Kuidas me ultrahelis šoki saime?

Täna näeme viimast korda beebit kõhus. Sünnituseni on 3 nädalat ja aset leiab ultraheli.

Lapsed on autossepakitud ja jõuame sel korral vist isegi hilinemata.

Noomi kommenteerib, et tema ei taha beebit näha... talle on seisukohad olulised. Wilma on seevastu empaatiline ja ütleb, et mis küll Noomi ise tunneks kui tal on laps kõhus ja teised ei taha ta last näha.

Muheleme Gretaga. Wilma kasvab kiirelt, eriti sotsiaalse poole pealt.

Noomi ütleb, et ta tahab ultrahelis olla minus õpa.

Muhelen uuesti. Teinekord on tore kui lapsed ei kasva suureks.

Selline on tavaliselt ultraheli arst. Pilt on võetud emmedeklubi.ee'st

Ultrahelid on kõikidest raseduseaegsetest ülevaatustest toredaimad. Teistes tihti peedistatakse, alates abordihoiakutest ja imelikest väärtustest, mida eestis naistelt oodatakse.

Raseduse ajal on naised ju veelgi õrnemad. Igasugune kommentaar võib mõjuda laastavalt.

Kolm roosajopelist tirtsu astuvad vapralt treppidest üesse. Greta nende ees.

Ooteruumides meid tavaliselt vaadatakse. Kes meist ei tahaks teada teisi inimese lugu? Eriti kui ruumi tulevad paljulapselised. Minu ema näiteks vaadati aastaid viltu, sest talle oli antud lapsukesi seitse ja kunagi keegi ju ei tea, mis lastest saab.

Lastesaamises on muidugi ka uhkust. Eriti naised vaatavad ja naeratavad. Või nagu mu kooliõde Triin Facebookis ütles: "Häid mehi hinnatakse alati." See annab kuidagi jõudu kui naised nii mõtlevad.

Kui ruumi saabume, tunnen, et mitte ainult Gretat ei hinnata, vaid ka mind. Olen veendunud, et keegi naistest ei taha, et oleksin otu, laisk või isekas. Samuti on naised natuke nagu kanad, kes kokku hoiavad ja vaatavad, et ega kukk liiga uhkeks lähe.

See tekitab minuski natuke pinget ja segaseid tundeid, sinna maagilisse ruumi kardina taha astudes. Tunnen, et pean end jälgima. Iga mu liigutust märgatakse. Seda, kuidas võtan lastelt papud ja kas lasen Gretal liiga palju teha. Igalt mehelt oodatakse, et ta oma naist kaitseks ja laste eest hoolitseks.

Ultraheli tehakse kõigile pereliikmetele. Võib-olla tänases eestis isegi enim just isadele.

Ekraanil tuleb pisike tegelane!

Kolme kilone. Süda tuksub, kiirelt ja kindlalt. Ta on väike ja tundmatu, tegelane, kes magab. Ja mulle tundub, et beebidel on alati jetlag. Magavad kui ei ole vaja, ja ärkvel kui teised tahavad rahu.

Aga siis juhtub midagi.

Beebitvaatlev arst satub hämmingusse. Ta teab, et meil peaks sündima poiss. Eluterve. Armastavasse perekonda.

Aga midagi on teisiti, justkui valesti.

Me vaatame Gretaga üksteisele otsa ega tea veel, kuidas reageerida. Meie senine maailm variseb kokku, ootused muutuvad ja meil on vaja kohaneda. Laps on juba 37-nädalane ja nüüd nad siis ütlevad...


To be continued