Wednesday, February 10, 2016

Mida ma Sabatil õppisin?

Kui ma sügise algul teavitasin oma ümberolevaid inimesi, et olen minemas puhkusele, nimetasin seda “sabbatiks”. Eesti õigekeelsussõnaraamatu järgi oleks õigem see siiski kirjutada ühe b-ga. Isegi kui kõlalt on nimetus juudipärane (nagu ka sõna “tohuvapohu”) ja kõlapildilt ehk võõras, on tegemist siiski täiesti meie oma sõnaga.

Ma nimetaksin sabatit jumalakartlikuks akadeemiliseks puhkuseks. Juhtme väljatõmbamine seinast, selleks, et taasühendada end Jumalaga. Temaga, kellest räägib piibel.

Sabatiliike on erinevaid. On pikemaid ja lühemaid. Intensiivsemaid ja lebomaid. Mitmekülgsemaid ja üheplaanilisemaid. Selles suhtes ma võrdleksin neid sisalikega. Neidki on eri liike ja eri moodi.

Minu sabat oli viimase-hetke sabat. Sain seda planeerida alla kahe kuu (üldiselt olen kuulnud soovitatavat vähemalt aastast ettevalmistust) ja selle vajaduse tunnistasin enda jaoks üles ka suht viimasel hetkel. Tagasivaadates näen, et igatsesin sellist aega paar aastat ja viimastel kuudel olid üsna mitmed lähedased küsimas, miks ma seda võimalusena ei kaaluks. Üks soovitajatest oli mu oma õde Tuuli, kellega me vaarikaid korjasime. Ta ütles, et isegi riigikogus võetakse iga 10 aasta tagant kohustuslik paus. Mina küll kuulasin, aga sõin vaarikaid edasi.

Tegelikult ma ei tea, mis oleks minust saanud, kui ma ei oleks seda aega võtnud ja töölt ametlikult ära tulnud. (Mu ametiks oli misjoniorganisatsiooni juhtimine, ja olin selles olnud viimased 8 aastat). Aga ma olen üsna veendunud, ma oleksin läbi põlenud ja hakanud ebatervislikke otsuseid tegema (olgu siin lugejal fantaasiaruumi).

Oli ka neid, kes ütlesid, et see oli julge samm minu poolt. Sain teada, et väga paljud näevad vajadust selliste otsuste järgi - aga tõtt-öelda, minu jaoks lihtsalt muid samme enam ei olnud. Olin paljusid asju proovinud - rollikirjeldust ümber sõnastada, targemini juhtida, loomingulisi tegevusi otsida, palvetada ja piiblit lugeda…

Ma ei hakka siinkohal tegema oma hinge süvaanalüüsi, et kirjeldada, mis mind sellesse olukorda viis. Eks neid põhjuseid oli mitmeid, ja iseenesest ei midagi liiga dramaatilist.

Samas olen kuulnud öeldavat, et läbipõlemine ei ole asi, mida usklik peaks kogema (vist isegi mu isa on nii öelnud). Mina aga ütlen, et tegijal juhtub, ja just need ametid, kus on kõrge olulisus inimestega töötamisel ja inimeste mitmeviisilisel aitamisel, on sellist soodumust ehk kõige rohkemgi. Vana testamendi kangelastest teame näiteks prohvet Eelijat, kes laksas 850 selgeltnägijale ühekorraga, aga siis läks maratoni jooksma, väsis ära ja tahtis ainult magada. 

Ka vanal tegijal juhtub.

Lugu jätkates, Jumal tahtis, et Eelija saaks põõsa all magada, kohe mitu peatäit ja lasi tal ka korralikult süüa. Olen tänulik, et samal kombel lasti ka minul ja oli küllalt neid, kes mind ja mu pere sellel ajal toetasid ja samas ruumi andsid, et saaksin lihtsalt üksi olla.

Septembris kogusime tüdrukutega stikeezi. Saime 3 komplekti kokku!

Asju, mida ma nende 3,5 kuu jooksul õppisin, oli küllaga. Võib-olla oli see isegi aeg, mil ma niivõrd ei õppinud asju Jumala, vaid enda kohta. Avastasin näiteks, et olen üsnagi ohvrimeelne inimene, ja mõistsin, et on küllalt asju, mida Jumal tahab, et ma ohvriks ei tooks. Talle meeldib kui mulle meeldivad asjad. Talle meeldib kui mitte ainult mu vaim, vaid ka hing ja ihu on rõõmus.

