Kuhu sa armastus kaod?

Mitte kaua aega tagasi, ühel mu sõbral suri naine vähki. Ja tal jäi kaks last endaga. Mäletan, et seesama kevad kui teda kuulasin, kirjutasin üles ühe tema mõtte.

"Jumal valmistab meid ette, pareminigi kui suudame uskuda."

Teatud mõttes on sellest hästi kerge aru saada, sest kui jumal on Jumal, siis nii peabki ju olema... aga seni kui sa ei ole seda kogenud, pead lihtsalt ootama oma aega ja oma haigust. Elu reaalsust, kurvemat poolt, ju iga päev ei kohta.

Mõtlen, et minu elu pole küll nii keeruline kui mu sõbral, aga mul on periooditi sama moodi. Teen küll rõõmsat nägu teistele ja annan oma parima neile, aga aeg-ajalt jookseb minulgi kuul kokku. Mis seal häbeneda!

Sellistel aegadel ma ei ole väga produktiivne, keegi vist ei ole. Küll aga tiirutan looduses, pahandan Loojaga (nii palju kui oskan) ja kirjutan end lahti. Nüüd kui tagasi mõtlen umbes kuu aja tagusele kurvastusehoole, leidsin ühe oma kirjutise ja mõtlesin, et hea oleks uuesti teises valguses vaadata.

"Kuhu sa armastus kaod?"

Miks ma ei ole seda veel leidnud?
See ei tule loomulikult, mõelda
ja hoolitseda oma naise eest.

Midagi on väga mööda.

Ma olen tuim ja kaugel Jumalast,
mul ei ole mida öelda.
Ma tahan, et midagi oleks teisiti,
aga mul ei ole selleks isegi sõnu.
Mu süda valutab ja see on väsinud,
ehk tülgastunudki.
Ma ei näe sihti, mul ei ole armastust.

Mis see on?

Ma ei näe, et Jumal vastaks.
Aeg lihtsalt liigub, probleemid lähenevad -
rõõmu pole.
Ei tea, kas Ta on üldse kursis?
Või kui, kas rahul?
Miks ma ei näe, et Ta midagi teeks?
Kujutan juba ette, kuidas lähen.
Kodus, ma tühi, pakkuda pole.
Kas nii Ta tahabki?

Nüüd ma muidugi olen teises kohas, ja hea on lugeda vana kirja. Hea on teha naisega pilti ja tunda ka ise, et olen õppinud teda viimastel nädalatel (läbi tema haiguste) armastama. Varem ei suutnud armastada nii palju kui tahtsin või kui oli vaja. Aga siis lasi Jumal tulla haiguse (ooo kui julm, kas pole?), ja ma olen õppinud mingitest asjadest tänu sellee lahti laskma ja oma naist uuel viisil armastama. Ja kindlasti on see alles veel algus!

Küll on hea, et mõnikord on halvad ajad. Kulda vist pidigi proovitama tules. Nagu ka terast.

Sest Jumal valmistab meid ette, pareminigi kui suudame uskuda! Oojee.