Sunday, November 3, 2013

Mida ma kõrbest endaga kaasa võtsin?

Lähen kõrbesse.

Mul on olnud see võimalus oma elus vaid korra. Olin Iisraelis beduiinide juures ja avastasin, et kõrb koosnes kividest. See oli kusjuures samas piirkonnas, kus Saatan olla kiusanud Kristust sellega, et soovitas tal teha kividest leivapätsid.

Selle kohapealne kogemine muutis mu elu. Piibel muutus ühtäkki visuaalseks.

Täna lähen päris kõrbe. See on liivane. Seal on maailma suurimad kaktused ja mürkmaod.

Don, mu host, kes on Eestis käinud vaid kommunismi lõppedes, annab mulle botased, ülimugavad, ja asume teele.

Päike on juba kõrgel ja väljas 80 Fahrenheiti. Kõik, mis mul on, on veepudel ja hea tuju. 

Kõrb, mis meid ees ootab, on meelierutav. Seal hulguvad koiotid ja ilvesed. Isegi 150 kilogrammised mägilõvid! Seal olla isegi sahiseva sabaga rattle snakes'id!


Räägin Donile eesti madudest. Meil on sakiline rästik ja kaval nastik. Nastik, kes põllu peal hiilib lehma udara alla, ajab end püsti ja siis limpsab keelega paaripäevase piimakoguse.

Päriselt! Mu isa rääkis mulle kunagi!


Doni arvates on see väga naljakas. Nagu enamus mu kommentaaridest. Ja loomulikult paneb see mind hästi tundma - mitte, et ma naljakas olen, vaid et ma Doniga ühte maailma jagan ja ta minust hoolib ning üsna kõvaks meheks peab.


Don on ise ka tegija. Ta on endine marine, jalaväelane, kes teeb misjonitööd pea kõigis maailma ohtlikumates kohtades. 


Kaks mägiratturit sõidavad mööda. See on üks hobidest, mis mulle meeldiks, aga milleks mul pealehakkamist, või siis lihtsalt julgust pole. 


Võib-olla mõned unistused ongi niimoodi toredamad, kui sa neist lihtsalt aeg-ajalt mõtled?


Don näitab mulle horisondil üht punast mäge. See on Red Mountain, mille indiaanlased on nimetanud pühaks mäeks. Sinna ei tohi ükski kahvatunägu (nagu mina) minna. Seda kaitstakse relvadega ja keegi ei tea täpselt, mida seal tehakse.


Otsustame Doniga, et lähme sinna kunagi teine kord. Salaja, loomulikult!


Rühime edasi. Mööda mäge ülesse.


Kaktused, mis siin kasvavad, on kuni 5-meetrised. Saguarod, on nende nimeks. Need kasvavad kuni 200 aastaseks.

Kui peaksid kõrbes kunagi ära eksima ja janunema, tasub mõnel väiksem kaktus ära skalpida (nagu indiaanlane seda kahvatunäoga teeks). Ja siis saab juua. Vähemalt nii õpetab mind Don.



Samuti ta hoiatab, et ma ühele väiksemale põõsale liiga ligi ei läheks. Selle nimi olla jumping cholla
Hispaana keeles “hüppav kaktus”.

Iga väike okas tahab sulle sääre sisse lennata. Nurjatu taim!


Rühime ülesmäge. See teekond võtab higiseks.

Donil on kaasas üks meetrine jalutuskepp. 

Rippuva nööri ja läikiva lakiga. Ta nimetab seda “Moosese kepiks”. Selliseks, mida kunagine juutide rahvajuht marssalikepina kandis ja mille mahaviskamisel see maoks muutus.


Lõpuks jõuame mäe otsa.

Siit paistab peaaegu kõik! Võib-olla isegi paarsada miili igas ilmakaares!

Kuskil kaugustes paistab Phoenixi kesklinn oma mõne pilvelõhkujaga. Teisel pool on aga suur mägi, mille taga olla lasketiir ning siis 200 miili ulatuses tühermaad.

Jalge all lösutub uus elamurajoon liivast majadega ja erkroheliste golfiväljakutega. Siia kolitakse, et olla vaikuses, lõputus.

See ongi see Lääs, mida esimesed explorerid tulid avastama. Siit osariikidest leiti meeletutes kogustes kulda, mis mägedest alla oli uhutud. Siit aeti välja ameerika viimased indiaanlased apachid.

Ja seda kõike, kolme hiiglasuurt osariiki, osteti 1 miljoni dollari eest. (Tõsi küll, sel ajal teenis inimene keskmiselt 30$ kuus ja miljon oli rohkem kui miljon).

Siia mäe otsa on Don toonud paljud oma sõpradest. Ja kui aus olla, siis see on üks paremaid kohti, kus saab näha ja kogeda seda, mida kõike saab ehitada kui vaid vähegi on raha. Samuti on see näide sellest, et kõik on võimalik sellele, kes usub!

Istume mäetippu. Või “nipple” (eesti keeles “nibu”) otsa, nagu mu 64-aastasele sõbrale meeldib öelda.Selle mäe otsas, vaadates üle kõrbelaotuste ja teiste mägede, on võimalik mõelda ükskõik mida. Kõik, mis sa siin mõtled, on lõpuks tähendusrikas ja jääb sulle kauaks ajaks meelde.

Mis on see, millele ma peaksin mõtlema? Mida ma tahan, et mulle jääks meelde?

Kõnnime Doniga uuesti mäest alla. Teeme väikse offroadi, sest nii on seiklusrohkem. Ta räägib, et ei taha targutada, aga juhi roll tema arvates ei ole mitte öelda teistele, kuidas mäkke jõuda, vaid hoopis öelda noorematele, milliseid radu pigem mitte võtta, sest mõned lõppevad halvasti ega ole kõige paremate tagajärgedega. Me teekond ja õpetus käib käsikäes.

Ma olen temaga nõus. Mul on jätkuvalt temalt palju õppida.

Libisen mööda killustikku ja haaran kuivanud puuoksast kinni. See murdub. Kätte jääb väikene poolemeetrine jublakas. Kääbikule jalutuskepiks sobilik.

Mõtlen, et see ongi See, mida olen siit kõrbest otsinud. Kui ma saaksin vaid ühe asja siit kõrbest mälestuseks endaga kaasa võtta, siis see olekski See.

Don kõnnib ees, mina järel. Ta on mees, kes on võtnud vaevaks aidata teistelgi (minusugustel ja kahvanägudel) meheks saada. Ja isegi kui ta on minust ligi 40 aastat vanem, ja me oleme kasvanud üles maailma eri otstes, mulle meeldib temaga aega veeta ja lihtsalt rääkida.

Vahet pole, et tal on meetrine jalutuskepp ja mul poolemeetrine. See polegi kõige tähtsam! 



Ma võtan selle jublaka endaga kaasa ja otsustan, kui saan, lakin ära. Siis see kestab kauem. Kui temal on Moosese kepp, võib see olla minulgi! Ja võib-olla, kui hästi läheb, ja mul väikene poeg sünnib - ehk saan talle selle kunagi edasi pärandada?

“Näe, issi käis kõrbes ja tule, käi mu jälgedes!”

No comments:

Post a Comment