95 aastaseks, kui ma vaid elaksin...

95 aaastaseks
kui ma vaid elaksin.
Billy Graham suutis,
miks siis mitte mina?

Olen eestlane
olen haige?
Olen statistilises tipus?

Kunagi arvasin, et 23
on minu lõpp
ja kuulsuse algus
et olen meisterkirjanik
ja samas mees,
kes vajas armastust.

Kunagi arvasin, et 28
on liiga hilja
et teha perekond,
sest siis olen juba väsind
ja lastega ei jõua
mängida, mängida.

Mul on olnud õigus...
23-selt olin blogija,
msaar.blogspot.com
nüüdseks 75 000 külastust
ja 75 spämmkommentaari takka
otsa.

Vajasin armastust,
kohtasin Gretaga.
Ja mind õpetati mehemoodi
käima.
Thanks sõbrad, thanks Andy,
thanks Jumal.

28-selt ütlesin lastele tsitaadi
ma tean, miks kutsutakse vetsu
"restroomiks".
Nad ei saanud aru,
aga Greta küll. Ta naeris.
Ja kirjutasin uude blogisse, ehk siia
väikese loo nimega "Sander kukkus".
Mida vaid vähesed
vast Vahur ja v-bolla keegi veel?
kodeeris...

Olen mõelnud ka 30-50
mis siis?
Et olen siis asjalik töömees
väsinud aga iseseisev.
Kindlasti annaks sedagi up-up-up
greidida.

aga

Täna olen 29 ja pool kuud.
Aitäh õnnesoovide eest!

Olen mõelnud ka kunagi Innariga
TLN-Tartu maanteel,
et kui oleksin 84-ne
siis tahaksin olla vana-vana-isa
tugitoolil, öökapiga
Hersheyse kommid
ja mitu põlvkonda jalge ees
küsimas nõu.
ma olen naljakas.

Aga mis siis kui 95?

1. Mu tervis ei pea vastu. Mul on väike kõht juba praegu ja sporti teha ei armasta.

2. Kas see oleks hea uudis mu perele ja suguvõsale? Oleksin ma õnnistuseks või koormaks?

3. Kui saaks, siis oleks muidugi šeff.

4. Mulle piisaks vähesest. Väike ühekordne maja. Kiiktool. Naisuke.