Jeesusfilm on rets?

Möödunud nädalal vaatasime Ülenurme noortega filmi Jeesuse viimasest nädalast. See, mis Mel Gibsoni tehtud, aastal 2004 ja mis tollal palju meediakära põhjustas (eriti religioossetes riikides).

See oli suht esimest korda, kus Jeesust näidati kellegi teisena kui pehmona. Tavaliselt on temast ikka jäänud selline pilt nagu ta kasutanuks kogu aeg palsamit, kerge naerat
us näol ja puna põskedel. Ometigi teame ajaloost, et teda mitte ainult ei piinatud, vaid ka hukati kõige jõledamal kombel.

Aga ma ei nõustuks sellega, et see film on rets ja mõttetu (sest seal on nii palju piinamist). Pigem olen hakanud mõtlema sellele kui rets ja mõttetu võib olla elu, ja kui vähe me tegelikult sellega silmitsi tahame seista! Mulle tundub, et me oleme inimestena harjunud vägagi vägivallaga, ja sellest on saanud meelelahutus.

Kui keegi saab kolki ja surma lahedal kombel, siis vaataks filmi hea meelega uuesti. Jeesusfilmist aga piisab paariks aastaks. See on üks väheseid filme, kus kutsutakse inimest/vaatajat kaasa tundma.

Et jääda või saada tõelisteks inimesteks, on meil on vaja rohkem kui meelelahutust ja meelakkumist. Mu klassivend Juss ütles kunagi Kuperjanovis (kui vaatasime Full Metal Jacketit - mis oli ka kuidagi teistmoodi film), et tal on nii hea meel, et seda vaatasime - sest see raputas ta rutiinist lahti ja tõi ellu tagasi.

Soovitan ikka "Passion of the Christ" vaadata. Ja kindlasti juba noorena! Sa õpid sellest rohkem kui algul aru saad. Ja kui ei saa kogu filmi vaadata, siis vaata kasvõi pool.

Ning olen nõus - tegelt on inimesel tõesti raske kaasa tunda sellisele inimesele nagu Kristusele. Aga selle mõistmine teeb tänulikuks selle eest, kuidas ta küll suutis (ja isiklikult usun, et siiamaani suudab) kaasa tunda meie kannatustele!