Ma lihtsalt tahaksin seda postitust teha, et kuulutada maailmale:
Olla isa on väga tore ja uhke asi!
Ja see on suur asi, et meid on meeles peetud!
Aitäh ka lastega tegelevatele asutustele (lasteaedadele, koolidele ja kirikutele), et te sellest ühe ilusa numbri teete! See paneb meid tahtma olema paremad isad ja buustib meid nii mõnekski ajaks!
Ja kuigi ma ei ole enam mingi poisike, ikka oli tore kuulda täna ka oma isa häält läbi telefonitoru. Kas see pole mitte nii, et me kõik jääme lapseks elu lõpuni?
Samuti on eriline see, et saame palvetada (s.t. rääkida) Jumalaga asjadest, mis südamel ja nii, et ta meid ära kuulab. Tema on muidugi superisa ja tema sarnast teist ei ole.
Seda kõike soovitan soojalt ka kõigile teistele, nii palju kui need asjad on meie teha.
isadepäeva õhtul, 2018
Soomest
