Monday, November 21, 2022

Veerand sajandit hiljem - tervitustega Salemile

Kindlasti ei ole ma inimene, kes mäletaks järgnevat juhtumit kõige eredamini (olin siis kõigest 12-aastane), aga midagi on sellest ajast meeles küll. Raske on meenutada, milline ma tollal olla võisin, aga kujutan ette, et koolis olin väikest viisi killumees ja kirikus pigem vaikne vend. Umbes sel ajal tegin ka oma isikliku pöördumisotsuse ja sain kristlaseks, kuigi ristitud sain alles neli aastat hiljem, 16-aastasena.

Kogudus, kuhu kuulusin, oli Tartu Salemi Baptistikogudus ja see oli usukogukond, kes oli väikesesse Võru tänava puupalvelasse kogunenud juba aastakümneid. Ruumid oli vanaks ja väikseks jäänud, kuniks võeti vastu otsus, et tuleb-mis-tuleb, ehitama peab uue kiriku.

Linn tuli soovile vastu, aga oma tingimusega - võite saada krundi üsna linna südame lähedale, silla otsa, aga tingimusel, et tegu on korraliku sakraalhoonega. Ehk siis sellise traditsioonilise ja pigem suurejoonelise ehitisega. Ja 90ndate algul, kellel siis ikka raha oli, et suuri kirikuid ehitada? Keegi meie kogudusest metalliärikas minu teada polnud.

Lõpuks läkski ehituseks ja sellega olin otsapidi seotud ka mina. Eriti on meelde jäänud, kuidas mu vanaema ja vanatädi ehitusel käisid. Üks ladus telliseid ümber, teine tegeles kirikuvalvega. Polnud just kõige tavalisemad ehitustöölised. Ja ju ma siis nendega kaasas jõlkusin ja sel viisil sinna ehitusele appi sattusin.

Aga see, millest ma jutustada tahtsin, juhtus 23.juulil 1997. Selleks ajaks oli kirikut ehitatud juba viis aastat ja üsnagi lõppjärgus. Appi olid tulnud ameerika sõbrad Texasest. 

Postiljon nägi suitsu, võttis taksojuhi rajalt maha, see omakorda võttis ühendust häirekeskuse dispetšeriga ja nelja minuti pärast olid kohal esimesed tuletõrjeautod. Kirik oli pandud põlema. Sellest rääkisid nii uudiseid ja ilmselt räägiti sellest hiljem paljudes kohtades mujalgi.

Mäletan, et üks onu käis hiljem platsi peal, ees tõsine nägu. Võõras, tegeles asjaajamisega. Pärisin kelleltki, kes ta on, ja sain teada, et onu oli eradetektiiv ja talle maksti, et ta kurjategijast jälje üles võtaks, aga nii kaugele ta ei jõudnudki. Nii paljus oli selgus, et süüdatud oli katuse alt mitmest kohast ja oli keegi, kellele see kirik ei meeldinud.

Kui üks ehituse ülevaatajatest põlengule kohale jõudis, puhkes ta lahinal nutma. Aga pastor (Jüri Jürgenson) lohutas: “Ära nuta, küll me saame sellest löögist üle.”

Ja isegi kui katus maha põles, ja ehituse lõppjärk veelgi kaugemasse tulevikku edasi lükati, siis nagu aeg näitas, sellest löögist saadigi üle. Oli neid, kes juhtunust kuuldes asjast puudutatud said, ja annetada otsustasid. Mõni alles siis mõistis, et tegu oli usuprojektiga, kus tuleb asjaga kaasa tulla.

Nüüd kui ise olen pastor ja vastutan usukogukonna eest, kajab see lugu kuidagi tugevamalt kui tollal. See lugu inspireerib. 

Juba ainuüksi see, et seda kirikut ehitasid lihtsad inimesed, olemasolevate vahenditega, ja nad ei jätnud enne kui nad asjaga valmis said. Samuti näitab see lugu, et kui Jumal on asjade taga, siis asjad õnnestuvad - isegi kui on toimetame vaimulikus reaalsuses, kus kurjal on oma voli.
Nüüd, veerand sajandit hiljem - olgu meil ikka julgust võtta ette asju, mis esialgu küll ilmatu suured, aga hiljem sellised, mis Jumalale au toovad. Saadan teile tervitusi, salemlased, siit Sundomis külast, sel korral misjonikoguduse pastorina.



