi olulist edasi anda.

Sest tavaliselt kui külmaks läheb, linnud ju lähevad, tema aga tuli Lõuna-Euroopast põhjamaale. Tema, see väikene kivipääsuke, meie oma suitsupääsukese sugulane! Kusjuures, meile teadaolevalt külastas ta eestit esimest korda!

Pääsuke lendas üle uduse välja, üle Tallinn-Tartu-Tallinn-Tartu-Tallinn maantee ja nägi keset eestimaad üht asulapoodi. See linnuke arvas, et tema maal juuakse palju veini. Nii vana kui uut, punast kui valget. Vahest isegi liiga palju, ja liiga lõbusalt, oli ta olnud kriitiline.

Nüüd nägi ta onusid, vuntsidega ja ilma vuntsideta, nii poe ees kui poe taga. Hingamas ja rüüpamas ühte rütmi, ja imelikul kombel kordades rohkem kui tema maal ja tema kodus.

Pääsuke ei osanud muud teha kui imestada.

"Neil on vist suur janu millegi järele," järeldas kivipääsuke ja lehvitas oma pisikesi tiibasid aina edasi.

Ühtäkki ilmusid ta kõrvale väikesed karvased kerad. Nemadki lendasid! Need olid needsamad kivirähu kirjeldud kratid, mis tehtud kellegi tagatoa pahade mõtete haudumises ja krattidel paistis olevat missioon, sest nad käisid mitme maja vahet, üle aia, üle heki, üle kurja koera...

Linnule meenus kuskilt vanadest lugudest, et meil aetakse asju isemoodi. Tasahilju nihverdades ja mõisaköit lohistades. Ja kui kivipääsuke kratte pikemalt jälgima jäi, nägi ta, et nad peavad end iseeneste õigeks ja siiras südamest usuvad, et teevad head.

Nimelt tõid kratid oma peremeestele kraami. Igasugust. Toodi väikeseid köögitarbeid, riideid nii suurtele kui väikestele, sekka ka mõni batuut ja suisa auto! Nad aitasid sellega oma peremehel olla naabrist parem, või siis lihtsalt võrdne. Jõukas, ilus, edukas! Nad olid nagu kassid, kes hiire kinni püüavad ja selle alandlikult peremehe jalge ette viivad. Kivipääsuke vaatas ja mõtles, et selles oli ka midagi ilusat, kuigi see ei tundunud ka päris õige.

Ta lendas ja lendas. Nägi Kiviõli, Paidet, Pärnut, nägi Põlvat, Moostet, Rasinat.

Aga kivipääsuke ei saanud aru. Tema tuli maalt, kus paistis päike. Siin olid aga sünged metsad, ja punased sildid igas selle teeotsas.

Eramaa!

Eratee!

"Kaunis Eraklikud," mõtles linnuke ja lendas edasi. Tõttöelda oli tal tekkinud väike mure ja ta teadis vaid üht kohta, kus sellele vastust leida. Ta lisas tiibadesse kiirust ja lendas ruttu-ruttu, enne kui novembrikuu külmad tuuled ta tiivad päris ära külmetavad...


Mis saab edasi?

Mati Martinson on fotograaf, kes sai linnu esmakordselt pildille

2 asja, mida ma ultraheli reisil siiski uskumast keeldusin...

Möödunud nädalal saime teada, et meie perre ei sünni mitte poeg, vaid tõenäoliselt tütar. Mis omakorda tõestab minu teooriat, et olen maskuliinne mees ja ju siis Jumal tahab seda meie peres kuidagi balanseerida.

See must kass pärineb otsingusõna alt "superstition" (ebausk)

Aga on kaks asja, mida ma keeldun uskumast, ent mida mulle siiralt ja südamest ultraheli reisil öeldi.

"Märt, sa saad rikkaks."

Sõidame mööda kitsaid Tammelinna tänavaid. Märkan teeserval jalutamas üht vanaprouat, kelles tunnen ära Tartu ühe usklikuima naise.

Lasen akna alla ja ütlen talle "Tere!"

Ta ehmatab, aga siis üllatub. Tunneb ära minu ja naeratab. Ikkagi sõbrad.

"Oi Märt, ma ei tundnud sind äragi. Sa saad rikkaks!"

Hiljem kuulen Greta käest, et ta on ka sellist väljendit kuulnud. Ma ei saa laksust aru. Need kaks ei käi kokku. Sa ei saa olla usklik ja ebausklik korraga. Tean küll, et isal, kel palju lapsi on rikas, aga mitte isa, keda ära ei tunta. Ma ütleks sellise isa peale hoopis "vaeseke".

"Lapsed teavad sugu, küsige nende käest!"

Möödub pool tundi. Oleme läbinud lapsesaamis-šoki ja siis muudab ultraheli arst oma arvamust. Mitte poeg ega tütar ei sünni meile, vaid hoopis keegi, keda teavad vaid lapsed.

Mis mõttes?

"Küsige laste käest. Nemad teavad!"

Ma saan aru, et selliseid asju on teinekord tore mõelda (sest siis läheb päev soojemaks ja tulevik helgemaks), aga see on täielik absurdsus ju.

Küsin Noomi käest, mis soost laps tuleb? Ütleb poiss. Küsin Wilma käest. Ta ta ütleb, mida iganes, sõltuvalt tujust. Ja kui küsiksin Vira käest. Ta ütleks iga asja peale "Ei." Ta on sellises faasis.

