Vennad sõjardid panevad hästi

Nagu mul tihti kombeks, stalkisin hiljuti jälle Facebookis oma sõpru ja sain väljakutse osaliseks. "Märt, kas saame varsti lugeda Adupoja blogist uut postitust, mis kannab nime "Vennad sõjardid panevad hästi"?

Ütlesin "vai nott", sain seepeale laiki ja siit ta tuleb!

Niisiis, asi on nimelt selles, et meie väiksel eestimaal elab väga lahedaid tüüpe. Mõnikord kõik, mis sa neist tead, on lihtsalt üks juhuslik foto, kuhu keegi neid on tääginud. Mõtled, et ilus pilt ja nii ongi... tegelikult on iga pildi taga mingisugune lugu. Ja igal fotololeval noorel on oma teekond ja põhjus, miks ta pildil just nii ja mitte teisiti ei ole. Oma laikidega, me mitte ei ütle, kes on ilus ja kes sel-korral-päris-mitte-nii-lahe, vaid elame kaasa ta ainulaadsele teekonnale.

Toon kolm näidet.

Vennad sõjardid. Need on Gennaadipojad. Mäletan, kui nad olid väiksed poisid. Sibasid rõõmsate nägudega ringi.

Tegelikult on neil kaks vanemat venda ka. Nemadki on sõjardid. Ja vanim neist käis kaitseväes siis kui mina väike olin (vähemalt 15a tagasi). Mulle jäi kuidagi meelde tema otsusekindlus kanda mundrit. Tema julgus inspireeris mindki olema üks neist entusiastidest, kes Eesti Kaitseväkke astuvad, isegi kui minu vanem vend ei läinud. Nendele mehepoegadele panin laiki, sest nad on mulle ka noorematena eeskujuks. See, kuidas nad vendadena üksteist hoiavad ja üheskoos, isegi kui Texase särk on seljas, ikkagi meie rahvast kaitsevad. Nad armastavad rahvast, usun ma. Ja ma laigin.

Teiseks Jõgeva cullenid ("cullen" tuleb Twilighti saagast, kus vampiiripere kõikidest eristust). Need on Tolmuskid. Õppisin neid tundma kui kunagi tegime koos Jõgeva English Campe. Kohe mitu aastat jutti.

Mulle on senimaani jäänud meelde üks õhtu, kui meil oli talendishow. Jõgeva noored, sealhulgas nemad, tõusid püsti ja laulsid justkui pühalikult (õrnalt ja samas jube julgelt) väikse lillega koos laulu: "Ikka jõuab Jõgeva". Ma ise olen laulnud terve elu laule Tartust, aga oskamata panna sisse oma hinge ja mitte kunagi ei oleks ma osanud oodata, et keegi nii sügavalt armastaks oma linna ja veel Jõgevat! See oli nende jaoks kodu ja selles oli midagi väga erilist. Sellest sai tolle suve hitt minu jaoks. Nende pärast ka ka Hele Kõre (kes selle esmalt linti laulis) minu käest paar punkti juurde.

Cullenid nimega Tolmuskid armastavad oma linna, usun ma. Ja ma laigin seda.

Ja kolmas pilt. See on kapsapoiss Martin. Täiesti uskumatu tüüp.

Pildil võid näha, et tal on selja taga palju kapsaid. Võib-olla mõtled, et ta käis vanaemal abis ja teenis paarkümmend eurot. Võttis end kokku ja pidas pool päeva vastu. Või siis, et käis sõpradel abis, ja et ikka oskab hinnata sõprust, et ta nii palju pingutab...

Tegelikult, jutud räägivad, et sel Martinil oli peas üks üle mõistuse hea plaan. Mis siis juhtuks, kui panna põllu sisse idanema 10 000 kapsast. Teeks 10 tonni kapsast? Milliseid traktoreid tuleks sebida, milliseid kundesid otsida? See on viimane asi, mis ma oleksin teinud, kui ma olin 15 aastane.

