Ja Kerli vastaski

Möödunud postitust "Kiri meie Kerlile" vaatas keskmisest 5x rohkem inimesi (1000+ lugejat) ja ma eeldan, et seepärast, et Kerli läheb meile rohkem korda kui seda tunnistame.

Siinkohal vastan ka küsimusele, kas ta siis vastas?

Vastas. Kirjutas FBs sõnumi ja alustas sõnadega: "Hei M2rt :)" ja lõpetas "Päikest, K". Sinna vahele jäi ka väikene selgitus, et ta ei tahtnud kellelegi paha, aga eestlaseid raputada ja mõtlema panna. Ja ma usun, et meie sõnum jõudis talle ka kohale.

Täna teatas ka elu24, et Kerli tuleb juuli lõpus oma vanaema vaatama ja aitab Pärnu rannas pidutsejatel suve tähistada. Vot nii, saad hüpata ja karata, kätt suruda, aga ka mõelda, millal läheb sina oma vanaema vaatama?

Kiri meie Kerlile

Tere Kerli. Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei ole suur muusikasõber, aga kuna sa siit Elvast laia maailma oled välja rännanud, olen minagi jälginud

su teekonda. Sa oled omamoodi tüdruk ja sul on oma sõnum. Tore, et sa kadunud ei ole, vaid ka vahest meil külas käid!

Eks me kõik tea, et me elame väikeses riigis. Ja kui eemalt vaadata, siis on tõesti palju naljakaid asju, mille poolest teistest eristume. Kasvõi seal väljamaalase blogis, kus pidevalt igast gifid ilmuvad.

Tahtsin sulle kirjutada, sest kirjutasid sina meilegi. Võib-olla kontekstist küll rebituna, aga jäi kuidagi meelde su lause: "Eestlased, mul on teie pärast häbi!"

See on tore, nagu sa oma kommentaaris välja tood, et sulle Birgit ja Evelin meeldivad, aga nii nagu nemad, ja nii nagu sina, olete teiegi eestlased. Ja sugugi mitte rumalad naised, nagu ka uus inimarengu aruanne meie rahva neidudele ütleb. Tublid olete! Ja ma mõtlen seda tõsiselt! Ja me oleme teie üle uhked. Isegi mina, kes ma muusikat ei kuula, presidendiballi kleite ei vaata. Korda lähete ikka!

Aga üks asi, mida sul oleks hea teada... nimelt, kui sa nii kirjutad, tekitab see sellise häbistatuse tunde. Ja see paneb mind omakorda mõtlema, et kellele ma vastu teen? Kelle peal ma peaksin end välja elama? Keda omakorda häbistama? Ega ometi naise, laste, koera või töökaaslaste?

Tegelikult, kui aus olla, tegid sa meile haiget. Ja võib-olla tõesti on seda raske sulle õigesti väljendada. Eriti meil meestel. Võib-olla tambivad paljud sind sõnadega praeguseni kommentaarides. Aga tea, et tegelikult lähed sa meile väga korda, ja sinu arvamus on meile oluline!

PS. Meil siin soojad ilmad. Varsti saab Verevi järves ka peakat hüpata!

Adjöö ja kui näed, tervita Obamat!

Kas minust saaks hooldaja?

"Kas sina hoolitsed minu eest, kui ma vanaks ja üksi jään?"

Nii ta on minult küsinud. Ega ma sellest pole väga aru saanud. Nüüd hakkab vaikselt koitma. Me räägime siin vanade inimeste hooldamisest, mida ka aus ajakirjanik Andrei ja pealinna luuletaja Bööma hiljuti kirja on julgenud panna.

Meie rahvas vananeb ja tema eest ei hoolitseta. Meil pole raha ja meil pole jõudu, ligimesearmastusest ei räägigi. Lahendusi välja pakutud ei ole ja üha kurvemaid lugusid me kuuleme.

Kas ma hoolitsen ta eest, kui ta vanaks ja üksi jääb?

Kui vaja, siis ikka. Vast ei ole vaja. Nii ma olen mõelnud ja vastanud. Aga mis ma väikse lapsena ikka olen osanud mõelda, mida mu isa tegelikult mõtleb ja tunneb. Sest see küsimus ei ole lihtsalt küsimus, millele on vaja õigesti vastata, vaid See Küsimus on vajadus.

Vajadus selle järgi, et ma sügavalt kogeksin seda, et minust hoolitakse. Et on olemas kasvõi üks inimene, kes annab mu eest oma elu ja edu. Eks ta on jah suur küsimus, mida küsida... aga kui ta on me sees, siis tuleb ju küsida!

Vastan siis. Hoolitsen, jah hoolitsen. Ja küll ma ka teised tegutsema panen! Aga tahaks nii väga, et sa usuksid seda juba Täna. Et sa ei otsiks tõestust vahetult enne surma, vaid kogeks seda ka oma parimais aastais! Oh, et mu tänastel sõnadel ja tegudel oleks kaalu ja sügavust!

Edukas olla, nagu mis mõttes?

Kunagi ühes aastavahetuse klipis viskas Peeter Oja end kaubanduskeskuses käpuli ja hakkas nutma. Suur täiskasvanud mees, portfelliga ja täitsa avalikult. Teine mees, keda kehastas Jan Uuspõld, ei jaga matsu - ta on äsja seletanud teisele kui tore on ta elu möödunud aastatel olnud.

Ja isegi kui klipp naljakas ei olnud, ega peegeldanud sugugi ka kaubanduskeskuses toimuvat nähtavat, väljendas Peeter selgelt nii paljude vajadust - olla edukas.

Aga ma mõtlen - edukas olla, nagu mis mõttes? Miks peaks?

Ma saan aru, et me ei saa parata, aga võrrelda üksteist. Ja meestena, kes meist ei tahaks elada tähendusrikast (loe: saavutusrohket) elu... aga nii kurb on vaadata, kui inimesed hakkavad end seepärast isoleerima teineteisest. Ja seda kõike seepärast nagu üldsus ootaks temalt rohkem tegusid kui lihtsalt olemasolemist.

Milliseid ootuseid me tegelikult üksteisele seada tahame?

Ma tahan, et minu klassikokkutulekul ei peaks keegi nii tundma. See tõmbab nii kinni. Aga kuidas sa ikka võitled selle nähtamatu vale vastu, mida müüakse kuskil reklaamides ja siis ka pigem ridade vahel?

Ja aitäh Peetrile avalikult nutmast!