Teda häiris nimelt see, kuidas ta auto kõigist pingutustest hoolimata mitte ainult uuesti poriseks ei saanud, vaid ka see, et külmaga aku kinni jooksis ja keegi ajukääbik talle kaks korda sisse sõitis.
Auto sesis nüüd kontori juures ja Sander astus koju. Astus seejuures oleks isegi ilusasti öeldud - sest Sandril olid jalas libeda tallaga ketsid.
Palju polnud vaja ja ka Sander oli siruli maas. Kenakesti suure kortermaja akende all. Samal ajal kui teised juba mõnuga külmkapist lihapalle võtsid ja mikrosse panid, ning akna peale ebamäärast ilma vaatama tulid - oli Sander kui langenud gladiaator (või mis gladiaator, pigem närune mees - vähemasti nii ta end tundis) nende ees käed harali.
"Pekki-pekki-pekki. Pekki!"
Elu ei olnud sugugi ilus. See oli pigem erand, kui ta midagi sellist oli. Võib-olla kolm või neli päeva aastas. Ja siis oli see ka ainult siis kui ilm oli soe, tööd ei pidanud mingi ime läbi tegema ja naine heas ennastsalgavas tujus. Snäkkidest, mitte-jonnivatest lastest ja tühjaksläinud telefoni-, laptopi- ja autoakudest rääkimata. Elu oli tõesti mõnikord ilus.
Aga täna ei olnud elu ilus kohe mitte. Täna oli nagu ta oli, kui nii tohib öelda ja see asju veel halvemaks ei tee.
Sander ajas end maja ees käpuli ja siis püsti ning püüdis mitte möödujatele otsa vaadata. Muidu ta ikka tervitas neid, aga täna ta tahtis lihtsalt kiirelt tuppa minna ja kasvõi viieks minutiks vetsu peitu minna. Et saaks elust hingata ja istuva filosoofi kombel mõtteid selgeks mõelda.
Sander on fiksionaalne tegelane, kes on üks läbivastest tegelastest viieaastase Wilma lasteaeda- ja unneminekulugudes. Tal ei ole väga palju sarnasusi tema kirjaniku Märdiga. Aga võta sa näpust!
No comments:
Post a Comment