Ma ei saa aru, miks me nii ebausklikud oleme? Kas tõesti on meil nii vähe tõtt ja õigust?

To be continued...

Beebitvaatlev arst satub hämmingusse. Ta teab, et meil peaks sündima poiss. Eluterve. Armastavasse perekonda.

Aga midagi on teisiti, justkui valesti.

Me vaatame Gretaga üksteisele otsa ega tea veel, kuidas reageerida. Meie senine maailm variseb kokku, ootused muutuvad ja meil on vaja kohaneda. Laps on juba 37-nädalane ja nüüd nad siis ütlevad...

Nii kirjutasin ma eile. Ja ma tean, et paljud ei saanud magada. Mõned isegi helistasid ja ma olen rõõmus, et mitte mulle, vaid Gretale. Järeldan sellest, et te mitte ainult ei tunne huvi, vaid ka hoolite! Aitüma.

Mis siis täpsemalt juhtus?

"See on küll täielik kinder surprise," ütleb ultraheli arst. Ilmselt selliseid juhtumeid ei ole iga päev.

Vaatame ekraani peal ringi, ega leia kuidagi neid tunnuseid, mis eelmine kord. Suvel. Tegelane magab ega tee teist nägugi. Arst püüab teda kuidagi äratada. Ei õnnestu.

"Kas teile öeldi, et teile sünnib poiss?"

"Jaa," vastame kooris.

Arst vangutab pead. Ta näitab ennast targa ja kahetsevana.

Lapsed vaatavad meile otsa. Nemadki tahavad teada, mis saab. Oleme ju kõik oodanud seda uut. Mõelnud nimedele. Võib-olla isegi mõned riided ostnud.

"Ma küll ei näe, et ta poiss oleks."

Väikene laps magab ja ta hoiab oma kanda täpselt kaamera ees. Tundub, et see tegelane saab olema algusest peale salakaval.

"Ma näen ainult kriipsu ja kriipsu poistel tavaliselt ei ole," kommenteerib arst.

Ühesõnaga siis tüdruk! Ütleme nii, et kriips on peale tõmmatud meie vanadele plaanidele, võib-olla isegi minu salaunistustele?

Greta ütleb midagi. Ta kohaneb. Vist naerab.

Lapsed korrutavad meie järgi. "Kui meil ei ole talle riideid, siis kasutame alguses poisi omasid," ütleb Wilma targalt. Copy-paste jutt ema pealt. Nemadki harjuvad selle uue plaaniga.

Ma ei tea, kui valus neil on, aga tean, et ootused olid neilgi. Alati ei saa aru, millal keegi haiget saab.

Inimesed elavad kaasa. Paljud on küsinud, kas tahan poissi. Et "viimaks ometi" ja nii edasi.

Loomulikult tahan! Ma olen ju mees! Ja minulgi on isa. See on minusse sisse kodeeritud.

Küsimus on pigem sellest, millist poega ma tahan, ehk milline isa ma olen valmis olema.

Vaatame Gretaga teineteisele otsa ja nägudesse tuleb naeratus. Kui ta aga on nagu iga teinegi naine, siis tean, et ta kardab. Kardab minu pärast. Et kas ma olen ikka rhaul. Ega ma ei pettu.

Kui mees on pettunud, saavad naised haiget. Iga hirm teise pärast on ka hirm iseenda pärast.

Manan näole naeratuse. Kas see on siiras? Seda ei tea peaaegu keegi.

Kas ma olen ikka rahul? Või lükkan selle veel sündimata plikatirtsu endast eemale ja ütlen 

"Küllalt!"


? 


Kas tahan rohkem poega kui tütart? Kas me üldse tahtnuks last kui teadnuks, et tuleb jälle tütar? Me ju arvasime ja see, et ta poeg oli, andis meile raseduse ajal jõudu.

Kunagi, kui mu tütar seda postitust loeb ja koos teiste sõpradega suurt kriisi tunneb (sest paljud meie põlvkonna vanematest on Facebooki ja muud kohad nende beebipilte täis toppinud), siis ta küsib sama küsimust.

Kas tema, Märditütar, on aksepteeritud?

Kas ta on tegelikult armastatud? Armastatud ALGUSEST peale?

"Oh, kui sa vaid teaksid, kallis tütar!"

Loomulikult armastan. Täiega! Ja see armastus ainult kasvab. Aga milliseks? Ja mida ma sinust edaspidi mõtlesin?

Eks sa loe edasi. Oled juba nii suur! Või nagu ameerika juttudes öeldakse...

To be continued

Kuidas me ultrahelis šoki saime?

Täna näeme viimast korda beebit kõhus. Sünnituseni on 3 nädalat ja aset leiab ultraheli.

Lapsed on autossepakitud ja jõuame sel korral vist isegi hilinemata.

Noomi kommenteerib, et tema ei taha beebit näha... talle on seisukohad olulised. Wilma on seevastu empaatiline ja ütleb, et mis küll Noomi ise tunneks kui tal on laps kõhus ja teised ei taha ta last näha.

Muheleme Gretaga. Wilma kasvab kiirelt, eriti sotsiaalse poole pealt.

