Kui koorem on liig raske

Nagu mõned teist teavad, Gretal juhtus rohkem kui kuu aega tagasi üks õnnetus. Vannitas lapsi ja naksti käis midagi seljast läbi. Kiropraktik Oolo (arstist kondiväänaja) arvab, et tegemist võib olla diskiga, mis selgroost välja tulnud. Kui nii, siis ülejäänud pool rasedusest ei saa olema meelakkumine.

Valuvaigisteid beebi pärast võtta ei taha, ja seljaoperatsioon oleks viimane valik, mille teeks. Peale nädalast kooskodusolemist ei ole seis väga paremaks läinud, ja mis saab järgmine nädal, järgmine kuu või sügisest, ei oska aimatagi. Ütlen ise, et elan kas 2 päeva või teinekord 5 minutit korraga.

Ometigi, senikogetu põhjal võin väita, et see on olnud parim asi, mis on saanud meiega juhtuda!

1. Olen õppinud kaastundlikust Greta suhtes. Ma hakkan lõpuks aru saama, mida mu naine täpsemalt mõtleb, kui ta räägib oma igapäevaväljakutsetest.

2. Olen saanud teda kohelda palju rohkem kui printsessi. Varem nagu ei pidanud, ta sai kõigega ise hakkama. Aga nüüd saan ma aidata teda riidesse panna, püsti tõusta. Ei ole põhjust ka mõelda, et "oh miks mina?" vaid tema teenindamine on ju nii mõistetav.

3. Olen saanud praktilise ja pikaajalise platvormi, et harjutada oma käimisoskust koos Jumalaga. Ma tõesti sõltun temast, kerge on nüristuda või mingist otsast üle pingutada kui ei oska talle järgneda.

4. Oleme saanud oma pereelu avada palju ehedamal viisil Ülenurme valla noortele. Nad on iga päev meil külas käinud. Ma tõesti tunnen, et ma vajan neid ja neist on nii palju kasu!

5. Ja viimaks. Greta saab korraliku tõestusmaterjali, et kõik möödunud aastad on ta kandnud ikka meeletult suuri koormaid (nagu näha, isegi liiga palju) ja tegelikult ei ole midagi, mida ta saaks teha, et Jumalale rohkem meeldida. Ta on täiesti okei sellisena nagu ta on, et mitte öelda super.