Kirjutasin sel ajal viis paksu päevikut täis, aga tooksin välja kuus esmast asja, mis tulevad meelde, kui meenutan õpitut:

1. Jumal tahab, et ma oskaks olla, mitte lihtsalt tegutseda
2. Mul ei ole vaja olla suhtes Jumalaga dominantsem pool ega ka mitte võrdne
3. Jumal tahab, et mängulisus oleks osa mu elust
4. Igatsused meie südames ei jää Jumala eest varjule ja tihti on ta need sinna ise pannud
5. Isegi kui arvan end teadvat, mis on hea ja õige, ei tea ma Jumala tahet piisavalt
6. Gretaga oleme üks ja perega ka, ja me järgneme ka edaspidi Jumalale täiega!

Kuigi olen selle postitusega üldhariduslikult lahendanud mitmeid küsimusi ja rahuldanud terve hulga inimeste uudishimu, usun, et sellega tekib ka mitmeid uusi küsimusi ja teemasid, mida ma siinkohal siiski vastama ei hakkaks. Aga põnev oleks ju teada, kuidas Gretale see aeg mõjus? Kas ma olen siis praeguseks päriselt välja puhanud? Mis saab minust ja Koma tööst edasi? Aga jäägu need küsimused kuhugi tulevikku ja muudesse olukordadesse.

Ehk on sinulgi praegu aeg vaadata aga iseendasse ja küsida, mida sa täna ja oma praeguses elufaasis tõeliselt vajad? Oled sa oma eluga õiges kohas ja mis juhtuks Sinuga kui Sa võtaksid mingi aja juhtme seinast ja küsiksid endalt olulisi, aga ka raskeid ja isiklikke küsimusi?


Ma arvan, et tänaalgava paastuaja (40 päeva!) raames oleks paslik neid teineteiselt pärida.

Sunday, April 5, 2015

Saladus, mis vajas avastamist...



Ühel maal nimega Iisrael ja linnas nimega Jeruusalemm




Oli üks saladus, mis vajas avastamist




Ja loomulikult üks mees nimega Märt asus teele




Lennuk puhtaks ja kohale!




Jõudnud kohalikku hotelli, nägi ta kohalikku terrorit




Ja sai oma vanale nokiale sõnumi




"Kui sa nii kõva mees oled, siis tule välja ja otsi üles selle linna kangelane"




Religioone ja valitsusi on palju, aga on olemas ÜKS




Kes võtab ka kõige rajumatel meestel pisara välja




Ja Märt otsis




Ja otsis




Ja otsis




Kuni jõudis aeda, kus haud




Justkui lihtne auk ühes seinas




Aga Märt vaatas auku




Ja LEIDIS...!




...et HAUD ON TÜHI!




Ja Märt sai rõõmsaks!




Aga oli neid, kes ei uskund




Ja neid, kes otsisid midagi muud




Aga Märt soovib teile




Sest



Wednesday, February 11, 2015

Salaja vetsus, lõksus

Käisin mina Lõunakeskuse avalikus vetsus. See teisel korrusel, üks vähestest, kus mehed ja naised koos saavad käia. Kui ma end sinna mõneks ajaks ära olin isoleerinud, kuulasin tähelepanelikult, et kes seal teisel pool ust on. Eriti kui tegemist peaks olema naisterahvaga, kes veel kõva häälega räägib, oleks see ju minu argipäeva olmes tavatu!

Mõnejagu on siis sellises vetsus põnevam olla (sest kunagi ei tea, milliseid jutte juhtud pealt kuulama) ja teisalt ei saa ka päris vabalt tunda (sest kunagi ei tea, milline seltskond sind teiselt pool ust ootab).

Aga läks raskeks, sest mingi hetk kui ma omadega valmis olin ja põhimõtteliselt tahtsin lahkuda, ma enam ei saanud aru, kas seal ukse taga on veel inimesi või ei ole? Eelistaksin sellisel hetkel, et ei oleks kedagi - sest see on kuidagi privaatne, tulla vetsust välja ja vaadata võõrale silma.

Kuulatasin. Keegi nagu nagistas küll, aga ei saanud aru, kas ta ootas või oli minekul...

Kaua ta seal käsi peseb? Miks ta ära ei lähe? Ma pean siis ootama, ma pean siis ootama. Jope ühes käes, ja teises kott.

Ma siis ootasin.

Ja ootasin veel.

Aeg tiksub.