Noomi ütleb, et ta tahab ultrahelis olla minus õpa.

Muhelen uuesti. Teinekord on tore kui lapsed ei kasva suureks.

Selline on tavaliselt ultraheli arst. Pilt on võetud emmedeklubi.ee'st

Ultrahelid on kõikidest raseduseaegsetest ülevaatustest toredaimad. Teistes tihti peedistatakse, alates abordihoiakutest ja imelikest väärtustest, mida eestis naistelt oodatakse.

Raseduse ajal on naised ju veelgi õrnemad. Igasugune kommentaar võib mõjuda laastavalt.

Kolm roosajopelist tirtsu astuvad vapralt treppidest üesse. Greta nende ees.

Ooteruumides meid tavaliselt vaadatakse. Kes meist ei tahaks teada teisi inimese lugu? Eriti kui ruumi tulevad paljulapselised. Minu ema näiteks vaadati aastaid viltu, sest talle oli antud lapsukesi seitse ja kunagi keegi ju ei tea, mis lastest saab.

Lastesaamises on muidugi ka uhkust. Eriti naised vaatavad ja naeratavad. Või nagu mu kooliõde Triin Facebookis ütles: "Häid mehi hinnatakse alati." See annab kuidagi jõudu kui naised nii mõtlevad.

Kui ruumi saabume, tunnen, et mitte ainult Gretat ei hinnata, vaid ka mind. Olen veendunud, et keegi naistest ei taha, et oleksin otu, laisk või isekas. Samuti on naised natuke nagu kanad, kes kokku hoiavad ja vaatavad, et ega kukk liiga uhkeks lähe.

See tekitab minuski natuke pinget ja segaseid tundeid, sinna maagilisse ruumi kardina taha astudes. Tunnen, et pean end jälgima. Iga mu liigutust märgatakse. Seda, kuidas võtan lastelt papud ja kas lasen Gretal liiga palju teha. Igalt mehelt oodatakse, et ta oma naist kaitseks ja laste eest hoolitseks.

Ultraheli tehakse kõigile pereliikmetele. Võib-olla tänases eestis isegi enim just isadele.

Ekraanil tuleb pisike tegelane!

Kolme kilone. Süda tuksub, kiirelt ja kindlalt. Ta on väike ja tundmatu, tegelane, kes magab. Ja mulle tundub, et beebidel on alati jetlag. Magavad kui ei ole vaja, ja ärkvel kui teised tahavad rahu.

Aga siis juhtub midagi.

Beebitvaatlev arst satub hämmingusse. Ta teab, et meil peaks sündima poiss. Eluterve. Armastavasse perekonda.

Aga midagi on teisiti, justkui valesti.

Me vaatame Gretaga üksteisele otsa ega tea veel, kuidas reageerida. Meie senine maailm variseb kokku, ootused muutuvad ja meil on vaja kohaneda. Laps on juba 37-nädalane ja nüüd nad siis ütlevad...


To be continued

Mersuvend kommenteerib õnnetust ja Sassi artiklit

Möödunud nädalal kihutas bemm rekkasse ja natuke hiljem 17 aastane Tartu jalgrattur rongiteedele. Eestimaa teedel suri tavatult palju noori, ja ellu jäi vaid üks noor ja õbluke tütarlaps. Rahvas sai šoki, teeperved täideti leinaküünaldega.

Hannes sai hiljuti mersu ja nüüd see nurrub

Teadaolevalt oli bemmi juht purjus ja pani kuskil läänemaal sõpradega pidu. Kerge on öelda, et ära joo ja sõida paremini. Või siis lakooniliselt: paras! Justkui nii oleks meil kõigil kergem ja lein lühem?

Mu koolivennast bestseller Sass kirjutas selle peale artikli "Ellujäämine rahvusspordiks". Kuigi ta on juba 30ndates, ma julgen väita, et ta on jätkuvalt noorte põlvkonna esindaja, sest on näha, et kuigi temagi rasvub ja vananeb, vähemasti ta hoolib ja mõtleb kaasa.

Lasin ühel endisel võrri- ja nüüdsel mersuvennal Hannesel (20a) kommenteerida ta artiklit.

Hannes: "See on huvitav artikkel ja originaalne mõttekäik, aga samas ei ole ma kindel, et keskmised noored seda loeks ja see neile kohale jõuaks."

Adupoeg: "Ega vist ei mõelda ka, mida tehakse 10 aasta pärast nagu Sass soovitab?"

Hannes: "Kahjuks mitte. Ja kogu see juua-täis-peaga-rooli on üldse eraldi teema. Kui sellest saaks riik lahti, oleks suuremas osas pool võitu käes."

Adupoeg: "Miks juuakse?"

Hannes: "Sest vahet ju pole, kool sakib. Juua täis peaga on seiklusi, samas on see ka ajaviide. Kaine peaga pole klubis midagi teha. Praegu ei saa sentigi karistada selle eest. Noored räägivad uhkusegagi sellest, et jokkis peaga sõidetud."

Adupoeg: "On sellele lahendus?"

Hannes: "Aga miks peaks lahendusi leidma? Kui ei näha probleemi, ei otsita lahendust ka. Sest ega need pole ainult noored, kes nii elavad, vanemad lihtsalt nõks rahulikumalt."

On mida edasi mõelda. Tänud Sass ja Hannes meid harimast!

