Kallid Sõnajalad. Kirjutan teile esimest korda ja seoses viimaste nädalate meediakõmuga. Paraku pean koos teiega tunnistama, olete nurkaaetud seisus ja siit välja tulla ei ole lihtne. Üheltpoolt olete pereinimesed, teiseltpoolt lauljad ja ettevõtjad, avaliku elu tegelased.Usun, et ma ei eksi, kui teid ühtedeks eesti omanäolistemaks kristlasteks nimetan ja nii on see võib-olla olnud juba kaks kümnendit! Te olete jätkuvalt orbiidil. Teil on oma stiil ja kuigi ma selle fänn ei ole, usun, et olen õppinud seda hindama. Teie muusikat kuulates tajun ka teie südant meie rahva vastu ja see on midagi väga olulist, mida hoida!
Kuna aga olen ka ise kristlane ja seeläbi teie (usu)vend, siis tuleb minulgi võtta oma hoiak ja vähemalt täna ma ei saa käed rippu seista.
Kui ma mõtlen endale ja oma sõpradele, loomulikult tunneme selle juhtunu (purjutamise ja politsei süüdistamise) pärast end kehvasti! Et kuidas siis ikkagi nii läks ja miks te just sellistes kohtades ja saadetes? Eksimine on inimlik, aga kristlastelt oodatakse vähem eksimist, on kirjutamata reegel. Meid on eestis niigi vähe ja kui meid sedasi esindatakse on "paha tunne" kõigil kerge tulema. Usun, et teil on ka praegu paha tunne.
Teisalt on praegu jälle aeg tuletada endale meelde, et isegi kui juhtuvad bläkid, on oluline, et keegi meist ei sõltuks nö kuulsuse hiilgusest ja särast, vaid sellest, kes me tõeliselt oleme! Eks praegu vajavad kõik kristlased kuulda evangeeliumi (st radikaalset sõnumit): kas meie Kristus ikka rahuldab meid täielikult? Või pettume selle juhtunu pärast nii kohutavalt palju? Kas otsime edasi rahuldust tähelepanust (või suuremast populaarsusest)? Või isegi sellest alkoholist, millest nii
palju juttu on tehtud?
Ja kui alati ei rahulda ja pahandused ikkagi juhtuvad, on see ka okei tunnistada, sest me ju usume, et inimesed ongi patused ja Jumal armuline. Ja seda tõde vastu võttes me ju muutumegi kristusesarnasemaks? Selles see meie vägi seisnebki.
Eks kristlaseid võib ka edaspidi heas mõttes usuhulludeks ja fanattideks nimetada, aga silmakirjalikkust ei salli meist keegi. Paraku on jäänud viimaste nädalate sündmusel teist selline mulje, ja siit aitavad puhtaks saada vaid siirad vabandused ja muudetud käitumine.
Samas, mulle väga meeldis see, et eesti meedia võttis ühendust mitte ainult Siiri ja Viiviga, vaid ka teie kui meestega. Meeldis, et Andres võttis oma naise suhtes kaitsva hoiaku ja tundub, et te perena ikka kokku hoiate. Meeldib, et saates "Stereo" tunnustati ka teie 31.aastast koospüsinud abielu.
Aga võib-olla üks soovitus teile.
Kui see on tõesti nii, et teil on nii palju raha, et kopteriga ringi sõita ja inimestele silma jääda - võib-olla oleks tark tegu natuke raha investeerida ka mainekujundusse? Palgata näiteks suhtekorraldaja, kes aitab läbi mõelda, mida öelda ja kus öelda? Olla kuulsus eestis ei ole ju lihtne, aga kui te tahate jätkuvalt orbiidil püsida ja oma sõnumit kuulutada, on vaja ka selle platvormi eest hoolitseda!
Igal juhul elu läheb edasi ja soovin teile head sügist ja tarkasid järgmiseid valikuid! Ikka teiega!
Märt Adupoeg
No comments:
Post a Comment