Eestist leiti kivipääsuke!

Paar nädalat tagasi lendas eestisse üks pääsuke. Keegi polnud teda varem näinud, kuni juhuslik pildistaja ta oma aparaadi mällu söövitas ja siis Postimehele ette söötis. See väikene pruun lind aga lendas kuhugi edasi, tegi oma tööd, oksalt oksale, justkui oleks tal olnud meile midagi olulist edasi anda.

Sest tavaliselt kui külmaks läheb, linnud ju lähevad, tema aga tuli Lõuna-Euroopast põhjamaale. Tema, see väikene kivipääsuke, meie oma suitsupääsukese sugulane! Kusjuures, meile teadaolevalt külastas ta eestit esimest korda!

Pääsuke lendas üle uduse välja, üle Tallinn-Tartu-Tallinn-Tartu-Tallinn maantee ja nägi keset eestimaad üht asulapoodi. See linnuke arvas, et tema maal juuakse palju veini. Nii vana kui uut, punast kui valget. Vahest isegi liiga palju, ja liiga lõbusalt, oli ta olnud kriitiline.

Nüüd nägi ta onusid, vuntsidega ja ilma vuntsideta, nii poe ees kui poe taga. Hingamas ja rüüpamas ühte rütmi, ja imelikul kombel kordades rohkem kui tema maal ja tema kodus.

Pääsuke ei osanud muud teha kui imestada.

"Neil on vist suur janu millegi järele," järeldas kivipääsuke ja lehvitas oma pisikesi tiibasid aina edasi.

Ühtäkki ilmusid ta kõrvale väikesed karvased kerad. Nemadki lendasid! Need olid needsamad kivirähu kirjeldud kratid, mis tehtud kellegi tagatoa pahade mõtete haudumises ja krattidel paistis olevat missioon, sest nad käisid mitme maja vahet, üle aia, üle heki, üle kurja koera...

Linnule meenus kuskilt vanadest lugudest, et meil aetakse asju isemoodi. Tasahilju nihverdades ja mõisaköit lohistades. Ja kui kivipääsuke kratte pikemalt jälgima jäi, nägi ta, et nad peavad end iseeneste õigeks ja siiras südamest usuvad, et teevad head.

Nimelt tõid kratid oma peremeestele kraami. Igasugust. Toodi väikeseid köögitarbeid, riideid nii suurtele kui väikestele, sekka ka mõni batuut ja suisa auto! Nad aitasid sellega oma peremehel olla naabrist parem, või siis lihtsalt võrdne. Jõukas, ilus, edukas! Nad olid nagu kassid, kes hiire kinni püüavad ja selle alandlikult peremehe jalge ette viivad. Kivipääsuke vaatas ja mõtles, et selles oli ka midagi ilusat, kuigi see ei tundunud ka päris õige.

Ta lendas ja lendas. Nägi Kiviõli, Paidet, Pärnut, nägi Põlvat, Moostet, Rasinat.

Aga kivipääsuke ei saanud aru. Tema tuli maalt, kus paistis päike. Siin olid aga sünged metsad, ja punased sildid igas selle teeotsas.

Eramaa!

Eratee!

"Kaunis Eraklikud," mõtles linnuke ja lendas edasi. Tõttöelda oli tal tekkinud väike mure ja ta teadis vaid üht kohta, kus sellele vastust leida. Ta lisas tiibadesse kiirust ja lendas ruttu-ruttu, enne kui novembrikuu külmad tuuled ta tiivad päris ära külmetavad...


Mis saab edasi?

Mati Martinson on fotograaf, kes sai linnu esmakordselt pildille

2 asja, mida ma ultraheli reisil siiski uskumast keeldusin...

Möödunud nädalal saime teada, et meie perre ei sünni mitte poeg, vaid tõenäoliselt tütar. Mis omakorda tõestab minu teooriat, et olen maskuliinne mees ja ju siis Jumal tahab seda meie peres kuidagi balanseerida.