Sirbist, Kenderist ja Pereraadiost

Mis neil kolmel sõnal ühist on?

Sirp on tõsine eesti kultuurileht.

Kender on ropu suuga kirjanik, kes müüb üsna hästi.

Pereraadio seevastu legendaarne usuraadio.

Täna need kolm ristuvad.

Kender sai Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks ja juba on esimene uudis facebookis liikvel: 2 töötajat koondatud!

Samal ajal, õigemini terve see nädal, tähistab Pereraadio läbi erinevate stuudiote üle kogu maa: Käes on juubel, 20 aastat rasket tööd ja vilju!

Miks need kolm peaks olema aga sinu asi, ma mõtlen.

Sest Kender võib rautada sirbi mõõgaks ja see, mida Mutt ja Tarand on nimetanud kultuuriks, võib saada ajalooannaalidesse minetatud! Kender armastab actionit, menu ja raha. Ta on selles mõttes unikaalne (rahva)kirjanik ja ta võib paljuski muuta me kultuursust.

Pereraadio, mis omakorda on täiesti uskumatul (või siis just, usklikul) kombel suutnud eestis mastid püsti panna, ja teha seda kõike õhust ja armastusest, võib jätkata järgmised 20 aastat samamoodi ja võib-olla veelgi usinamalt.

Aga kas need tõmbetuuled lähevad Sulle korda? Kas sind kotib see, milline on eesti keel, kultuur ja moraal?

Kas sina hakkaksid ostma Sirpi või annetama Pereraadiole (tänu millele see püsti seisabki)?

Kusjuures, kui hästi läheb ja tuul mind ära ei võta, siis olen täna kuskil 15.30-17.00 sagedusel 89.0 megahertsil otseetris ja muljetan koos teistega kunagisi seikluseid kui raadios hommikuprogramme juhtisin.

Ma loodan, et kultuurimees olen minagi.

Mardipäev läks Märtripäevaks

Tere. Mina olen Märt ja mulle meeldib Mardipäev. See on nagu meie rahva leiutatud halloween, kus saab naabritel niisama külas käia ja palju tasuta magusat süüa. Saab naljakaid kostüüme teha ja kui tahad, ka oma väljamõeldud mõistatusi ja luuletusi esitada. Ühtlasi on see minu nimepäev.

Aga ma olen ka kristlane ja mu nimi "märt" on sarnane sõnaga "märterlus". See tähendab usulist tagakiusu, ja sellest tavaliselt väga palju ei räägita.

...kuigi statistika ütleb...

... et aastas tapetakse vähemalt 8000 kristlast aastas nende usulise kuuluvuse pärast (või suisa 1 kristlane/5 minutiga?), siis eks on ikka nii nagu meile ülikooli ajakirjandusosakonnas õpetati - ühe inimese lugu läheb meile rohkem korda kui tuhandete.

Milline on Minu Lugu?

Mina olen tänaseks üsna ära harjunud, et mind jehoova-tunnistajatega ühte patta pannakse ja et-ma-kohe-kindlasti-määrin-usku-kõigile-pähe (kuigi usu koht on ju südame ja sinna niisama ei saa).

Olen harjunud, et aeg-ajalt inimesed ümber minu on mingisuguse aukartuse (nagu mul oleks erivõimed) või eelarvamustega (nagu mul oleksid mingid salariitused ja palju reegleid).

Tegelikult olen lihtsalt Märt, keda on tingimusteta armastatud.

Jah, kindlasti on hetki, kus mõtlen, et olen kõva ja lahe mees. Aga nii nagu igal teiselgi, olen minagi jooksnud vastu seina, olnud vapustatud ja pidanud tunnistama, et parim kingitus siin maailmas on nimega "arm".

Olla kristlane tähendabki olla kui inimene, kes ühel päeval avastab, et ta on kellegi poolt üles korjatud. Nagu second hand poest leitud mööblitükk, millel polnud isegi hinnasilti ja mida keegi ei tahtnud. Olla kristlane tähendab olla ostetud üles Jumala poolt ja sellise hinnaga, et poodnik sai kreepsu.

Ja kui see armusaanud mööblitükk koju viia, siis loomulikult on ta valmis andma endast kõik oma uuele omanikule. Kasvõi oma uue elu.

Respekt kõigile tänastele märtritele ja neile, kes julgevad tunnistada, kes nad tegelikult on!

Lõpetuseks üks hitt aastast 1995. See meeldis kusjuures nii usklikele kui ateistidele ühepalju.

95 aastaseks, kui ma vaid elaksin...

95 aaastaseks
kui ma vaid elaksin.
Billy Graham suutis,
miks siis mitte mina?

Olen eestlane
olen haige?
Olen statistilises tipus?

Kunagi arvasin, et 23
on minu lõpp
ja kuulsuse algus
et olen meisterkirjanik
ja samas mees,
kes vajas armastust.

Kunagi arvasin, et 28
on liiga hilja
et teha perekond,
sest siis olen juba väsind
ja lastega ei jõua
mängida, mängida.

Mul on olnud õigus...
23-selt olin blogija,
msaar.blogspot.com
nüüdseks 75 000 külastust
ja 75 spämmkommentaari takka
otsa.

