2 asja, mida ma ultraheli reisil siiski uskumast keeldusin...

Möödunud nädalal saime teada, et meie perre ei sünni mitte poeg, vaid tõenäoliselt tütar. Mis omakorda tõestab minu teooriat, et olen maskuliinne mees ja ju siis Jumal tahab seda meie peres kuidagi balanseerida.

See must kass pärineb otsingusõna alt "superstition" (ebausk)

Aga on kaks asja, mida ma keeldun uskumast, ent mida mulle siiralt ja südamest ultraheli reisil öeldi.

"Märt, sa saad rikkaks."

Sõidame mööda kitsaid Tammelinna tänavaid. Märkan teeserval jalutamas üht vanaprouat, kelles tunnen ära Tartu ühe usklikuima naise.

Lasen akna alla ja ütlen talle "Tere!"

Ta ehmatab, aga siis üllatub. Tunneb ära minu ja naeratab. Ikkagi sõbrad.

"Oi Märt, ma ei tundnud sind äragi. Sa saad rikkaks!"

Hiljem kuulen Greta käest, et ta on ka sellist väljendit kuulnud. Ma ei saa laksust aru. Need kaks ei käi kokku. Sa ei saa olla usklik ja ebausklik korraga. Tean küll, et isal, kel palju lapsi on rikas, aga mitte isa, keda ära ei tunta. Ma ütleks sellise isa peale hoopis "vaeseke".

"Lapsed teavad sugu, küsige nende käest!"

Möödub pool tundi. Oleme läbinud lapsesaamis-šoki ja siis muudab ultraheli arst oma arvamust. Mitte poeg ega tütar ei sünni meile, vaid hoopis keegi, keda teavad vaid lapsed.

Mis mõttes?

"Küsige laste käest. Nemad teavad!"

Ma saan aru, et selliseid asju on teinekord tore mõelda (sest siis läheb päev soojemaks ja tulevik helgemaks), aga see on täielik absurdsus ju.

Küsin Noomi käest, mis soost laps tuleb? Ütleb poiss. Küsin Wilma käest. Ta ta ütleb, mida iganes, sõltuvalt tujust. Ja kui küsiksin Vira käest. Ta ütleks iga asja peale "Ei." Ta on sellises faasis.

Ma ei saa aru, miks me nii ebausklikud oleme? Kas tõesti on meil nii vähe tõtt ja õigust?