See must kass pärineb otsingusõna alt "superstition" (ebausk)

Aga on kaks asja, mida ma keeldun uskumast, ent mida mulle siiralt ja südamest ultraheli reisil öeldi.

"Märt, sa saad rikkaks."

Sõidame mööda kitsaid Tammelinna tänavaid. Märkan teeserval jalutamas üht vanaprouat, kelles tunnen ära Tartu ühe usklikuima naise.

Lasen akna alla ja ütlen talle "Tere!"

Ta ehmatab, aga siis üllatub. Tunneb ära minu ja naeratab. Ikkagi sõbrad.

"Oi Märt, ma ei tundnud sind äragi. Sa saad rikkaks!"

Hiljem kuulen Greta käest, et ta on ka sellist väljendit kuulnud. Ma ei saa laksust aru. Need kaks ei käi kokku. Sa ei saa olla usklik ja ebausklik korraga. Tean küll, et isal, kel palju lapsi on rikas, aga mitte isa, keda ära ei tunta. Ma ütleks sellise isa peale hoopis "vaeseke".

"Lapsed teavad sugu, küsige nende käest!"

Möödub pool tundi. Oleme läbinud lapsesaamis-šoki ja siis muudab ultraheli arst oma arvamust. Mitte poeg ega tütar ei sünni meile, vaid hoopis keegi, keda teavad vaid lapsed.

Mis mõttes?

"Küsige laste käest. Nemad teavad!"

Ma saan aru, et selliseid asju on teinekord tore mõelda (sest siis läheb päev soojemaks ja tulevik helgemaks), aga see on täielik absurdsus ju.

Küsin Noomi käest, mis soost laps tuleb? Ütleb poiss. Küsin Wilma käest. Ta ta ütleb, mida iganes, sõltuvalt tujust. Ja kui küsiksin Vira käest. Ta ütleks iga asja peale "Ei." Ta on sellises faasis.

Ma ei saa aru, miks me nii ebausklikud oleme? Kas tõesti on meil nii vähe tõtt ja õigust?

To be continued...

Beebitvaatlev arst satub hämmingusse. Ta teab, et meil peaks sündima poiss. Eluterve. Armastavasse perekonda.

Aga midagi on teisiti, justkui valesti.

Me vaatame Gretaga üksteisele otsa ega tea veel, kuidas reageerida. Meie senine maailm variseb kokku, ootused muutuvad ja meil on vaja kohaneda. Laps on juba 37-nädalane ja nüüd nad siis ütlevad...

Nii kirjutasin ma eile. Ja ma tean, et paljud ei saanud magada. Mõned isegi helistasid ja ma olen rõõmus, et mitte mulle, vaid Gretale. Järeldan sellest, et te mitte ainult ei tunne huvi, vaid ka hoolite! Aitüma.

Mis siis täpsemalt juhtus?

"See on küll täielik kinder surprise," ütleb ultraheli arst. Ilmselt selliseid juhtumeid ei ole iga päev.

Vaatame ekraani peal ringi, ega leia kuidagi neid tunnuseid, mis eelmine kord. Suvel. Tegelane magab ega tee teist nägugi. Arst püüab teda kuidagi äratada. Ei õnnestu.

"Kas teile öeldi, et teile sünnib poiss?"

"Jaa," vastame kooris.

Arst vangutab pead. Ta näitab ennast targa ja kahetsevana.

Lapsed vaatavad meile otsa. Nemadki tahavad teada, mis saab. Oleme ju kõik oodanud seda uut. Mõelnud nimedele. Võib-olla isegi mõned riided ostnud.

"Ma küll ei näe, et ta poiss oleks."

Väikene laps magab ja ta hoiab oma kanda täpselt kaamera ees. Tundub, et see tegelane saab olema algusest peale salakaval.

"Ma näen ainult kriipsu ja kriipsu poistel tavaliselt ei ole," kommenteerib arst.