Vajasin armastust,
kohtasin Gretaga.
Ja mind õpetati mehemoodi
käima.
Thanks sõbrad, thanks Andy,
thanks Jumal.

28-selt ütlesin lastele tsitaadi
ma tean, miks kutsutakse vetsu
"restroomiks".
Nad ei saanud aru,
aga Greta küll. Ta naeris.
Ja kirjutasin uude blogisse, ehk siia
väikese loo nimega "Sander kukkus".
Mida vaid vähesed
vast Vahur ja v-bolla keegi veel?
kodeeris...

Olen mõelnud ka 30-50
mis siis?
Et olen siis asjalik töömees
väsinud aga iseseisev.
Kindlasti annaks sedagi up-up-up
greidida.

aga

Täna olen 29 ja pool kuud.
Aitäh õnnesoovide eest!

Olen mõelnud ka kunagi Innariga
TLN-Tartu maanteel,
et kui oleksin 84-ne
siis tahaksin olla vana-vana-isa
tugitoolil, öökapiga
Hersheyse kommid
ja mitu põlvkonda jalge ees
küsimas nõu.
ma olen naljakas.

Aga mis siis kui 95?

1. Mu tervis ei pea vastu. Mul on väike kõht juba praegu ja sporti teha ei armasta.

2. Kas see oleks hea uudis mu perele ja suguvõsale? Oleksin ma õnnistuseks või koormaks?

3. Kui saaks, siis oleks muidugi šeff.

4. Mulle piisaks vähesest. Väike ühekordne maja. Kiiktool. Naisuke.

Vahet pole kui pekkis on maailm...

Siin on üks kõige südamlikum ja agresiivsem videolugu, mida ma näinud olen, ühekorraga. Kui sa ei ole kunagi kuulnud ühtegi kristlikku kõnelejat rääkimas, siis soovitan tutvuda vähemasti temaga.


Nimeks Billy Graham, kes sellel neljapäeval sai 95 aastat vanaks ja tegi sünnipäevakingiks eelkõige oma kaasmaalastele, ameeriklastele, teleülekande/youtube video.


Minu esmane reaktsioon loole oli: "Vahet pole kui pekkis on maailm, meil on lootust."

Skypereaalsus

Paljud eesti mehed teevad välismaal tööd. Mina muidugi ei tea, mida tähendab olla pikalt ja mitu aastat perest eemal. Saan täna Wilma sünnipäevaõhtuks tagasi koju.


Aga mida teha siis kui lapsed näiteks jonnivad ja lihtsalt rääkimisest ei piisa?

PS. Huvitav on see, et peaaegu alati tahavad nad näha, millises voodis ma magan.

Mida ma kõrbest endaga kaasa võtsin?

Lähen kõrbesse.

Mul on olnud see võimalus oma elus vaid korra. Olin Iisraelis beduiinide juures ja avastasin, et kõrb koosnes kividest. See oli kusjuures samas piirkonnas, kus Saatan olla kiusanud Kristust sellega, et soovitas tal teha kividest leivapätsid.

Selle kohapealne kogemine muutis mu elu. Piibel muutus ühtäkki visuaalseks.

Täna lähen päris kõrbe. See on liivane. Seal on maailma suurimad kaktused ja mürkmaod.

Don, mu host, kes on Eestis käinud vaid kommunismi lõppedes, annab mulle botased, ülimugavad, ja asume teele.

Päike on juba kõrgel ja väljas 80 Fahrenheiti. Kõik, mis mul on, on veepudel ja hea tuju. 

Kõrb, mis meid ees ootab, on meelierutav. Seal hulguvad koiotid ja ilvesed. Isegi 150 kilogrammised mägilõvid! Seal olla isegi sahiseva sabaga rattle snakes'id!


Räägin Donile eesti madudest. Meil on sakiline rästik ja kaval nastik. Nastik, kes põllu peal hiilib lehma udara alla, ajab end püsti ja siis limpsab keelega paaripäevase piimakoguse.

Päriselt! Mu isa rääkis mulle kunagi!


Doni arvates on see väga naljakas. Nagu enamus mu kommentaaridest. Ja loomulikult paneb see mind hästi tundma - mitte, et ma naljakas olen, vaid et ma Doniga ühte maailma jagan ja ta minust hoolib ning üsna kõvaks meheks peab.


Don on ise ka tegija. Ta on endine marine, jalaväelane, kes teeb misjonitööd pea kõigis maailma ohtlikumates kohtades. 


Kaks mägiratturit sõidavad mööda. See on üks hobidest, mis mulle meeldiks, aga milleks mul pealehakkamist, või siis lihtsalt julgust pole. 


Võib-olla mõned unistused ongi niimoodi toredamad, kui sa neist lihtsalt aeg-ajalt mõtled?

Don näitab mulle horisondil üht punast mäge. See on Red Mountain, mille indiaanlased on nimetanud pühaks mäeks. Sinna ei tohi ükski kahvatunägu (nagu mina) minna. Seda kaitstakse relvadega ja keegi ei tea täpselt, mida seal tehakse.


Otsustame Doniga, et lähme sinna kunagi teine kord. Salaja, loomulikult!


Rühime edasi. Mööda mäge ülesse.


Kaktused, mis siin kasvavad, on kuni 5-meetrised. Saguarod, on nende nimeks. Need kasvavad kuni 200 aastaseks.