Võimalik, et see jääb üheks suveks. Võimalik. Ja võimalik, et see idee on saanud inspiratsiooni Runescapest, kus ka korjatakse kapsast ja see sulle elusid annab. Võimalik. Aga Martin on sel suvel korjanud rohkem kapsast kui me kõik (mina ja 200+ lugejat) kokku ja see on retsept! Kapsapoiss Martin armastab eestimaa mulda ja ma laigin seda.

Loomulikult on neid noori, kes panevad hästi!

Soome kivid ja eesti kännud

Soomlased ise sellest aru ei saa, aga neil on igal pool kivid. Või mis kivid, pigem kaljurahnud.
Graniidist künkad mitte ainult põldudel ja metsades, vaid ka aedades, ning miks mitte ka kesklinnas. Näiteks Tamperes.

Eestlased jällegi aeg-ajalt justkui ei märkagi, et meil on palju metsa. Mine metsa kui palju! Soomes selliseid puid ei ole iial nagu meil. Meil on jämedad, neil kõhnad. Siis kui nemad õhivad dünamiidiga graniiti, siis meie mehed kangutavad kände.

Mõlemad on maad on ilusad, ja mõlemas riigis tublid töömehed. Tihti aga me ei näe kaugemale kui omamoodi karaoke, alko ja IKEA.

Igamehe punnvõrrist

Olen rahul, et viimasel aastal olen õppinud rohkem ka iseenda eest hoolitsema. Mulle muidu ei meeldi hobitada või jõuga endale aega võtta (kui, siis vaid ratsionaalsetel põhjustel), aga vähemasti on minulgi tekkinud mingisugune pilt sellest, milline võiks olla maailm minu ümber.

Võtkem näiteks punnvõrrid. Ega ma neist midagi eriti ei tea, aga ükskord kui üks Rapla Saardipoistest facebooki kuulutuse üles pani, olen hakanud mõtlema - mis siis, kui minulgi oleks oma Riga 13. Abimootoriga võrisev jalgratas, millega saaksin Tõrvandi metsatukkade vahel lasta.

See oleks minu jaoks teraapia, aeg-ajalt 20-30 minutit lihtsalt õhtul ringi lasta. Käia ka näiteks Konsumi ees ja tuua pakk piima ning muud asjalikku. See isegi sobiks mu loodetud imidžiga (mitte et see väga tähtis oleks).

Aga sõidurõõmule lisaks saab sellega olema ka palju parandamisrõõmu, on mind õpetatud. Seda küll, aga mis siis, kui mulle hakkaks ka meeldima garaažis istumine? Oleksin kerge õlinäpp ja leian veel mõne taibukama sõbra kellega tehnikat nokitsema hakata. Teatud mõttes täitsa tuus.

Aga kuidas sa seda saad, kui see maksab vähemalt 160 eurot (postituse kirjutamise hetkeks juba 200)? Pead kõvasti säästma. Või siis äkki suure sünnipäevapeo korraldama? Näiteks kohalikus kultuurimajas, seegi oleks lahe - ma ju tavaliselt ei tähista... ja isegi kui saan lihtsalt 29, mis siis kui rahvas ka väga tahab mulle seda võrri osta? See oleks hellalt armas.

Tundub, et isegi kui mul ei oleks punnvõrri, mida hooldada, olen vähemasti õppinud oma unistusi hooldama. Ja usun, et igal mehel on olemas mingisugune "punnvõrr".

Mõni tahab kangesti mängida korvi, teine käia kalal. Kolmas tahab arvutimängudega tuhandeid eurosid teenida. Ja lõpuks ei olegi oluline, kas need asjad tehtud saavad, ja kui staatust-vääriv on tulemus. Sest kui kasvõi asjadele mõtlemine paneb sind hästi tundma, võibki see olla teinekord See, mida tegelikult vajad.

Amatöörnäitleja Ville

Ville oli kostümeeritud amatöörnäitleja Eesti ja Soome vahelisel praamil. Tal oli oma kostüüm kassi vurrude, kõrvade ja sabaga, mis ta eelmiselt ametivennalt pärinud oli.

Ville armastas tähelepanu, ja see oli nõnda alati olnud. Tal oli mõnus kõditunne kui teda kas vaadati või kuulati.