Ühesõnaga siis tüdruk! Ütleme nii, et kriips on peale tõmmatud meie vanadele plaanidele, võib-olla isegi minu salaunistustele?

Greta ütleb midagi. Ta kohaneb. Vist naerab.

Lapsed korrutavad meie järgi. "Kui meil ei ole talle riideid, siis kasutame alguses poisi omasid," ütleb Wilma targalt. Copy-paste jutt ema pealt. Nemadki harjuvad selle uue plaaniga.

Ma ei tea, kui valus neil on, aga tean, et ootused olid neilgi. Alati ei saa aru, millal keegi haiget saab.

Inimesed elavad kaasa. Paljud on küsinud, kas tahan poissi. Et "viimaks ometi" ja nii edasi.

Loomulikult tahan! Ma olen ju mees! Ja minulgi on isa. See on minusse sisse kodeeritud.

Küsimus on pigem sellest, millist poega ma tahan, ehk milline isa ma olen valmis olema.

Vaatame Gretaga teineteisele otsa ja nägudesse tuleb naeratus. Kui ta aga on nagu iga teinegi naine, siis tean, et ta kardab. Kardab minu pärast. Et kas ma olen ikka rhaul. Ega ma ei pettu.

Kui mees on pettunud, saavad naised haiget. Iga hirm teise pärast on ka hirm iseenda pärast.

Manan näole naeratuse. Kas see on siiras? Seda ei tea peaaegu keegi.

Kas ma olen ikka rahul? Või lükkan selle veel sündimata plikatirtsu endast eemale ja ütlen 

"Küllalt!"


? 


Kas tahan rohkem poega kui tütart? Kas me üldse tahtnuks last kui teadnuks, et tuleb jälle tütar? Me ju arvasime ja see, et ta poeg oli, andis meile raseduse ajal jõudu.

Kunagi, kui mu tütar seda postitust loeb ja koos teiste sõpradega suurt kriisi tunneb (sest paljud meie põlvkonna vanematest on Facebooki ja muud kohad nende beebipilte täis toppinud), siis ta küsib sama küsimust.

Kas tema, Märditütar, on aksepteeritud?

Kas ta on tegelikult armastatud? Armastatud ALGUSEST peale?

"Oh, kui sa vaid teaksid, kallis tütar!"

Loomulikult armastan. Täiega! Ja see armastus ainult kasvab. Aga milliseks? Ja mida ma sinust edaspidi mõtlesin?

Eks sa loe edasi. Oled juba nii suur! Või nagu ameerika juttudes öeldakse...

To be continued

Kuidas me ultrahelis šoki saime?

Täna näeme viimast korda beebit kõhus. Sünnituseni on 3 nädalat ja aset leiab ultraheli.

Lapsed on autossepakitud ja jõuame sel korral vist isegi hilinemata.

Noomi kommenteerib, et tema ei taha beebit näha... talle on seisukohad olulised. Wilma on seevastu empaatiline ja ütleb, et mis küll Noomi ise tunneks kui tal on laps kõhus ja teised ei taha ta last näha.

Muheleme Gretaga. Wilma kasvab kiirelt, eriti sotsiaalse poole pealt.

Noomi ütleb, et ta tahab ultrahelis olla minus õpa.

Muhelen uuesti. Teinekord on tore kui lapsed ei kasva suureks.

Selline on tavaliselt ultraheli arst. Pilt on võetud emmedeklubi.ee'st

Ultrahelid on kõikidest raseduseaegsetest ülevaatustest toredaimad. Teistes tihti peedistatakse, alates abordihoiakutest ja imelikest väärtustest, mida eestis naistelt oodatakse.

Raseduse ajal on naised ju veelgi õrnemad. Igasugune kommentaar võib mõjuda laastavalt.

Kolm roosajopelist tirtsu astuvad vapralt treppidest üesse. Greta nende ees.

