Saturday, August 17, 2013

Amatöörnäitleja Ville


Ville oli kostümeeritud amatöörnäitleja Eesti ja Soome vahelisel praamil. Tal oli oma kostüüm kassi vurrude, kõrvade ja sabaga, mis ta eelmiselt ametivennalt pärinud oli.

Ville armastas tähelepanu, ja see oli nõnda alati olnud. Tal oli mõnus kõditunne kui teda kas vaadati või kuulati.

Aga laval töötades oli ta hakanud mõtlema, kas see on ikka tema ala ja elu. Siiski, nüüd polnud Villele aega pikalt mõelda, sest juba läks käima muusika ja kardinad avanesid. Ville oli jälle rambivalguses. Ja kui ta korra vaikselt veel seisatas, siis ta tundis, et tal hakkas natuke kõdi.

Väiksed lapsed tulid lava ette. Mõned oli suuremad ja juba tuttavate nägudega. Teised jällegi sellised kartliku olemisega, ei teadnud nad isegi, miks nad teistega sinna Villet kaema tulid. 

Ville alustas programmiga. Tal oli see kõik väga selge. Mõned aeroobikatantsud, siis üks kurblik lugulaul kassi elust ja viimaks lõpp mustkunstikuna, kus ta suure kübara sees ära kadus, pannes sellega uued pealtvaatajad hämmelduma ja vanad muigama.

Amatöörnäitleja Ville mõtles teinekord, kas on olemas selline asi nagu Hetk, mille nimel elada. Mingisugune lavamaagia, millest ta siit-sealt kuulnud oli. Ville arvas, et võib-olla ta oli isegi kogenud seda, aga võib-olla ka mitte.

Samuti oli tore mõelda, et iga etteaste on tükike sinu avaldatud hingest, mille sa kingid kellelegi lapsele ja sellega ta elu muudad - aga kes on need muudetud inimesed, mõtles Ville, ega osanud sellestki suuremat arvata.

Kahjuks polnud amatöörnäitleja Villel ka perekonda, kellele õhtul leiba või kommi viia. Tal oli hoopis lihtne korter sadama ääres, vaatega bensiinijaama poole, kust ta omakorda puuriselavale papagoile näksimist tõi.

Kardinad laval sulgusid. Ville astus oma väikesesse töötuppa ja istus toolile. Tema tööpäev oli lõppemas. Võtnud eest vurrud ja kõrvad, jäi Ville veel korra mõttesse. Peeglist vaatas vastu pisut väsinud olekuga näitleja, kes tegelikult oli enda ja eluga üsna rahul.

Homme on uus päev ja varsti saab koju diivanile puhkama. Siis tuleb ka kättemaksukontor ja ehk ka üks kergemat sorti sudoku.

No comments:

Post a Comment