Meil on jäänud Gretaga vähem kui kaks nädalat sünnituseni ja ilmselt rohkem kui kunagi varem, sümpatiseerib mind maailma kõige võimsam sünnitus, mida ajakirjanikutööd teinud evangelist Luukas kunagi kirja pani. Teen ümberjutustuse, sest äkki sa ei teadnudki kõiki olulisi detaile?
Ajaarvamise algulugu
Vanasti loeti aastaid teisiti kui täna.
Meie ajaarvamise algulugu on aga nõnda.
Keiser Augustust, kes valitses Rooma Impeeriumis, laskis kõigil kirjutada end üles, et kus nad elavad ja mis nad teevad.
See käis nõnda, et igaüks pidi minema oma kodulinna ja andma end seal näole. Tollal ei olnud sellist asja nagu rahvaloendaja, kes saaks näiteks Ihaste suvilaste lumised aiad läbi jalutada ja igale uksele koputada.
Kõik, kes vähegi teises linnas elasid kui nende kunagine esivanem, pidid argitoimetused pooleli jätma ja teele asuma. Nii suured kui väikesed, rikkad kui vaesed. Vahet polnud, milline oli kellegi ühiskondlik staatus, selle koha pealt Rooma riiki ei huvitanud. Kõik pidid andma endast märku, sest selle järgi pidi keiser saama rahvast parema ülevaate ja parema valitsuse.
Süüriamaa omakorda oli osa Rooma Impeeriumist, ja seal valitses Küreenius, kes viis ellu keisri käsku. Tema aladel asus vaikne ja väikene linn nimega Petlemm. Nii nagu seda, nii peeti ka kõiki teisi Iisraeli alasid ülemaailmse Rooma higiseks kaenlaaluseks, kust keegi midagi head oodata ei osanud. Seal elas rahvas, kes enamus oma ajaloost oli kedagi orjanud.
Üks mees, Joosep nimeks, asus samuti teele. Kaasas eesel, lapseootel naine ja moonakottidega eesel. Nende teekond oli nädalapikkune ja sisuliselt sama pikk kui Tartu-Tallinn jalgsirännak, mida tänapäeval võtaks ette vaid ennastohverdavad riskihullud. Kohe-kohe oli sündimas neile esimene lapsuke! Nad kiirustasid, ja Joosep tegi oma parima, et ta naine teekonnal liiga räsitud ja väsinuks ei saaks.
Kui nad Joosepi esiisa Taaveti linna, see tähendab Petlemma, jõudsid, käisid nad kombe järgi maja-maja järel läbi. Kuigi muidu olid juudid üksteise suhtes sõbralik ja külalislahke rahvas, ei olnud nende jaoks kusagil kohta. Sellesse ajaloolisse linna olid tulnud paljud, et end rahvastikuregistrisse kanda.
Joosep oli nõuta ja tal oli oma naisest kahju. Mis saab siis, kui ta kuskil tänaval peab sünnitama? Viimane trimester, ilmselt ka viimane nädal, oli käes, sest alanud olid esimesed kokkutõmbed.
See oli kehv ajastus sünnituseks, aga Joosep usaldas kõigekõrgemat, Jumalat.
Jumal oli tahtnud, et Maarja sünnitaks poja, kelle nimeks saab midagi muud kui tema oma või tema väljamõeldu. Talle oldi öeldud unenäos vaimse olendi, ingli poolt, et sündimas on Jumala enda poeg, Lunastaja ehk Kristus, keda on aastasadu, kui mitte tuhandeid oodatud!
See oli uudis, mida oli jagatud vaid tema ja ta naisega, ühtege kõige mittetähtsamate inimestega maailmas ja ilmselt oli päevi, kus nad pidasid ka iseend hulluks. Aga mis teha, naine oli rase ja neil mõlemal sarnane üleloomulik ilmutusekogemus.
Selsamal ajal kui Joosep oli Petlemmas oma väikest peret kirja panemas, algaski sünnitustegevus. Õnneks olid nad selleks ajaks leidnud ühe varjualuse, keegi oli neile pakkunud kalju sisse uuristatud lauda ja seal nad siis uut elu nägidki!
Joosep sai isaks ja Maarja vabanes vaevast. Nad teadsid, et lapsesünd on midagi erilist, ammugi siis veel selline, mil ilmale tuleb keegi, kes Juma enda ettekuulutusega!
Nad panid ta sõime õlgede vahele magama ja seal ta tegi oma esimese uinaku. Alanud oli päev peale Kristust.
Nime Jeesuse panid nad talle kaheksa päeva pärast, nagu oli kohalik komme.
No comments:
Post a Comment