Aga laval töötades oli ta hakanud mõtlema, kas see on ikka tema ala ja elu. Siiski, nüüd polnud Villele aega pikalt mõelda, sest juba läks käima muusika ja kardinad avanesid. Ville oli jälle rambivalguses. Ja kui ta korra vaikselt veel seisatas, siis ta tundis, et tal hakkas natuke kõdi.

Väiksed lapsed tulid lava ette. Mõned oli suuremad ja juba tuttavate nägudega. Teised jällegi sellised kartliku olemisega, ei teadnud nad isegi, miks nad teistega sinna Villet kaema tulid. 

Ville alustas programmiga. Tal oli see kõik väga selge. Mõned aeroobikatantsud, siis üks kurblik lugulaul kassi elust ja viimaks lõpp mustkunstikuna, kus ta suure kübara sees ära kadus, pannes sellega uued pealtvaatajad hämmelduma ja vanad muigama.

Amatöörnäitleja Ville mõtles teinekord, kas on olemas selline asi nagu Hetk, mille nimel elada. Mingisugune lavamaagia, millest ta siit-sealt kuulnud oli. Ville arvas, et võib-olla ta oli isegi kogenud seda, aga võib-olla ka mitte.

Samuti oli tore mõelda, et iga etteaste on tükike sinu avaldatud hingest, mille sa kingid kellelegi lapsele ja sellega ta elu muudad - aga kes on need muudetud inimesed, mõtles Ville, ega osanud sellestki suuremat arvata.

Kahjuks polnud amatöörnäitleja Villel ka perekonda, kellele õhtul leiba või kommi viia. Tal oli hoopis lihtne korter sadama ääres, vaatega bensiinijaama poole, kust ta omakorda puuriselavale papagoile näksimist tõi.

Kardinad laval sulgusid. Ville astus oma väikesesse töötuppa ja istus toolile. Tema tööpäev oli lõppemas. Võtnud eest vurrud ja kõrvad, jäi Ville veel korra mõttesse. Peeglist vaatas vastu pisut väsinud olekuga näitleja, kes tegelikult oli enda ja eluga üsna rahul.

Homme on uus päev ja varsti saab koju diivanile puhkama. Siis tuleb ka kättemaksukontor ja ehk ka üks kergemat sorti sudoku.

Mõned eesti võlud

Mulle üldiselt ei meeldi ennast korrata, aga kui midagi mulle korda läheb, siis kordan ikka. Ja üks selliseid asju, mida sellel suvel korduvalt väitnud olen, on see - et selleaastast suve olen enim nautinud.

Miks nii?

Ilmselt ei osanud ma juba lapsepõlves näha eesti suve erilisust. Seda, et on nii erakordselt valge ja soe, ning selleks, et toitu saada, ei pea tingimata poodi minema. Millegipärast mäletan, et mul oli hoopis tihti igav ja ma käisin seepärast õdedele-vendadele pinda.

Võib-olla osa minust ka pelgas maailma. Olles sündinud kristlikku perekonda, oli minus mingitsorti alahoiu instinkt. Justkui ma peaksin ennast maailmast kuidagi eraldama, et mitte haiget saada. Ja justkui maal, kus haigetsaamist ei ole, oleks reaalsem elada...

Aga nüüd mulle täitsa meeldib Elmarit kuulata, õunu süüa ja nende südameid aiaäärtesse visata. Teha esimest korda hapukurki, ja pakkuda seda näiteks Sten-Erikule, ilma et ta välja teekski, et see on halvaks läinud.

Ootan seeneleminekut ja ehk saab teha ka õunamahla ning hapukapsast sügiseks? Tore oleks anda kõigile sõpradele teada, et tahan ikka sünnipäeva ja selle tulemusel Tõrvandi metsatukkade vahel punnvõrriga sõita, nii et Greta aru saab, et "ahah, mees on varsti, umbes 15 minuti pärast kodus."

Kihvt on ka hommikune kaste, mis tegelikult juba õhtu on väljas, augustikuised tähed ja võõrad lennukid nende vahel. Meeldib, et paljudel on pulmad, ja et inimesed viitsivad ujumas käia. Meeldib ka see, et saunas saab istuda iseendaga ja tunda, et tegelikult on meil kõik olemas. Eriti kui snäkid on laual.