Kui peaksid kõrbes kunagi ära eksima ja janunema, tasub mõnel väiksem kaktus ära skalpida (nagu indiaanlane seda kahvatunäoga teeks). Ja siis saab juua. Vähemalt nii õpetab mind Don.



Samuti ta hoiatab, et ma ühele väiksemale põõsale liiga ligi ei läheks. Selle nimi olla jumping cholla. 
Hispaana keeles “hüppav kaktus”.

Iga väike okas tahab sulle sääre sisse lennata. Nurjatu taim!


Rühime ülesmäge. See teekond võtab higiseks.

Donil on kaasas üks meetrine jalutuskepp. 

Rippuva nööri ja läikiva lakiga. Ta nimetab seda “Moosese kepiks”. Selliseks, mida kunagine juutide rahvajuht marssalikepina kandis ja mille mahaviskamisel see maoks muutus.


Lõpuks jõuame mäe otsa.

Siit paistab peaaegu kõik! Võib-olla isegi paarsada miili igas ilmakaares!

Kuskil kaugustes paistab Phoenixi kesklinn oma mõne pilvelõhkujaga. Teisel pool on aga suur mägi, mille taga olla lasketiir ning siis 200 miili ulatuses tühermaad.

Jalge all lösutub uus elamurajoon liivast majadega ja erkroheliste golfiväljakutega. Siia kolitakse, et olla vaikuses, lõputus.

See ongi see Lääs, mida esimesed explorerid tulid avastama. Siit osariikidest leiti meeletutes kogustes kulda, mis mägedest alla oli uhutud. Siit aeti välja ameerika viimased indiaanlased apachid.

Ja seda kõike, kolme hiiglasuurt osariiki, osteti 1 miljoni dollari eest. (Tõsi küll, sel ajal teenis inimene keskmiselt 30$ kuus ja miljon oli rohkem kui miljon).

Siia mäe otsa on Don toonud paljud oma sõpradest. Ja kui aus olla, siis see on üks paremaid kohti, kus saab näha ja kogeda seda, mida kõike saab ehitada kui vaid vähegi on raha. Samuti on see näide sellest, et kõik on võimalik sellele, kes usub!

Istume mäetippu. Või “nipple” (eesti keeles “nibu”) otsa, nagu mu 64-aastasele sõbrale meeldib öelda.Selle mäe otsas, vaadates üle kõrbelaotuste ja teiste mägede, on võimalik mõelda ükskõik mida. Kõik, mis sa siin mõtled, on lõpuks tähendusrikas ja jääb sulle kauaks ajaks meelde.

Mis on see, millele ma peaksin mõtlema? Mida ma tahan, et mulle jääks meelde?

Kõnnime Doniga uuesti mäest alla. Teeme väikse offroadi, sest nii on seiklusrohkem. Ta räägib, et ei taha targutada, aga juhi roll tema arvates ei ole mitte öelda teistele, kuidas mäkke jõuda, vaid hoopis öelda noorematele, milliseid radu pigem mitte võtta, sest mõned lõppevad halvasti ega ole kõige paremate tagajärgedega. Me teekond ja õpetus käib käsikäes.

Ma olen temaga nõus. Mul on jätkuvalt temalt palju õppida.

Libisen mööda killustikku ja haaran kuivanud puuoksast kinni. See murdub. Kätte jääb väikene poolemeetrine jublakas. Kääbikule jalutuskepiks sobilik.

Mõtlen, et see ongi See, mida olen siit kõrbest otsinud. Kui ma saaksin vaid ühe asja siit kõrbest mälestuseks endaga kaasa võtta, siis see olekski See.

Don kõnnib ees, mina järel. Ta on mees, kes on võtnud vaevaks aidata teistelgi (minusugustel ja kahvanägudel) meheks saada. Ja isegi kui ta on minust ligi 40 aastat vanem, ja me oleme kasvanud üles maailma eri otstes, mulle meeldib temaga aega veeta ja lihtsalt rääkida.

Vahet pole, et tal on meetrine jalutuskepp ja mul poolemeetrine. See polegi kõige tähtsam! 



Ma võtan selle jublaka endaga kaasa ja otsustan, kui saan, lakin ära. Siis see kestab kauem. Kui temal on Moosese kepp, võib see olla minulgi! Ja võib-olla, kui hästi läheb, ja mul väikene poeg sünnib - ehk saan talle selle kunagi edasi pärandada?

“Näe, issi käis kõrbes ja tule, käi mu jälgedes!”

Hüüdja hääl kõrbes

Hello Kitty kõrvits

Ameerikas on Halloween ja ma mõtlen oma kodustele. Tüdrukutele.

Nagu iga teinegi isa, tahan neile parimat!

Tsau Wilma! Tsau Noomi! Tsau Vira!

See on Hello Kitty.

Kustutame korra tuled ära!

Ja siin on ta sõbrad.

Ja siin on tal sõpradega sleep-over!

Armastan teid!

Kui koju jõuan, teeme mõned veel!

PS. Need tüdrukud, keda nägite piltidel, pärinevad internetist. Mul ei ole nendega muud seost kui ühine hobi ja sarnane maailm.