Ooteruumides meid tavaliselt vaadatakse. Kes meist ei tahaks teada teisi inimese lugu? Eriti kui ruumi tulevad paljulapselised. Minu ema näiteks vaadati aastaid viltu, sest talle oli antud lapsukesi seitse ja kunagi keegi ju ei tea, mis lastest saab.

Lastesaamises on muidugi ka uhkust. Eriti naised vaatavad ja naeratavad. Või nagu mu kooliõde Triin Facebookis ütles: "Häid mehi hinnatakse alati." See annab kuidagi jõudu kui naised nii mõtlevad.

Kui ruumi saabume, tunnen, et mitte ainult Gretat ei hinnata, vaid ka mind. Olen veendunud, et keegi naistest ei taha, et oleksin otu, laisk või isekas. Samuti on naised natuke nagu kanad, kes kokku hoiavad ja vaatavad, et ega kukk liiga uhkeks lähe.

See tekitab minuski natuke pinget ja segaseid tundeid, sinna maagilisse ruumi kardina taha astudes. Tunnen, et pean end jälgima. Iga mu liigutust märgatakse. Seda, kuidas võtan lastelt papud ja kas lasen Gretal liiga palju teha. Igalt mehelt oodatakse, et ta oma naist kaitseks ja laste eest hoolitseks.

Ultraheli tehakse kõigile pereliikmetele. Võib-olla tänases eestis isegi enim just isadele.

Ekraanil tuleb pisike tegelane!

Kolme kilone. Süda tuksub, kiirelt ja kindlalt. Ta on väike ja tundmatu, tegelane, kes magab. Ja mulle tundub, et beebidel on alati jetlag. Magavad kui ei ole vaja, ja ärkvel kui teised tahavad rahu.

Aga siis juhtub midagi.

Beebitvaatlev arst satub hämmingusse. Ta teab, et meil peaks sündima poiss. Eluterve. Armastavasse perekonda.

Aga midagi on teisiti, justkui valesti.

Me vaatame Gretaga üksteisele otsa ega tea veel, kuidas reageerida. Meie senine maailm variseb kokku, ootused muutuvad ja meil on vaja kohaneda. Laps on juba 37-nädalane ja nüüd nad siis ütlevad...


To be continued

Mersuvend kommenteerib õnnetust ja Sassi artiklit

Möödunud nädalal kihutas bemm rekkasse ja natuke hiljem 17 aastane Tartu jalgrattur rongiteedele. Eestimaa teedel suri tavatult palju noori, ja ellu jäi vaid üks noor ja õbluke tütarlaps. Rahvas sai šoki, teeperved täideti leinaküünaldega.

Hannes sai hiljuti mersu ja nüüd see nurrub

Teadaolevalt oli bemmi juht purjus ja pani kuskil läänemaal sõpradega pidu. Kerge on öelda, et ära joo ja sõida paremini. Või siis lakooniliselt: paras! Justkui nii oleks meil kõigil kergem ja lein lühem?

Mu koolivennast bestseller Sass kirjutas selle peale artikli "Ellujäämine rahvusspordiks". Kuigi ta on juba 30ndates, ma julgen väita, et ta on jätkuvalt noorte põlvkonna esindaja, sest on näha, et kuigi temagi rasvub ja vananeb, vähemasti ta hoolib ja mõtleb kaasa.

Lasin ühel endisel võrri- ja nüüdsel mersuvennal Hannesel (20a) kommenteerida ta artiklit.

Hannes: "See on huvitav artikkel ja originaalne mõttekäik, aga samas ei ole ma kindel, et keskmised noored seda loeks ja see neile kohale jõuaks."

Adupoeg: "Ega vist ei mõelda ka, mida tehakse 10 aasta pärast nagu Sass soovitab?"

Hannes: "Kahjuks mitte. Ja kogu see juua-täis-peaga-rooli on üldse eraldi teema. Kui sellest saaks riik lahti, oleks suuremas osas pool võitu käes."

Adupoeg: "Miks juuakse?"