Tuesday, May 4, 2021

ONE THING you want to get done

Lately I have been thinking of an old bible story. Its a story how Abraham was looking for a place to bury his wife. I believe it´s true and accurate, but I let you decide it for yourself. Thats not my main point. For me, its an inspiring event. Why?

I relate to Abraham.


I have also wife I love.

Land I am living on, is also foreign. And it does make a difference, if its yours or not! That I have experienced many times as I have been living in Finland.

"Then Abraham rose from beside his dead wife and spoke to the Hittites. He said, “I am a foreigner and stranger among you. Sell me some property for a burial site here so I can bury my dead.”

And latest thing Im relating with Abraham is that - he has A PROJECT he needs to finish. 

If you follow the story till the end, you see that his negotiations took time and effort. He didnt get immediately things done. Maybe it was even unpleasant for him to work on it?

What is one body you want to get buried this month? 

Some are fortunate, they are organised and focused till the end, naturally. They do not need this post. But for those who might relate to me, here are two motivations I have found:

1. Once your project gets done, it will impact other people (and probably a lot). I.e. in my case - if I get my shower-room done, then all women of our house will have shorter lines behind the door. Shorter lines equal shorter arguments. Shorter arguments equal more peace etc.

2. As you keep pressing on, you will learn new things every day. Yesterday as I was focusing my precious half an hour on a boat, I found that I need an anti rust metal (zink). Didnt know of such thing before! Probably there will be quite a few more things I need to learn before I get Santa Greta back into water again.


Old and new zink anode for my boat. 

Abrahams picture was taken from onefaithonepeopleministries.com

Saturday, December 5, 2020

Soome memuaarid #34

Täna hommikul kui ärkasin, siis majas oli vaid kolm tüdrukut. See on päris lebo. Õhtul saab olema raskem, siis tuleb vist neli sõbrannat juurde ja naiste osakaal minu vastu saab olema 10:1-le. Aga mis seal ikka... Eks meil igaühel ole oma rist, mida kanda.

Tegime Wilmaga hommikuks teed. Talle meeldib piparmündi ja meega.

Samas, kui abikaasat (ja superema) kodus ei ole, on lihtsam ka. Saab nagu asju omas tempos ja järjekorras teha. Mulle meeldib selline mängulisem lähenemine. Panen mitu asja korraga tööle ja siis enesetunde järge keskendun kõige meeldivamatele. Ega ma vist selle bloginigi muul viisil poleks jõudnud.


Ilse joonistab. Raamatud sain Poola trükikojast.

Hommikuks tegime pannkooke. Need lähevad õige libedalt alla. Ainus miinus see, et ventilaatori peab täiega huugama panema ja aknad lahti tegema, muidu on terve maja rasvast suitsuaroomi täis. Olen täheldanud, et see on eelkõige minu pannkookide juures nii. Võib-olla on asi retseptis, peab üle vaatama.

Hommikurutiinide hulka kuulub ka igasugu jõuluvalgustuste töölepanek. Meie vanim, nüüd juba teismeline, Wilma ütleb samas, et ei ole mõtet nii paljusid tööle panna - kulutame liiga palju elektrit, aga selle koha pealt saadan ta pikalt. Pimedal ajal ei tohi valgusega koonerdada. 

Siin Soome keskjoonel tõuseb päike 9:49 ja maandub 5 tundi hiljem 14:58. Tallinnas paistab päike poolteist tundi kauem.

Lastel, nagu minulgi, on tõmme tehnika poole, aga õnneks olen saanud igavuse tulles paar ideed ette sööta. Praegu nad meisterdavad söögilaua taga nende väikeste jubinatega. Mirtel on omas elemendis.


Mirtel on hingelaadilt kunstik ja ikka päris osav. Ainult sõrmeküüsi oleks aeg lõigata...
  

Sunday, November 17, 2019

Our new baby... Milou Enni

Ok guys. Sorry for the last post that might have been misleading.


I did it purposefully, yes. BUT I DINT LIE. I didn't!

