Mis mind häirib Facebooki juures?

Mis mind häirib tänase (sotsiaal)maailma juures, on see, et meil on nii palju vaja taasluua oma imidžit ja näidata teistele, kuidas meil läheb. Facebookis on ka ainult kahte sorti pilte: 95% inimestest, kellel läheb jube hästi ja kes seda piltidel rõõmsate nägudega näitavad ja siis u 5% masendunuid, kes aeg-ajalt näitavad koledaid pilte, mõnikord isegi ähvardades enesetapuga.

Kindlasti on reaalsus teine. Aga tähelepanu vajavad kõik ja tihti neid enne ei kuulata, kui on end nähtavaks teinud.

Mina sama moodi. Mul on ilus pere, aga miski minus tahab lihtsalt näidata ka teist poolt ja sellest ka ninanokkimine tütarde kõrval või keskmise sõrme näitamine kui ootan poega. Mulle ei meeldi elada feik maailmas ja ma tahan meid taevasse minemise asemel kõigepeal maa peale tuua!

Usun, et ma ei ole ainuke, keda häirib facebooki maailm. Või nagu Greta ütleks: maailm, mis on pinterestitud. See teeb suhted õhukeseks, kuigi teatud mõttes isiklikuks. Pea iga nädal keegi mu tuttavatest seepärast ka paastub sellest. Mul on väga kahju, kui minu pildid-staatused või evendid loovad ka sellise kujutelma, et meil on kõik hästi. Ei ole. Loe mu eelmist postitust, ja tea, et meil on praegu elu kõige raskem periood (nii töökoormuse, finantsvajaduste kui tervisehädade tõttu).

Me elame maailmas, kus on aeg-ajalt ka paha olla. Ja kus kõik ei ole loogiline. Mõned asjad on päris veidrad, on asju, mida ei mõista, ega viitsigi tundma õppida. See on ka elu. Ja seda tahaks ka jagada!