Naiste kaitseks

Eestis on kümneid kui mitte sadu tuhandeid naisi, kes on kas pidanud olude sunnil, teadlikult sooviga või teiste mõjutusel tegema abordi. Ma olen viimastel päevadel tagajalgadele ajanud omaealised naised (20ndate lõpp, jee!), kes on tublid ja tored ja mulle kallid. Nad on südikad!

Hoolimata ükskõik millisest statistikast ma olen veendunud, et Eesti naised olid ja on ilusad, töökad ja heasüdamlikud. Ja sisimas tahaksid pea kõik luua pere ja hoida kodu.

Ja ma tahan selles teemas seista koos nendega, hoides meeles, et neil on palju sõnaõigust. Palju, liiga palju(!), on allasurutud hääli ja palju on allasurutud tundeid! Mehena on mu ülesanne neid kaitsta ja täna teen seda sellega, et provotseerin üldsust ärkama ja märkama.

Minu arvates on see teema tabu ja nii juba 60 aastat (alates sellest ajast, kui nõukogudeliit seda rasestumisvastase vahendina propageerima hakkas). Mis mind hoolimata haigetsaamisest edasi paneb tegutsema? Kristlasena otsin tõde ja tahan seda teha ka kõige ebameeldivamates teemades. Ma tean, et tõde teeb vabaks ja seda vabadust võiks alati rohkem olla.

Ma ise arvan, et abort ei ole See Probleem ja abort ei ole ka See Lahendus. Lahendus ei ole selle propageerimises, ega ka 100%-lises keelamises. Ma tean seda. Oleks see vaid nii lihtne... võib-olla oleks mõni eelnev põlvkond juba suutnud muudatuse teha! Aga kahjuks ei ole ei Eesti, ei Venemaa, ei Valgevene, ei Rumeenia ega ka Slovakkia ja palju on selles süüdi minevik ja minevikupropaganda.

Lahendus ei ole kahjuks ka rahas - eesti on teiste riikidega võrreldes paremas seisus, meil ei ole ei pankrotti ega võlgu.
Lahendus ei ole ka kahjuks teabes - eesti noored ei ole rumalad (!), kui neile eeskuju ja väljakutse pakkuda, nad võivad sekunditega uurida välja kogu info, mis neid vähegi huvitab! Neil on rohkem ligipääsu kogu aborditeemale kui kellelegi teisel!

Ma tean, et Varro ja teised kristlased oleksid võinud teha veelgi läbimõelduma kampaania, aga asi seegi! Vähemalt me võtsime sõna ja seisame nende eest, kes seda ise ei saanud, ei viitsinud või ei julgenud.

Tänaseks on allkirju kogutud 4700! (+700 häält tuli viimase nädalaga). Eesti kuulub 18. riigi hulka Euroopas, kes on sellise kampaania teinud. Kui sa ei ole veel oma häält andnud, sul on see võimalus. Võib-olla on see parim, mis sa saad täna teha.

Aga võib-olla saad midagi targemat teha?

Abordist ühe lausega

"Sa saad lapse, kas tahad sünnitada?"







Eesti kliinik, 4x Greta käest küsinud (2007-2013)

Kuidas ma mustale mehele andsin valge šokolaadi?

Pühapäeva hommik kell 5. Kas tõesti eesti mehe unistus ärgata ühes rikkamas Chicago linnajaos ja otsida vaeseid, kellele toitu pakkuda?

Kaastunne pole kunagi olnud mu suurim and. Küll aga õiglustunne ja soov midagi ära teha.

Jah, isegi rämpstoidu poolest tuntud ameerikal on samad nähud, mis meil. Vaesust, haigust, töötust.

Väljas on pime ja külm. Taevas paistab kuu ja tähed. Need on tavapärasest säravamad, kohalike sõnul.

Saame kirikuparklas kokku teiste abilistega. Tore on uusi saabujaid tervitada, sest neil pigistades soojad käed.

Kell on nüüdseks 6:30. Päike hakkab tõusma. Asume teele.

Chick-fil-A. U-Haul. Volvo. Sõidame neist mööda. Taevas on kollanev ja ees kõrguvad tornid.

Võtsin igaks juhuks kaasa ka ühe valge Kalevi šokolaadi. Sain Jumalalt oma reisi kirjakohaks selle, et meil tuleb elada oma elu nii, et see on täis kauneid tegusid Kristusele. Sest just tema oli see, kes samastus vaestega ja tahtis, et teeksime sama. Imelik usujuht, võid mõelda.

Mõtlen, et äkki leian kellegi, kes tõeliselt on seda šokolaadi igatsenud?

Koha nimi on Breakthrough. Eks näis, milline saab olema tänane "läbimurre".

Meid kohaletoonud grupijuht ütleb, et võin šokolaadi anda küll. Aga salaja. Muidu on ebavõrdsus.

Mina pannakse hakkima Millyga kartuleid. Selline keskealine naine, kellele meeldib kokata, ja kes tänase menüü on teinud. Mu hostid praevad scrambled eggs'i (praetud munapudru) ja peekonit. Tehakse ka magustoitu (vaniljejogurt apelsinimahla ja metsmarjadega) ning biskviidisaiu.

Nice! ütleks selle peale.

Tema on Milly. Sain teada, et ta kuulas rokki, enne kui teised (kristlased) kööki tulid. Nüüd kuulame ülistusmuusikat. Avastame, et meile mõlemale meeldib Gungori "Beautiful things".