Facts first:
1. Yes, I'm in love.
2. Yes, we were expecting a new baby into our family.
3. And yes, it is surprise not just for us, but also for others.

But no, its not a new babygirl as many of you thought. Or babyboy - as some of you dared to wish out loud. Haha.

I think having a dog marks a new season in our life, or as good friend and a mother of four, Rebeka commented:


Never say never, but having a dog marks a different path you are taking, right?

We made that decision exactly year ago, actually. Noomi, our second had a tough season. Adapting into Finnish culture and finding swedish speaking friends wasnt easiest. All girls felt that they lost something as we moved from Estonia up north, and in a way they were right. Many friends were left "behind". And as we heard that Noomis old rabbit died, it just added an extra weight on her little shoulders.

This was a time i decided to lead my family by making a decison to have a dog (i had been against it for many years). I thought that this way we will always have an extra friend at home.

Maybe its too early to say if it was a bad, good or great decision, but here we are! Milou Enni is at our home! (Noomi had a right to choose a name for her)

She is a beagle - English hunting dog. Rather common in the area where we are living (lot of elk hunters here!). That breed is known for unique nose that can smell a target miles away. And they don't grow that big, have lot of energy and tend to be intelligent (read: not too difficult to train).

Well, we will see!

Last three nights I haven't slept much. She wakes up couple of times during a nighttime and wants to cuddle and bite. But yes, I'm still in love.

Here are some pictures.
Our youngest, Ilse, holding our first gift for Milou. 

First photo of her (cred. Greta)
I'm telling you, she is smart!
Thats me and a dog!
Our fourth, Mirtel, can pat her for hours! They both need it.

Milou Enni (7,5w) and average sized chicken egg.


Wednesday, June 12, 2019

Mälestuskivid ja tänupõhjused

Kui mul Eestis (Ülenurmel) oli Vapramägi ja Vooremägi, kus sain aeg-ajalt looduses käia, iseendas selginemist otsida ning Jumalaga suhelda, siis siin Soomes on mul selliseks rajaks kohaliku spordihoone terviserada.

Käin sellisel rajal vähemalt korra nädalas (kui stressi rohkem, siis tihedamini). Tihti võtan kaasa lisaks piiblile ka päeviku ning kui tahan, et asi oleks pisut põnevam, siis mõtlen endale mõne loomingulise ülesande.

Siin pildil on üks sellistest - miniatuursete mälestuskivide korjamine.

Olin lugenud Joosua raamatut ja seda, kuidas Iiraseli rahvas läks kuival jalal läbi Jordani jõe. Et see ime neilt meelest ei läheks, pidid kaheteistkümne suguvõsa esindajad võtma õlgadele kivikamakad, et tulevased põlved (lapsed) teaksid küsida, milleks need? Miks te neid kive korjasite?



Küsisin siis iseendagi käest, mille eest olen mina tänulik? Mis on minu möödunud Soome-aasta kivid? Ja nüüd kui ma järgi mõtlen, siis ka blogipostituste tegemine on ju üks mälestuskivide korjamine. Jäädvustame asju, mida unustada ei taha.

Ei taha unustada näiteks seda vaatepilti.



Iseenesest täiesti argine ja oma korduvuses isegi nüri vaatepilt, aga minule meenutab see seda, et mul on olnud oma peres oluline roll. Kasvõi logistikuna. Olen saanud neid aidata ühest punktist teise. Siin pildil olen Citymarketi parklas, pereparklas.

Ma arvan, et see on mulle oluline seda enam, kuna olen välismaalane ning tunnen tihti, et mul ei ole erilist rolli/panust siinses ühiskonnas (sellisel viisil nagu see oli mul Eestis) - aga see pilt meenutab, et mul on see on mul olemas mu omas perekonnas. Mul on tähtis seda meeles pidada.



Ja siin on üks logistiku rõõmudest. Meie esimene ujumine. Avastasime endile kohaliku järve (Ülenurmes oli selleks Külitse). Mina muidugi olin ses mõttes puss, et olin pigem sokkides - aga ikka on ju tore vaadata, kuidas selline sulistamine lastele korda läheb?

