Kuidas läks sünnitus?

Väga hästi. Tänan küsimast.

Ikka oli eriline. Ootamise lõpumarss.


Kevadel ma olin kontoris. Mõtlesin.

Tegin plaane paberil. Sain kõne.

Ime juhtus juba siis.

1+1 on 3. Matemaatiline, erakordne ime!


Rasedus on eriline.

Mõistan seda alles hiljem. Nüüd?

Ehk tulevikus rohkemgi.

Ma olen tänulik.

Iga hea ja halva,

haiguse ja inimeste eest.

Neid on nii palju!


Olen rohkelt oodanud, teadmata.

Kord poissi, abi ja ehk lõppugi.

Olen kartnud, peljand teadmatust,

uut vastutust, uut küsimust

ja veelkord vaiki olekut ja ootamist.


Kas neli last on vähe või siis palju?

Ei ole mina õige ütlema.

Sõltub vaatest, nurgast ju.

Iga laps on hing ja lõputu.

Julgen väita, et ka kodutu.


Ma ei vaja katoliku kirikut,

et nimetada naist mul pühakuks.

Ta on. On jaa!

Kuld, mis säras, särab rohkemgi.

Nii on. Oh jaa!


Ning nii nagu hoitud oli minu pere,

minu naine, minu lapsed ja see ilmaime.

Olen hoitud minagi.

Kõik said puhta lehe.

Ja ma ei oota surma, et alustada uuesti!


Olen mees ja lihtne isa.

Mul on muskel, mul on kõht ja mul on süda.

Ees on teekond, uut ja vana.

Mida karta?

Lapsuke ju minagi.