Soome kivid ja eesti kännud

Soomlased ise sellest aru ei saa, aga neil on igal pool kivid. Või mis kivid, pigem kaljurahnud.
Graniidist künkad mitte ainult põldudel ja metsades, vaid ka aedades, ning miks mitte ka kesklinnas. Näiteks Tamperes.

Eestlased jällegi aeg-ajalt justkui ei märkagi, et meil on palju metsa. Mine metsa kui palju! Soomes selliseid puid ei ole iial nagu meil. Meil on jämedad, neil kõhnad. Siis kui nemad õhivad dünamiidiga graniiti, siis meie mehed kangutavad kände.

Mõlemad on maad on ilusad, ja mõlemas riigis tublid töömehed. Tihti aga me ei näe kaugemale kui omamoodi karaoke, alko ja IKEA.

Igamehe punnvõrrist

Olen rahul, et viimasel aastal olen õppinud rohkem ka iseenda eest hoolitsema. Mulle muidu ei meeldi hobitada või jõuga endale aega võtta (kui, siis vaid ratsionaalsetel põhjustel), aga vähemasti on minulgi tekkinud mingisugune pilt sellest, milline võiks olla maailm minu ümber.

Võtkem näiteks punnvõrrid. Ega ma neist midagi eriti ei tea, aga ükskord kui üks Rapla Saardipoistest facebooki kuulutuse üles pani, olen hakanud mõtlema - mis siis, kui minulgi oleks oma Riga 13. Abimootoriga võrisev jalgratas, millega saaksin Tõrvandi metsatukkade vahel lasta.

See oleks minu jaoks teraapia, aeg-ajalt 20-30 minutit lihtsalt õhtul ringi lasta. Käia ka näiteks Konsumi ees ja tuua pakk piima ning muud asjalikku. See isegi sobiks mu loodetud imidžiga (mitte et see väga tähtis oleks).

Aga sõidurõõmule lisaks saab sellega olema ka palju parandamisrõõmu, on mind õpetatud. Seda küll, aga mis siis, kui mulle hakkaks ka meeldima garaažis istumine? Oleksin kerge õlinäpp ja leian veel mõne taibukama sõbra kellega tehnikat nokitsema hakata. Teatud mõttes täitsa tuus.

Aga kuidas sa seda saad, kui see maksab vähemalt 160 eurot (postituse kirjutamise hetkeks juba 200)? Pead kõvasti säästma. Või siis äkki suure sünnipäevapeo korraldama? Näiteks kohalikus kultuurimajas, seegi oleks lahe - ma ju tavaliselt ei tähista... ja isegi kui saan lihtsalt 29, mis siis kui rahvas ka väga tahab mulle seda võrri osta? See oleks hellalt armas.

Tundub, et isegi kui mul ei oleks punnvõrri, mida hooldada, olen vähemasti õppinud oma unistusi hooldama. Ja usun, et igal mehel on olemas mingisugune "punnvõrr".

Mõni tahab kangesti mängida korvi, teine käia kalal. Kolmas tahab arvutimängudega tuhandeid eurosid teenida. Ja lõpuks ei olegi oluline, kas need asjad tehtud saavad, ja kui staatust-vääriv on tulemus. Sest kui kasvõi asjadele mõtlemine paneb sind hästi tundma, võibki see olla teinekord See, mida tegelikult vajad.

Amatöörnäitleja Ville

Ville oli kostümeeritud amatöörnäitleja Eesti ja Soome vahelisel praamil. Tal oli oma kostüüm kassi vurrude, kõrvade ja sabaga, mis ta eelmiselt ametivennalt pärinud oli.

Ville armastas tähelepanu, ja see oli nõnda alati olnud. Tal oli mõnus kõditunne kui teda kas vaadati või kuulati.

Aga laval töötades oli ta hakanud mõtlema, kas see on ikka tema ala ja elu. Siiski, nüüd polnud Villele aega pikalt mõelda, sest juba läks käima muusika ja kardinad avanesid. Ville oli jälle rambivalguses. Ja kui ta korra vaikselt veel seisatas, siis ta tundis, et tal hakkas natuke kõdi.

Väiksed lapsed tulid lava ette. Mõned oli suuremad ja juba tuttavate nägudega. Teised jällegi sellised kartliku olemisega, ei teadnud nad isegi, miks nad teistega sinna Villet kaema tulid. 

Ville alustas programmiga. Tal oli see kõik väga selge. Mõned aeroobikatantsud, siis üks kurblik lugulaul kassi elust ja viimaks lõpp mustkunstikuna, kus ta suure kübara sees ära kadus, pannes sellega uued pealtvaatajad hämmelduma ja vanad muigama.

Amatöörnäitleja Ville mõtles teinekord, kas on olemas selline asi nagu Hetk, mille nimel elada. Mingisugune lavamaagia, millest ta siit-sealt kuulnud oli. Ville arvas, et võib-olla ta oli isegi kogenud seda, aga võib-olla ka mitte.

