Saturday, December 5, 2020

Soome memuaarid #34

Täna hommikul kui ärkasin, siis majas oli vaid kolm tüdrukut. See on päris lebo. Õhtul saab olema raskem, siis tuleb vist neli sõbrannat juurde ja naiste osakaal minu vastu saab olema 10:1-le. Aga mis seal ikka... Eks meil igaühel ole oma rist, mida kanda.

Tegime Wilmaga hommikuks teed. Talle meeldib piparmündi ja meega.

Samas, kui abikaasat (ja superema) kodus ei ole, on lihtsam ka. Saab nagu asju omas tempos ja järjekorras teha. Mulle meeldib selline mängulisem lähenemine. Panen mitu asja korraga tööle ja siis enesetunde järge keskendun kõige meeldivamatele. Ega ma vist selle bloginigi muul viisil poleks jõudnud.


Ilse joonistab. Raamatud sain Poola trükikojast.

Hommikuks tegime pannkooke. Need lähevad õige libedalt alla. Ainus miinus see, et ventilaatori peab täiega huugama panema ja aknad lahti tegema, muidu on terve maja rasvast suitsuaroomi täis. Olen täheldanud, et see on eelkõige minu pannkookide juures nii. Võib-olla on asi retseptis, peab üle vaatama.

Hommikurutiinide hulka kuulub ka igasugu jõuluvalgustuste töölepanek. Meie vanim, nüüd juba teismeline, Wilma ütleb samas, et ei ole mõtet nii paljusid tööle panna - kulutame liiga palju elektrit, aga selle koha pealt saadan ta pikalt. Pimedal ajal ei tohi valgusega koonerdada. 

Siin Soome keskjoonel tõuseb päike 9:49 ja maandub 5 tundi hiljem 14:58. Tallinnas paistab päike poolteist tundi kauem.

Lastel, nagu minulgi, on tõmme tehnika poole, aga õnneks olen saanud igavuse tulles paar ideed ette sööta. Praegu nad meisterdavad söögilaua taga nende väikeste jubinatega. Mirtel on omas elemendis.


Mirtel on hingelaadilt kunstik ja ikka päris osav. Ainult sõrmeküüsi oleks aeg lõigata...