Hannes: "Sest vahet ju pole, kool sakib. Juua täis peaga on seiklusi, samas on see ka ajaviide. Kaine peaga pole klubis midagi teha. Praegu ei saa sentigi karistada selle eest. Noored räägivad uhkusegagi sellest, et jokkis peaga sõidetud."

Adupoeg: "On sellele lahendus?"

Hannes: "Aga miks peaks lahendusi leidma? Kui ei näha probleemi, ei otsita lahendust ka. Sest ega need pole ainult noored, kes nii elavad, vanemad lihtsalt nõks rahulikumalt."

On mida edasi mõelda. Tänud Sass ja Hannes meid harimast!

Sirbist, Kenderist ja Pereraadiost

Mis neil kolmel sõnal ühist on?

Sirp on tõsine eesti kultuurileht.

Kender on ropu suuga kirjanik, kes müüb üsna hästi.

Pereraadio seevastu legendaarne usuraadio.

Täna need kolm ristuvad.

Kender sai Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks ja juba on esimene uudis facebookis liikvel: 2 töötajat koondatud!

Samal ajal, õigemini terve see nädal, tähistab Pereraadio läbi erinevate stuudiote üle kogu maa: Käes on juubel, 20 aastat rasket tööd ja vilju!

Miks need kolm peaks olema aga sinu asi, ma mõtlen.

Sest Kender võib rautada sirbi mõõgaks ja see, mida Mutt ja Tarand on nimetanud kultuuriks, võib saada ajalooannaalidesse minetatud! Kender armastab actionit, menu ja raha. Ta on selles mõttes unikaalne (rahva)kirjanik ja ta võib paljuski muuta me kultuursust.

Pereraadio, mis omakorda on täiesti uskumatul (või siis just, usklikul) kombel suutnud eestis mastid püsti panna, ja teha seda kõike õhust ja armastusest, võib jätkata järgmised 20 aastat samamoodi ja võib-olla veelgi usinamalt.

Aga kas need tõmbetuuled lähevad Sulle korda? Kas sind kotib see, milline on eesti keel, kultuur ja moraal?

Kas sina hakkaksid ostma Sirpi või annetama Pereraadiole (tänu millele see püsti seisabki)?

Kusjuures, kui hästi läheb ja tuul mind ära ei võta, siis olen täna kuskil 15.30-17.00 sagedusel 89.0 megahertsil otseetris ja muljetan koos teistega kunagisi seikluseid kui raadios hommikuprogramme juhtisin.

Ma loodan, et kultuurimees olen minagi.

Mardipäev läks Märtripäevaks

Tere. Mina olen Märt ja mulle meeldib Mardipäev. See on nagu meie rahva leiutatud halloween, kus saab naabritel niisama külas käia ja palju tasuta magusat süüa. Saab naljakaid kostüüme teha ja kui tahad, ka oma väljamõeldud mõistatusi ja luuletusi esitada. Ühtlasi on see minu nimepäev.

Aga ma olen ka kristlane ja mu nimi "märt" on sarnane sõnaga "märterlus". See tähendab usulist tagakiusu, ja sellest tavaliselt väga palju ei räägita.

...kuigi statistika ütleb...

... et aastas tapetakse vähemalt 8000 kristlast aastas nende usulise kuuluvuse pärast (või suisa 1 kristlane/5 minutiga?), siis eks on ikka nii nagu meile ülikooli ajakirjandusosakonnas õpetati - ühe inimese lugu läheb meile rohkem korda kui tuhandete.

Milline on Minu Lugu?

Mina olen tänaseks üsna ära harjunud, et mind jehoova-tunnistajatega ühte patta pannakse ja et-ma-kohe-kindlasti-määrin-usku-kõigile-pähe (kuigi usu koht on ju südame ja sinna niisama ei saa).

Olen harjunud, et aeg-ajalt inimesed ümber minu on mingisuguse aukartuse (nagu mul oleks erivõimed) või eelarvamustega (nagu mul oleksid mingid salariitused ja palju reegleid).