Samuti oli tore mõelda, et iga etteaste on tükike sinu avaldatud hingest, mille sa kingid kellelegi lapsele ja sellega ta elu muudad - aga kes on need muudetud inimesed, mõtles Ville, ega osanud sellestki suuremat arvata.

Kahjuks polnud amatöörnäitleja Villel ka perekonda, kellele õhtul leiba või kommi viia. Tal oli hoopis lihtne korter sadama ääres, vaatega bensiinijaama poole, kust ta omakorda puuriselavale papagoile näksimist tõi.

Kardinad laval sulgusid. Ville astus oma väikesesse töötuppa ja istus toolile. Tema tööpäev oli lõppemas. Võtnud eest vurrud ja kõrvad, jäi Ville veel korra mõttesse. Peeglist vaatas vastu pisut väsinud olekuga näitleja, kes tegelikult oli enda ja eluga üsna rahul.

Homme on uus päev ja varsti saab koju diivanile puhkama. Siis tuleb ka kättemaksukontor ja ehk ka üks kergemat sorti sudoku.

Mõned eesti võlud

Mulle üldiselt ei meeldi ennast korrata, aga kui midagi mulle korda läheb, siis kordan ikka. Ja üks selliseid asju, mida sellel suvel korduvalt väitnud olen, on see - et selleaastast suve olen enim nautinud.

Miks nii?

Ilmselt ei osanud ma juba lapsepõlves näha eesti suve erilisust. Seda, et on nii erakordselt valge ja soe, ning selleks, et toitu saada, ei pea tingimata poodi minema. Millegipärast mäletan, et mul oli hoopis tihti igav ja ma käisin seepärast õdedele-vendadele pinda.

Võib-olla osa minust ka pelgas maailma. Olles sündinud kristlikku perekonda, oli minus mingitsorti alahoiu instinkt. Justkui ma peaksin ennast maailmast kuidagi eraldama, et mitte haiget saada. Ja justkui maal, kus haigetsaamist ei ole, oleks reaalsem elada...

Aga nüüd mulle täitsa meeldib Elmarit kuulata, õunu süüa ja nende südameid aiaäärtesse visata. Teha esimest korda hapukurki, ja pakkuda seda näiteks Sten-Erikule, ilma et ta välja teekski, et see on halvaks läinud.

Ootan seeneleminekut ja ehk saab teha ka õunamahla ning hapukapsast sügiseks? Tore oleks anda kõigile sõpradele teada, et tahan ikka sünnipäeva ja selle tulemusel Tõrvandi metsatukkade vahel punnvõrriga sõita, nii et Greta aru saab, et "ahah, mees on varsti, umbes 15 minuti pärast kodus."

Kihvt on ka hommikune kaste, mis tegelikult juba õhtu on väljas, augustikuised tähed ja võõrad lennukid nende vahel. Meeldib, et paljudel on pulmad, ja et inimesed viitsivad ujumas käia. Meeldib ka see, et saunas saab istuda iseendaga ja tunda, et tegelikult on meil kõik olemas. Eriti kui snäkid on laual.

Jeesusfilm on rets?

Möödunud nädalal vaatasime Ülenurme noortega filmi Jeesuse viimasest nädalast. See, mis Mel Gibsoni tehtud, aastal 2004 ja mis tollal palju meediakära põhjustas (eriti religioossetes riikides).

See oli suht esimest korda, kus Jeesust näidati kellegi teisena kui pehmona. Tavaliselt on temast ikka jäänud selline pilt nagu ta kasutanuks kogu aeg palsamit, kerge naerat
us näol ja puna põskedel. Ometigi teame ajaloost, et teda mitte ainult ei piinatud, vaid ka hukati kõige jõledamal kombel.

Aga ma ei nõustuks sellega, et see film on rets ja mõttetu (sest seal on nii palju piinamist). Pigem olen hakanud mõtlema sellele kui rets ja mõttetu võib olla elu, ja kui vähe me tegelikult sellega silmitsi tahame seista! Mulle tundub, et me oleme inimestena harjunud vägagi vägivallaga, ja sellest on saanud meelelahutus.

Kui keegi saab kolki ja surma lahedal kombel, siis vaataks filmi hea meelega uuesti. Jeesusfilmist aga piisab paariks aastaks. See on üks väheseid filme, kus kutsutakse inimest/vaatajat kaasa tundma.

Et jääda või saada tõelisteks inimesteks, on meil on vaja rohkem kui meelelahutust ja meelakkumist. Mu klassivend Juss ütles kunagi Kuperjanovis (kui vaatasime Full Metal Jacketit - mis oli ka kuidagi teistmoodi film), et tal on nii hea meel, et seda vaatasime - sest see raputas ta rutiinist lahti ja tõi ellu tagasi.

Soovitan ikka "Passion of the Christ" vaadata. Ja kindlasti juba noorena! Sa õpid sellest rohkem kui algul aru saad. Ja kui ei saa kogu filmi vaadata, siis vaata kasvõi pool.

Ning olen nõus - tegelt on inimesel tõesti raske kaasa tunda sellisele inimesele nagu Kristusele. Aga selle mõistmine teeb tänulikuks selle eest, kuidas ta küll suutis (ja isiklikult usun, et siiamaani suudab) kaasa tunda meie kannatustele!

