Eestist leiti kivipääsuke!

Paar nädalat tagasi lendas eestisse üks pääsuke. Keegi polnud teda varem näinud, kuni juhuslik pildistaja ta oma aparaadi mällu söövitas ja siis Postimehele ette söötis. See väikene pruun lind aga lendas kuhugi edasi, tegi oma tööd, oksalt oksale, justkui oleks tal olnud meile midagi olulist edasi anda.

Sest tavaliselt kui külmaks läheb, linnud ju lähevad, tema aga tuli Lõuna-Euroopast põhjamaale. Tema, see väikene kivipääsuke, meie oma suitsupääsukese sugulane! Kusjuures, meile teadaolevalt külastas ta eestit esimest korda!

Pääsuke lendas üle uduse välja, üle Tallinn-Tartu-Tallinn-Tartu-Tallinn maantee ja nägi keset eestimaad üht asulapoodi. See linnuke arvas, et tema maal juuakse palju veini. Nii vana kui uut, punast kui valget. Vahest isegi liiga palju, ja liiga lõbusalt, oli ta olnud kriitiline.

Nüüd nägi ta onusid, vuntsidega ja ilma vuntsideta, nii poe ees kui poe taga. Hingamas ja rüüpamas ühte rütmi, ja imelikul kombel kordades rohkem kui tema maal ja tema kodus.

Pääsuke ei osanud muud teha kui imestada.

"Neil on vist suur janu millegi järele," järeldas kivipääsuke ja lehvitas oma pisikesi tiibasid aina edasi.

Ühtäkki ilmusid ta kõrvale väikesed karvased kerad. Nemadki lendasid! Need olid needsamad kivirähu kirjeldud kratid, mis tehtud kellegi tagatoa pahade mõtete haudumises ja krattidel paistis olevat missioon, sest nad käisid mitme maja vahet, üle aia, üle heki, üle kurja koera...

Linnule meenus kuskilt vanadest lugudest, et meil aetakse asju isemoodi. Tasahilju nihverdades ja mõisaköit lohistades. Ja kui kivipääsuke kratte pikemalt jälgima jäi, nägi ta, et nad peavad end iseeneste õigeks ja siiras südamest usuvad, et teevad head.

Nimelt tõid kratid oma peremeestele kraami. Igasugust. Toodi väikeseid köögitarbeid, riideid nii suurtele kui väikestele, sekka ka mõni batuut ja suisa auto! Nad aitasid sellega oma peremehel olla naabrist parem, või siis lihtsalt võrdne. Jõukas, ilus, edukas! Nad olid nagu kassid, kes hiire kinni püüavad ja selle alandlikult peremehe jalge ette viivad. Kivipääsuke vaatas ja mõtles, et selles oli ka midagi ilusat, kuigi see ei tundunud ka päris õige.

Ta lendas ja lendas. Nägi Kiviõli, Paidet, Pärnut, nägi Põlvat, Moostet, Rasinat.

Aga kivipääsuke ei saanud aru. Tema tuli maalt, kus paistis päike. Siin olid aga sünged metsad, ja punased sildid igas selle teeotsas.

Eramaa!

Eratee!

"Kaunis Eraklikud," mõtles linnuke ja lendas edasi. Tõttöelda oli tal tekkinud väike mure ja ta teadis vaid üht kohta, kus sellele vastust leida. Ta lisas tiibadesse kiirust ja lendas ruttu-ruttu, enne kui novembrikuu külmad tuuled ta tiivad päris ära külmetavad...


Mis saab edasi?

Mati Martinson on fotograaf, kes sai linnu esmakordselt pildille