Mõned eesti võlud

Mulle üldiselt ei meeldi ennast korrata, aga kui midagi mulle korda läheb, siis kordan ikka. Ja üks selliseid asju, mida sellel suvel korduvalt väitnud olen, on see - et selleaastast suve olen enim nautinud.

Miks nii?

Ilmselt ei osanud ma juba lapsepõlves näha eesti suve erilisust. Seda, et on nii erakordselt valge ja soe, ning selleks, et toitu saada, ei pea tingimata poodi minema. Millegipärast mäletan, et mul oli hoopis tihti igav ja ma käisin seepärast õdedele-vendadele pinda.

Võib-olla osa minust ka pelgas maailma. Olles sündinud kristlikku perekonda, oli minus mingitsorti alahoiu instinkt. Justkui ma peaksin ennast maailmast kuidagi eraldama, et mitte haiget saada. Ja justkui maal, kus haigetsaamist ei ole, oleks reaalsem elada...

Aga nüüd mulle täitsa meeldib Elmarit kuulata, õunu süüa ja nende südameid aiaäärtesse visata. Teha esimest korda hapukurki, ja pakkuda seda näiteks Sten-Erikule, ilma et ta välja teekski, et see on halvaks läinud.

Ootan seeneleminekut ja ehk saab teha ka õunamahla ning hapukapsast sügiseks? Tore oleks anda kõigile sõpradele teada, et tahan ikka sünnipäeva ja selle tulemusel Tõrvandi metsatukkade vahel punnvõrriga sõita, nii et Greta aru saab, et "ahah, mees on varsti, umbes 15 minuti pärast kodus."

Kihvt on ka hommikune kaste, mis tegelikult juba õhtu on väljas, augustikuised tähed ja võõrad lennukid nende vahel. Meeldib, et paljudel on pulmad, ja et inimesed viitsivad ujumas käia. Meeldib ka see, et saunas saab istuda iseendaga ja tunda, et tegelikult on meil kõik olemas. Eriti kui snäkid on laual.