Aga ma olen ka kristlane ja mu nimi "märt" on sarnane sõnaga "märterlus". See tähendab usulist tagakiusu, ja sellest tavaliselt väga palju ei räägita....kuigi statistika ütleb...
... et aastas tapetakse vähemalt 8000 kristlast aastas nende usulise kuuluvuse pärast (või suisa 1 kristlane/5 minutiga?), siis eks on ikka nii nagu meile ülikooli ajakirjandusosakonnas õpetati - ühe inimese lugu läheb meile rohkem korda kui tuhandete.
Milline on Minu Lugu?
Mina olen tänaseks üsna ära harjunud, et mind jehoova-tunnistajatega ühte patta pannakse ja et-ma-kohe-kindlasti-määrin-usku-kõigile-pähe (kuigi usu koht on ju südame ja sinna niisama ei saa).
Olen harjunud, et aeg-ajalt inimesed ümber minu on mingisuguse aukartuse (nagu mul oleks erivõimed) või eelarvamustega (nagu mul oleksid mingid salariitused ja palju reegleid).
Tegelikult olen lihtsalt Märt, keda on tingimusteta armastatud.
Jah, kindlasti on hetki, kus mõtlen, et olen kõva ja lahe mees. Aga nii nagu igal teiselgi, olen minagi jooksnud vastu seina, olnud vapustatud ja pidanud tunnistama, et parim kingitus siin maailmas on nimega "arm".
Olla kristlane tähendabki olla kui inimene, kes ühel päeval avastab, et ta on kellegi poolt üles korjatud. Nagu second hand poest leitud mööblitükk, millel polnud isegi hinnasilti ja mida keegi ei tahtnud. Olla kristlane tähendab olla ostetud üles Jumala poolt ja sellise hinnaga, et poodnik sai kreepsu.
Ja kui see armusaanud mööblitükk koju viia, siis loomulikult on ta valmis andma endast kõik oma uuele omanikule. Kasvõi oma uue elu.
Respekt kõigile tänastele märtritele ja neile, kes julgevad tunnistada, kes nad tegelikult on!
Lõpetuseks üks hitt aastast 1995. See meeldis kusjuures nii usklikele kui ateistidele ühepalju.
No comments:
Post a Comment