Mul paaril korral kukuvad kartulitükid põrandale. Pesen need korralikult puhtaks. Tahan teisi teenides anda endast maksimumi.

Aeg lendab. Köögis on soe. Aga väljas jäätunud autoklaasid.

Natuke kardame, kas meil on toitu piisavalt. Täna võib tulla täismaja. Uurime ja saame teada, et tulemas on 20 kodutut ja 5 kohalikku staffiliiget. See rahustab meid.

Aga kellele peaksin andma oma valge Kalevi šokolaadi mustikatega?

Jäänud on 5 minutit uste avamiseni. Saan endale ka juuksekoti pähe. Muidu veel kukuvad karvad kuhugi vaniljejogurtisse.

Ja mehed tulevad! Suured tugevad mehed, enamus mustanahalised. 1/3 olla diagnoositud skisofreeniaga. Aga nende seas on ka mehi, kes alles on kaotanud kodu ja pere ja töö.

Tahetakse, et ma palvetaksin kõigi eest. Nagu ikka, öeldakse: "Mart came all the way from Estonia to be with you guys."

Tegelikult on see isegi tõsi. Mu elukutse on Jumalale järgneda ja aidata seda teistelgi teha. Mõnikord satun teistesse riikidesse.

Pakume süüa. Mehed mürisevad nagu karud, kes on äsja ärganud. Võid kujutada 20 Barry White'i korraga ühes toas olevat.

Toit saab jagatud ja otsin, kellega suhelda. Igaks-juhuks küsin, kas tohin meestega ühte lauda istuda. Lubatakse.

Keda valida? Kedagi, kellega olen sarnane? Keegi, kes on valge mees või hoopis keegi, kes üksi istub?

Üks asi, mida ma kindlasti ei taha, on see, et kedagi esimese asjana solvaksin. Ei taha mõjuda neile nagu keegi, kes neid haletseb.

Miks?

Sest ma ei haletse neid. Nad on täisväärtuslikud mehed. Ja neid muudab nõrgaks just see, kui nad selle ära unustavad! Pealegi, mehed ei vaja armastust... nad vajavad austust. Küsi mõne oma ausa meessõbra käest kui sa ei usu.

Valin laua, kus on prillidega valgenahaline poiss. Natuke küürus. Mõtlen, et temaga olen sarnane. Aga natukese aja pärast saan tünga.

Noormees on üksinda tulnud South Illinoisist suurde linna, sest kodus ei olnud midagi teha. Võib-olla oli midagi veel, aga vähemalt nii ta ütleb. Tal on kurvad silmad ja ta eelistab pigem kuulata kui rääkida. Tal on küll ägedad ameerika riided, aga seespidiselt on ta löödud. Seda on tunda.

Lauas istub ka teine mees. Suur, musta nähavärviga, kerge kitsehabemega ja juba mõne halli karvaga. Ühes kõrvas on särav pärl.

Nägin teda ennem üksi toidupalvet tegemas. Silmad olid kinni ja käed koos. Paistis julge. Üldiselt temasugustega ei ole lihtsaim, sest kunagi ei tea kui religioosne ja kange võib olla inimene.

Ta nimi on Walter ja ta on jutukas. Tunneb huvi Eesti vastu ja teab, et meil on ilus loodus.

Walteri lugu on lihtne. Ta pärineb Lõuna-Mehhikost. Kuigi tal on toredad vanemad, kes ikka veel abielus ja isegi kolledžiealine poeg, kel rastapatsid... siis tema ise on juba 6 kuud töötu. Viimased kolm töökohta on olnud miinimumpalgaga, millega arveid ära ei maksa. Ta ei ole rahul valitsuse ega demokraatiaga. Ta ütleb, et vahet ei ole, mis elu elavad väikesed inimesed, neid ei märgata ega võeta kuulda.

Tema arvates on tore, et ma misjonitööd teen ja noortega tegutsen. Aga et ma ta eest palvetaks, seda ta ei taha.

Ta ütleb, et tal usku jagub ja loodab tulla supist, kuhu sattunud on, peatselt välja. Ma respektin ta usku ja naeratan.

Teised hakkavad juba koristama. Me oleme viimased, kes veel istuvad. Aeg jätta hüvasti.

Siis saabub See Hetk.

"Please wait me here, Walter. I have something for you!"

Toon oma jopetaskust valge šokolaadi. See pole sulanud ja püsib ühes tükis. Kusjuures, see on Atlanta inimeste lemmikšokolaad. See võiks ka Oliver Kruudat paremini tundma panna.

Aga Walter on kadunud!

Kes otsib, see leiab, tean mantrat.

Leian ta fuajeest. Ta on teel otsima endale uut tööd ja veokijuhilube.

Walter on rõõmus mind uuesti näha. Valge šokolaad on ilmselt viimane asi, mida ta ühelt misjonipoisilt oodata võiks.

Oi, ta saab rõõmsaks! Ta tahab teada, millal ma tagasi tulen. Ta on üks väheseid ameeriklasi, kes lausa pakub enda telefoninumbrit.

Mina aga tahan pilti. Sulle tõestuseks.

Alati ei ole palve see, mis on hingepalsamiks. Teinekord on selleks hoopis valge šokolaad Konsumiriiulilt.

Breakthrough isesugune.