Kuhu sa armastus kaod?

Mitte kaua aega tagasi, ühel mu sõbral suri naine vähki. Ja tal jäi kaks last endaga. Mäletan, et seesama kevad kui teda kuulasin, kirjutasin üles ühe tema mõtte.

"Jumal valmistab meid ette, pareminigi kui suudame uskuda."

Teatud mõttes on sellest hästi kerge aru saada, sest kui jumal on Jumal, siis nii peabki ju olema... aga seni kui sa ei ole seda kogenud, pead lihtsalt ootama oma aega ja oma haigust. Elu reaalsust, kurvemat poolt, ju iga päev ei kohta.

Mõtlen, et minu elu pole küll nii keeruline kui mu sõbral, aga mul on periooditi sama moodi. Teen küll rõõmsat nägu teistele ja annan oma parima neile, aga aeg-ajalt jookseb minulgi kuul kokku. Mis seal häbeneda!

Sellistel aegadel ma ei ole väga produktiivne, keegi vist ei ole. Küll aga tiirutan looduses, pahandan Loojaga (nii palju kui oskan) ja kirjutan end lahti. Nüüd kui tagasi mõtlen umbes kuu aja tagusele kurvastusehoole, leidsin ühe oma kirjutise ja mõtlesin, et hea oleks uuesti teises valguses vaadata.

"Kuhu sa armastus kaod?"

Miks ma ei ole seda veel leidnud?
See ei tule loomulikult, mõelda
ja hoolitseda oma naise eest.

Midagi on väga mööda.

Ma olen tuim ja kaugel Jumalast,
mul ei ole mida öelda.
Ma tahan, et midagi oleks teisiti,
aga mul ei ole selleks isegi sõnu.
Mu süda valutab ja see on väsinud,
ehk tülgastunudki.
Ma ei näe sihti, mul ei ole armastust.

Mis see on?

Ma ei näe, et Jumal vastaks.
Aeg lihtsalt liigub, probleemid lähenevad -
rõõmu pole.
Ei tea, kas Ta on üldse kursis?
Või kui, kas rahul?
Miks ma ei näe, et Ta midagi teeks?
Kujutan juba ette, kuidas lähen.
Kodus, ma tühi, pakkuda pole.
Kas nii Ta tahabki?

Nüüd ma muidugi olen teises kohas, ja hea on lugeda vana kirja. Hea on teha naisega pilti ja tunda ka ise, et olen õppinud teda viimastel nädalatel (läbi tema haiguste) armastama. Varem ei suutnud armastada nii palju kui tahtsin või kui oli vaja. Aga siis lasi Jumal tulla haiguse (ooo kui julm, kas pole?), ja ma olen õppinud mingitest asjadest tänu sellee lahti laskma ja oma naist uuel viisil armastama. Ja kindlasti on see alles veel algus!

Küll on hea, et mõnikord on halvad ajad. Kulda vist pidigi proovitama tules. Nagu ka terast.

Sest Jumal valmistab meid ette, pareminigi kui suudame uskuda! Oojee.

Mis mind häirib Facebooki juures?

Mis mind häirib tänase (sotsiaal)maailma juures, on see, et meil on nii palju vaja taasluua oma imidžit ja näidata teistele, kuidas meil läheb. Facebookis on ka ainult kahte sorti pilte: 95% inimestest, kellel läheb jube hästi ja kes seda piltidel rõõmsate nägudega näitavad ja siis u 5% masendunuid, kes aeg-ajalt näitavad koledaid pilte, mõnikord isegi ähvardades enesetapuga.

Kindlasti on reaalsus teine. Aga tähelepanu vajavad kõik ja tihti neid enne ei kuulata, kui on end nähtavaks teinud.

Mina sama moodi. Mul on ilus pere, aga miski minus tahab lihtsalt näidata ka teist poolt ja sellest ka ninanokkimine tütarde kõrval või keskmise sõrme näitamine kui ootan poega. Mulle ei meeldi elada feik maailmas ja ma tahan meid taevasse minemise asemel kõigepeal maa peale tuua!

Usun, et ma ei ole ainuke, keda häirib facebooki maailm. Või nagu Greta ütleks: maailm, mis on pinterestitud. See teeb suhted õhukeseks, kuigi teatud mõttes isiklikuks. Pea iga nädal keegi mu tuttavatest seepärast ka paastub sellest. Mul on väga kahju, kui minu pildid-staatused või evendid loovad ka sellise kujutelma, et meil on kõik hästi. Ei ole. Loe mu eelmist postitust, ja tea, et meil on praegu elu kõige raskem periood (nii töökoormuse, finantsvajaduste kui tervisehädade tõttu).

Me elame maailmas, kus on aeg-ajalt ka paha olla. Ja kus kõik ei ole loogiline. Mõned asjad on päris veidrad, on asju, mida ei mõista, ega viitsigi tundma õppida. See on ka elu. Ja seda tahaks ka jagada!