Käin sellisel rajal vähemalt korra nädalas (kui stressi rohkem, siis tihedamini). Tihti võtan kaasa lisaks piiblile ka päeviku ning kui tahan, et asi oleks pisut põnevam, siis mõtlen endale mõne loomingulise ülesande.
Siin pildil on üks sellistest - miniatuursete mälestuskivide korjamine.
Olin lugenud Joosua raamatut ja seda, kuidas Iiraseli rahvas läks kuival jalal läbi Jordani jõe. Et see ime neilt meelest ei läheks, pidid kaheteistkümne suguvõsa esindajad võtma õlgadele kivikamakad, et tulevased põlved (lapsed) teaksid küsida, milleks need? Miks te neid kive korjasite?
Küsisin siis iseendagi käest, mille eest olen mina tänulik? Mis on minu möödunud Soome-aasta kivid? Ja nüüd kui ma järgi mõtlen, siis ka blogipostituste tegemine on ju üks mälestuskivide korjamine. Jäädvustame asju, mida unustada ei taha.
Ei taha unustada näiteks seda vaatepilti.
Iseenesest täiesti argine ja oma korduvuses isegi nüri vaatepilt, aga minule meenutab see seda, et mul on olnud oma peres oluline roll. Kasvõi logistikuna. Olen saanud neid aidata ühest punktist teise. Siin pildil olen Citymarketi parklas, pereparklas.
Ma arvan, et see on mulle oluline seda enam, kuna olen välismaalane ning tunnen tihti, et mul ei ole erilist rolli/panust siinses ühiskonnas (sellisel viisil nagu see oli mul Eestis) - aga see pilt meenutab, et mul on see on mul olemas mu omas perekonnas. Mul on tähtis seda meeles pidada.
Ja siin on üks logistiku rõõmudest. Meie esimene ujumine. Avastasime endile kohaliku järve (Ülenurmes oli selleks Külitse). Mina muidugi olin ses mõttes puss, et olin pigem sokkides - aga ikka on ju tore vaadata, kuidas selline sulistamine lastele korda läheb?
Teise suure asjana tooksin välja selle, et oleme leidnud kohalikke sõpru. See on valdkond, mida oleme pidanud tooma korduvalt Jumala ette ja see ei ole asi, mis oleks juhtunud üleöö. Olen rõõmus, et kõigil lastel on keegi, keda nad saavad nimetada sõbraks, aga ka seda, et minugi ümber on uusi inimesi. Olen tänulik, et ma pole jäänud üksi ja kui mul on olnud raske, siis olen pigem saanud inimestega lähedasemaks.
Siin on näiteks Kenneth. Ta elab minust 400 meetri kaugusel ja me käisime üht väga ägedat, mitmekülgse loodusega disc-golfi rada avastamas. Kennethil oli kettaid palju. Aga kuna olime mõlemad parajalt roostes, sellest ka see õngitsemise pilt.
Milliseid kive korjad sina?
