To be continued...

Beebitvaatlev arst satub hämmingusse. Ta teab, et meil peaks sündima poiss. Eluterve. Armastavasse perekonda.

Aga midagi on teisiti, justkui valesti.

Me vaatame Gretaga üksteisele otsa ega tea veel, kuidas reageerida. Meie senine maailm variseb kokku, ootused muutuvad ja meil on vaja kohaneda. Laps on juba 37-nädalane ja nüüd nad siis ütlevad...

Nii kirjutasin ma eile. Ja ma tean, et paljud ei saanud magada. Mõned isegi helistasid ja ma olen rõõmus, et mitte mulle, vaid Gretale. Järeldan sellest, et te mitte ainult ei tunne huvi, vaid ka hoolite! Aitüma.

Mis siis täpsemalt juhtus?

"See on küll täielik kinder surprise," ütleb ultraheli arst. Ilmselt selliseid juhtumeid ei ole iga päev.

Vaatame ekraani peal ringi, ega leia kuidagi neid tunnuseid, mis eelmine kord. Suvel. Tegelane magab ega tee teist nägugi. Arst püüab teda kuidagi äratada. Ei õnnestu.

"Kas teile öeldi, et teile sünnib poiss?"

"Jaa," vastame kooris.

Arst vangutab pead. Ta näitab ennast targa ja kahetsevana.

Lapsed vaatavad meile otsa. Nemadki tahavad teada, mis saab. Oleme ju kõik oodanud seda uut. Mõelnud nimedele. Võib-olla isegi mõned riided ostnud.

"Ma küll ei näe, et ta poiss oleks."

Väikene laps magab ja ta hoiab oma kanda täpselt kaamera ees. Tundub, et see tegelane saab olema algusest peale salakaval.

"Ma näen ainult kriipsu ja kriipsu poistel tavaliselt ei ole," kommenteerib arst.

Ühesõnaga siis tüdruk! Ütleme nii, et kriips on peale tõmmatud meie vanadele plaanidele, võib-olla isegi minu salaunistustele?

Greta ütleb midagi. Ta kohaneb. Vist naerab.

Lapsed korrutavad meie järgi. "Kui meil ei ole talle riideid, siis kasutame alguses poisi omasid," ütleb Wilma targalt. Copy-paste jutt ema pealt. Nemadki harjuvad selle uue plaaniga.

Ma ei tea, kui valus neil on, aga tean, et ootused olid neilgi. Alati ei saa aru, millal keegi haiget saab.

Inimesed elavad kaasa. Paljud on küsinud, kas tahan poissi. Et "viimaks ometi" ja nii edasi.

Loomulikult tahan! Ma olen ju mees! Ja minulgi on isa. See on minusse sisse kodeeritud.

Küsimus on pigem sellest, millist poega ma tahan, ehk milline isa ma olen valmis olema.

Vaatame Gretaga teineteisele otsa ja nägudesse tuleb naeratus. Kui ta aga on nagu iga teinegi naine, siis tean, et ta kardab. Kardab minu pärast. Et kas ma olen ikka rhaul. Ega ma ei pettu.

Kui mees on pettunud, saavad naised haiget. Iga hirm teise pärast on ka hirm iseenda pärast.

Manan näole naeratuse. Kas see on siiras? Seda ei tea peaaegu keegi.

Kas ma olen ikka rahul? Või lükkan selle veel sündimata plikatirtsu endast eemale ja ütlen 

"Küllalt!"


? 


Kas tahan rohkem poega kui tütart? Kas me üldse tahtnuks last kui teadnuks, et tuleb jälle tütar? Me ju arvasime ja see, et ta poeg oli, andis meile raseduse ajal jõudu.

Kunagi, kui mu tütar seda postitust loeb ja koos teiste sõpradega suurt kriisi tunneb (sest paljud meie põlvkonna vanematest on Facebooki ja muud kohad nende beebipilte täis toppinud), siis ta küsib sama küsimust.

Kas tema, Märditütar, on aksepteeritud?

Kas ta on tegelikult armastatud? Armastatud ALGUSEST peale?

"Oh, kui sa vaid teaksid, kallis tütar!"

Loomulikult armastan. Täiega! Ja see armastus ainult kasvab. Aga milliseks? Ja mida ma sinust edaspidi mõtlesin?

Eks sa loe edasi. Oled juba nii suur! Või nagu ameerika juttudes öeldakse...

To be continued