Kui ma oleksin kohe läinud, oleksin juba võib-olla saanud maha istuda ja edasi töötada? Aga nüüd on natuke hilja.

See keegi nagistas veepudeliga ja keeras plastmasskorki lahti kinni. Selleks ei pea Sherlock olema, et selliseid hääli eristada, kusjuures! Vahepeal nagu oleks veel paar inimest tulnud ja läinud, aga aga miks see plastmasskorgiga inimene ära ei lähe? Mis ta seal ootab? Kas asi on selles, et olen liiga kauaks oma kabiini lukustanud? Nüüd pean mina ka ju ootama?!

Ja siis ta hüüdis. Hüüdis oma kõva häälega.

"Rasmus, oled ära uppunud või?"

Vanem naisterahvas, veits tüdinud ja rahutu. Arvan, et just sellise profiiliga naine ja veel minuga ühes vetsus! Aga ei tea, kas ta ootas minu või teise kabiiniukse taga? Vast ikka teise.

Loodan vaikselt, et ka Rasmus pole uppunud, vaid tuleb ilusti välja. Muidu ma jäängi siia!

Olin olnud juba tükk aega kuss ja krõbistamata midagi. Ainult vaikselt hinganud ja teinud omi järeldusi. Kuidas ma siis nüüd ikka oma strateegiat muudan? Kas lihtsalt marsin vetsust välja ja teen näo nagu ma ei teaks midagi? Ei taha olla ju mingi veidrik (avalikult), kes lihtsalt pikka aega vetsus istub ja keegi ei tea lõpuks, mis ta seal teeb!

Kui ma aga salaja edasi ootaks, siis ma ju ei oleks veidrik (?), sest keegi ei tea, et ma seal sees isegi olen. Või kuidas? No olgu, see punane lukk - seda nähakse, aga tegelikult ju ei teata, kas seal sees on siis keegi: mina, Rasmus või keegi teine. Anonüümsus päästab.

Mõtlesin siis, et eks ma oota. Seisan vaikselt, jope ühes käes, teises kott. Seisan ja ootan.

Lasen oma kallil tööpausil raisku minna ja ootan, et see Rasmuse-emand oma plastmasspudeliga mingi hetk loobub ja ära läheb. Küll läheb! Küll ta kunagi läheb!

Ja ootama ma jäingi.

Saturday, January 31, 2015

Ma tõusin haigusest nagu fööniks tuhast


Tere mentorrr! Kirjutan sulle jaanuari viimasel päeval. Hilinen sellega, sest jäin haigeks... 
Kujuta ette, kirikulaagris pooltsada inimest oksendamas! Mina sealhulgas. Või siis natuke aega hiljem, omaenda koduseinte vahel elamas läbi sedasama, mida Ed Sheeran oma vanalinna müüriloos
Mul oli mingi tõsisemat sorti nohugripp paar päeva kallal, ei saanud õieti püstigi! Täna olen õnneks terve ja järeldan seda sellest, et mul on olnud jõudu ja tahtmist isegi dinosaurustele mõelda. Hommikul kui ärkasin, tundsin end (tänu Jumalale!) Peetruse ämmana, kes peale tervenemist köögis asjatama hakkas. 
Päeva lõpuks sõnastasin ära ka oma selle-aastased fookused. Nendega on olnud viimased nädalad ikka tükk jändamist, kui aus olla! Mis need fookused siis on? 
Esmalt, see aasta 2015 on "Süvendatud sõpruste aasta". Teisalt aga ka "Uute alguste ja kättevõtmiste aasta". Tunnen, et sihtpunkte nagu ei peakski sõnastama, küll aga tuleb neid põhituuli jälgida, mis mu pere ja lähedaste juurde on jõudnud. Mulle tundub, et nad on üsnagi terviklikud ja teravad, aga kuidas sulle? Mida soovitad edasiseks?

Märt föönix

-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-

Tubli poiss, Märt-poiss, tuhast-tõusnu!

Eks haigused tõestagi, et oleme heitlikku laadi olendid ja elutse katkises (kui mitte aina katkisemas) maailmas. Kusjuures, olen just haigena jõudnud teatud sorti järeldusteni, milleni ilmselt poleks üheski teises olekus jõudnud! Haigused on ravitavad, aga minu poolest ka tervitatavad! 

Muidugi, kui inimese süda on kibe, siis kipub see haigusega minema veelgi kibedamaks.