Tegelikult olen lihtsalt Märt, keda on tingimusteta armastatud.

Jah, kindlasti on hetki, kus mõtlen, et olen kõva ja lahe mees. Aga nii nagu igal teiselgi, olen minagi jooksnud vastu seina, olnud vapustatud ja pidanud tunnistama, et parim kingitus siin maailmas on nimega "arm".

Olla kristlane tähendabki olla kui inimene, kes ühel päeval avastab, et ta on kellegi poolt üles korjatud. Nagu second hand poest leitud mööblitükk, millel polnud isegi hinnasilti ja mida keegi ei tahtnud. Olla kristlane tähendab olla ostetud üles Jumala poolt ja sellise hinnaga, et poodnik sai kreepsu.

Ja kui see armusaanud mööblitükk koju viia, siis loomulikult on ta valmis andma endast kõik oma uuele omanikule. Kasvõi oma uue elu.

Respekt kõigile tänastele märtritele ja neile, kes julgevad tunnistada, kes nad tegelikult on!

Lõpetuseks üks hitt aastast 1995. See meeldis kusjuures nii usklikele kui ateistidele ühepalju.

95 aastaseks, kui ma vaid elaksin...

95 aaastaseks
kui ma vaid elaksin.
Billy Graham suutis,
miks siis mitte mina?

Olen eestlane
olen haige?
Olen statistilises tipus?

Kunagi arvasin, et 23
on minu lõpp
ja kuulsuse algus
et olen meisterkirjanik
ja samas mees,
kes vajas armastust.

Kunagi arvasin, et 28
on liiga hilja
et teha perekond,
sest siis olen juba väsind
ja lastega ei jõua
mängida, mängida.

Mul on olnud õigus...
23-selt olin blogija,
msaar.blogspot.com
nüüdseks 75 000 külastust
ja 75 spämmkommentaari takka
otsa.

Vajasin armastust,
kohtasin Gretaga.
Ja mind õpetati mehemoodi
käima.
Thanks sõbrad, thanks Andy,
thanks Jumal.

28-selt ütlesin lastele tsitaadi
ma tean, miks kutsutakse vetsu
"restroomiks".
Nad ei saanud aru,
aga Greta küll. Ta naeris.
Ja kirjutasin uude blogisse, ehk siia
väikese loo nimega "Sander kukkus".
Mida vaid vähesed
vast Vahur ja v-bolla keegi veel?
kodeeris...

Olen mõelnud ka 30-50
mis siis?
Et olen siis asjalik töömees
väsinud aga iseseisev.
Kindlasti annaks sedagi up-up-up
greidida.

aga

Täna olen 29 ja pool kuud.
Aitäh õnnesoovide eest!

Olen mõelnud ka kunagi Innariga
TLN-Tartu maanteel,
et kui oleksin 84-ne
siis tahaksin olla vana-vana-isa
tugitoolil, öökapiga
Hersheyse kommid
ja mitu põlvkonda jalge ees
küsimas nõu.
ma olen naljakas.

Aga mis siis kui 95?

1. Mu tervis ei pea vastu. Mul on väike kõht juba praegu ja sporti teha ei armasta.

2. Kas see oleks hea uudis mu perele ja suguvõsale? Oleksin ma õnnistuseks või koormaks?

3. Kui saaks, siis oleks muidugi šeff.

4. Mulle piisaks vähesest. Väike ühekordne maja. Kiiktool. Naisuke.

Vahet pole kui pekkis on maailm...

Siin on üks kõige südamlikum ja agresiivsem videolugu, mida ma näinud olen, ühekorraga. Kui sa ei ole kunagi kuulnud ühtegi kristlikku kõnelejat rääkimas, siis soovitan tutvuda vähemasti temaga.


Nimeks Billy Graham, kes sellel neljapäeval sai 95 aastat vanaks ja tegi sünnipäevakingiks eelkõige oma kaasmaalastele, ameeriklastele, teleülekande/youtube video.