Teise suure asjana tooksin välja selle, et oleme leidnud kohalikke sõpru. See on valdkond, mida oleme pidanud tooma korduvalt Jumala ette ja see ei ole asi, mis oleks juhtunud üleöö. Olen rõõmus, et kõigil lastel on keegi, keda nad saavad nimetada sõbraks, aga ka seda, et minugi ümber on uusi inimesi. Olen tänulik, et ma pole jäänud üksi ja kui mul on olnud raske, siis olen pigem saanud inimestega lähedasemaks.

Siin on näiteks Kenneth. Ta elab minust 400 meetri kaugusel ja me käisime üht väga ägedat, mitmekülgse loodusega disc-golfi rada avastamas. Kennethil oli kettaid palju. Aga kuna olime mõlemad parajalt roostes, sellest ka see õngitsemise pilt.




Milliseid kive korjad sina?

Tuesday, May 21, 2019

Uus kodu


Ega ma seda väga suurelt pole kuulutanud, aga jaanuarist alates oleme tegelenud uue kodu renoveerimisega. Minust sai lammutaja/ehitaja, hüüdnimega stahhaanovlane.

Siin pildil olen ma teel Cramost koju. Soome velid olid mu vastu lahked ja arvasid, et mulle sobiks see müts. Mäletan, et see oli päev, mil laenutasin matieemaldamismasinat.


Mulle meeldisid need kuud. Tundsin, et sain perele midagi olulist teha. Siin pildil ma meiseldasin üles köögi põrandat. Wilma vaatas pealt, ja seegi oli minu jaoks tore tunne.

Ilmselt üheks Soome-aja erilisemaks asjaks on see, et olen saanud panna perekonna esimeseks ning Gretaga lähedasemaks. Saame kogu elu ja olu justkui uuesti avastada. Siin pildil on jäädvustatud see, kuidas me eemaldasime tapeeti.



Aga nüüd kui aknast välja vaadata, on sama hästi kui suvi! Eks see ole ka Eestis nii. Maja jäi meil esialgu poolikuks, aga sisse saime kolitud. Võilillede vahelt terendab me uus kodu.

Ees seisab teine aastaring Soomes.

Monday, April 29, 2019

LÕPUKS OMETI! - õde käis perega külas


Nagu ilmselt mu facebooki jälgijad teavad, siis olen oodanud siin Soomemaal pikemat aega õdesid külla. Eks ma olen neid natuke survestanud ka - luukere piltidega.


Aga eks sel ole ka päris tunded all. Ja see ei kehti kindlasti ainult õdede, vaid paljude teistegi suhete puhul. Jah, ükskõik kui kõva mees ka Märt Saar ei oleks, igatseb temagi kodumaad ja omakseid. Inimesi, kellega olen seni läbi käinud.

Ei asenda suhtlust üksikud repliigid sotsiaalmeedias ega telefonikõned. Need ajavad kuidagi asja ära, aga tühimik jääb ikka kuhugi sisse... 

Päris luukereks ei muutu, aga kurbust ikka leidub.


Kuni viimaks, kasvõi paariks päevaks me ikka kohtume! Ehk siis, sel korral tuli Tuuli külla! Ja veel kogu perega!

Mul oli kaks päeva kohe päris tore olla. Aga kolmas päev enam mitte nii väga, sest siis ma mõtlesin juba nende lahkumisele. 


Õnneks saime palju asju teha. Näiteks Greta vanematel käia külas. 




Või Henriga võidu sõita. Mina võitsin (loomulikult).


Poisid olid palju kasvanud. Järgmine kord on nad juba täitsa mehed, või noh, lõngused. Praegu nad veel allusid mu provokatsioonidele ja ülaloleval pildil nad näitavad kui kõvad mehed nad on - ja joovad kraavist vett, et minult saada 2 eurot. Ma muidugi ei andnud neile (sest reegel oli, et pidi võtma metsa alt ühe vana mahlatopsi ja selle kraavivett täis panema). 

Mina olin valmis pooliku suitsukoni viie euriga ära sööma, aga Wilma oli ligi ja ei lubanud... vist õnneks.


Ja loomulikult zip-line tegime ka. Henri tuli täpselt õigel ajal oma ettevõtlikkusega appi ja siis ei olnud mitte ainult me lastel toredam, vaid ka Tuuli sai sellega lennata!

Aitäh teile ja ikka jään teid igatsema!