Minu esmane reaktsioon loole oli: "Vahet pole kui pekkis on maailm, meil on lootust."

Skypereaalsus

Paljud eesti mehed teevad välismaal tööd. Mina muidugi ei tea, mida tähendab olla pikalt ja mitu aastat perest eemal. Saan täna Wilma sünnipäevaõhtuks tagasi koju.


Aga mida teha siis kui lapsed näiteks jonnivad ja lihtsalt rääkimisest ei piisa?

PS. Huvitav on see, et peaaegu alati tahavad nad näha, millises voodis ma magan.

Mida ma kõrbest endaga kaasa võtsin?

Lähen kõrbesse.

Mul on olnud see võimalus oma elus vaid korra. Olin Iisraelis beduiinide juures ja avastasin, et kõrb koosnes kividest. See oli kusjuures samas piirkonnas, kus Saatan olla kiusanud Kristust sellega, et soovitas tal teha kividest leivapätsid.

Selle kohapealne kogemine muutis mu elu. Piibel muutus ühtäkki visuaalseks.

Täna lähen päris kõrbe. See on liivane. Seal on maailma suurimad kaktused ja mürkmaod.

Don, mu host, kes on Eestis käinud vaid kommunismi lõppedes, annab mulle botased, ülimugavad, ja asume teele.

Päike on juba kõrgel ja väljas 80 Fahrenheiti. Kõik, mis mul on, on veepudel ja hea tuju. 

Kõrb, mis meid ees ootab, on meelierutav. Seal hulguvad koiotid ja ilvesed. Isegi 150 kilogrammised mägilõvid! Seal olla isegi sahiseva sabaga rattle snakes'id!


Räägin Donile eesti madudest. Meil on sakiline rästik ja kaval nastik. Nastik, kes põllu peal hiilib lehma udara alla, ajab end püsti ja siis limpsab keelega paaripäevase piimakoguse.

Päriselt! Mu isa rääkis mulle kunagi!


Doni arvates on see väga naljakas. Nagu enamus mu kommentaaridest. Ja loomulikult paneb see mind hästi tundma - mitte, et ma naljakas olen, vaid et ma Doniga ühte maailma jagan ja ta minust hoolib ning üsna kõvaks meheks peab.


Don on ise ka tegija. Ta on endine marine, jalaväelane, kes teeb misjonitööd pea kõigis maailma ohtlikumates kohtades. 


Kaks mägiratturit sõidavad mööda. See on üks hobidest, mis mulle meeldiks, aga milleks mul pealehakkamist, või siis lihtsalt julgust pole. 


Võib-olla mõned unistused ongi niimoodi toredamad, kui sa neist lihtsalt aeg-ajalt mõtled?

Don näitab mulle horisondil üht punast mäge. See on Red Mountain, mille indiaanlased on nimetanud pühaks mäeks. Sinna ei tohi ükski kahvatunägu (nagu mina) minna. Seda kaitstakse relvadega ja keegi ei tea täpselt, mida seal tehakse.


Otsustame Doniga, et lähme sinna kunagi teine kord. Salaja, loomulikult!


Rühime edasi. Mööda mäge ülesse.


Kaktused, mis siin kasvavad, on kuni 5-meetrised. Saguarod, on nende nimeks. Need kasvavad kuni 200 aastaseks.

Kui peaksid kõrbes kunagi ära eksima ja janunema, tasub mõnel väiksem kaktus ära skalpida (nagu indiaanlane seda kahvatunäoga teeks). Ja siis saab juua. Vähemalt nii õpetab mind Don.



Samuti ta hoiatab, et ma ühele väiksemale põõsale liiga ligi ei läheks. Selle nimi olla jumping cholla. 
Hispaana keeles “hüppav kaktus”.

Iga väike okas tahab sulle sääre sisse lennata. Nurjatu taim!


Rühime ülesmäge. See teekond võtab higiseks.

Donil on kaasas üks meetrine jalutuskepp. 

Rippuva nööri ja läikiva lakiga. Ta nimetab seda “Moosese kepiks”. Selliseks, mida kunagine juutide rahvajuht marssalikepina kandis ja mille mahaviskamisel see maoks muutus.


Lõpuks jõuame mäe otsa.

Siit paistab peaaegu kõik! Võib-olla isegi paarsada miili igas ilmakaares!

Kuskil kaugustes paistab Phoenixi kesklinn oma mõne pilvelõhkujaga. Teisel pool on aga suur mägi, mille taga olla lasketiir ning siis 200 miili ulatuses tühermaad.

Jalge all lösutub uus elamurajoon liivast majadega ja erkroheliste golfiväljakutega. Siia kolitakse, et olla vaikuses, lõputus.

See ongi see Lääs, mida esimesed explorerid tulid avastama. Siit osariikidest leiti meeletutes kogustes kulda, mis mägedest alla oli uhutud. Siit aeti välja ameerika viimased indiaanlased apachid.

Ja seda kõike, kolme hiiglasuurt osariiki, osteti 1 miljoni dollari eest. (Tõsi küll, sel ajal teenis inimene keskmiselt 30$ kuus ja miljon oli rohkem kui miljon).

Siia mäe otsa on Don toonud paljud oma sõpradest. Ja kui aus olla, siis see on üks paremaid kohti, kus saab näha ja kogeda seda, mida kõike saab ehitada kui vaid vähegi on raha. Samuti on see näide sellest, et kõik on võimalik sellele, kes usub!

Istume mäetippu. Või “nipple” (eesti keeles “nibu”) otsa, nagu mu 64-aastasele sõbrale meeldib öelda.Selle mäe otsas, vaadates üle kõrbelaotuste ja teiste mägede, on võimalik mõelda ükskõik mida. Kõik, mis sa siin mõtled, on lõpuks tähendusrikas ja jääb sulle kauaks ajaks meelde.

Mis on see, millele ma peaksin mõtlema? Mida ma tahan, et mulle jääks meelde?

Kõnnime Doniga uuesti mäest alla. Teeme väikse offroadi, sest nii on seiklusrohkem. Ta räägib, et ei taha targutada, aga juhi roll tema arvates ei ole mitte öelda teistele, kuidas mäkke jõuda, vaid hoopis öelda noorematele, milliseid radu pigem mitte võtta, sest mõned lõppevad halvasti ega ole kõige paremate tagajärgedega. Me teekond ja õpetus käib käsikäes.

Ma olen temaga nõus. Mul on jätkuvalt temalt palju õppida.

Libisen mööda killustikku ja haaran kuivanud puuoksast kinni. See murdub. Kätte jääb väikene poolemeetrine jublakas. Kääbikule jalutuskepiks sobilik.

Mõtlen, et see ongi See, mida olen siit kõrbest otsinud. Kui ma saaksin vaid ühe asja siit kõrbest mälestuseks endaga kaasa võtta, siis see olekski See.

Don kõnnib ees, mina järel. Ta on mees, kes on võtnud vaevaks aidata teistelgi (minusugustel ja kahvanägudel) meheks saada. Ja isegi kui ta on minust ligi 40 aastat vanem, ja me oleme kasvanud üles maailma eri otstes, mulle meeldib temaga aega veeta ja lihtsalt rääkida.

Vahet pole, et tal on meetrine jalutuskepp ja mul poolemeetrine. See polegi kõige tähtsam! 



Ma võtan selle jublaka endaga kaasa ja otsustan, kui saan, lakin ära. Siis see kestab kauem. Kui temal on Moosese kepp, võib see olla minulgi! Ja võib-olla, kui hästi läheb, ja mul väikene poeg sünnib - ehk saan talle selle kunagi edasi pärandada?

“Näe, issi käis kõrbes ja tule, käi mu jälgedes!”

Hüüdja hääl kõrbes