Ilmselt said ühele-kahele teemale mõelda siis ka ise, kui nüüd haige olid, ja seda põhjusega. Mis oli see, mille juurde sa pikaliolles ikka ja jälle tulid? Mis oli see, mida sa (kasutades su enda toodud võrdumit) Peetruse ämmana Jumalale üle pidid andma? Püüa "see" meeles hoida ja usu mind, selle koha pealt saab olema see aasta rohkem kui võidukas! (mul ükskord hakkas haigevoodis süda väga valutama, et ma oma mammit ei armasta, vaid kogu aeg eeldan, et ta mulle virsikukompotti teeks ja mu pesu triigiks).

Mõned mõtted, mis tekivad kui su kahte põhifookust (süvendatud sõprussuhted ja uued algused) loen:
  1. Kui sa ütled need olevat oma pere ja lähedaste “põhituuled”, siis vähemasti sama veendunult suhtle nendega otse, et anda neile omapoolne tunnetus teekonnast, kuhu sattunud olete. Sul võib olla täiesti õigus, et sulle on antud see privileeg sõnastada ära mitmete inimeste aastapikkused prioriteedid - aga ära jäta neid inimesi kohe alguses mängust välja ega ka sekundaarsetesse rollidesse! Küsi nende tagasisidet ja panust. Muidu neil tekib selline järelelohisemise kogemus, ja usu mind, see ei ole meeldiv kellelegi! Küsi siis neiltki, kuidas seda saaks kõige paremini välja elada ja mida nad sulle soovitaks. Püüa seda teha juba selsamal nädal!

2. Süvendatud sõprused on head asjad, aga tavaliselt on suhetesse maetud rohkem kui head ja aina paremad suhted. Suhted on nagu sillad, mis mingil põhjusel sul lubatakse üles ehitada, ja siis on küsimus, miks just nüüd ja mida nad kandma peavad? Keegi on kunagi öelnud, et armastus on sild, mille peal tõde käib. Kui sild on nõrk, siis saad vaid natuke tõde transportida (või sild läheb katki).

Selle foto ma tegin kunagi Sydneys

3. Ära unusta ära ka seda, et isegi kui suhted on olulised ja minu veendumust mööda kõige aluseks, on neis siiski ka oma hierarhia, heatahtlik järjekord. Umbes nii nagu üks sild ühes suures linnas võib olla tähtsam kui teised sillad. Sama-aegselt kui sa oma sildu süvendad, pea meeles, milline neist on sinu suhe nr 1 ja milline number 2 jne. Sa veel tänad mind! Sillad tänavad sind!

4. Uute alguste ja kättevõtmiste koha pealt ütlen vaid ühe asja... Õpetan sind natuke ajas rändama. Nimelt kujuta end olevat ajast (s.t. praegusest) ees. Mõtle, et kunagi kõik See, mida sa praegu alustad (ilmselt on need mingi projektid või meeskonnad), on juba edasiviidud kui mitte lõpukorral. Ja NÜÜD, peatu hetkeks! Nüüd mõtle, mida sa soovinuks, et teinuks kohe alguses, siis kui veel sai. Siis kui nii palju uksi oli veel avatud (ja samas, nii paljud uksed olid kinni). Sulle on antud praegu meeletu vabadus teha ükskõik kui häid või rumalaid otsuseid, aga mis on see, mida sa hiljem peaksid elementaarseks - mida sa soovid kunagi hiljem, et Märt Saar teinuks aastal 2015 veebruarikuus, siis kui teised näiteks facebookis istusid, bussiga sõitsid või kohustuslikke töid tegid? Ja usu mind, su vastus üllatab sind, sest õige vastus on tihti see, mida me ei märka (kuna esmapilgul on see üsna igav ja ei-midagi-ütlev!)


Lisamärkena: Olen mõelnud, et millal sa seda Ed Sheerani lugu edasi kirjutad? Kas ta läks hingusele või? Ma olen hakanud mõtlema, et äkki on asi selles, et tegelikult see tegelane ei huvitagi sind? Võtsid sa selle kirjutamist alguses liiga kergena ja hiljem liiga tõsisena? Soovid, et ta oleks olnud alguses pigem tavalisem ja hiljem erilisem? Ma ei usu, et sa oled oma tuhandetes anonüümsetes lugejates kinni, aga samas, kui ma su kirjutisi analüüsin, jääb mulje, nagu sõltuksid võimalikult paljude tagasisidest (minu teada, aga seda ei viitsita enamikel juhtudel anda!). Kusjuures, ma hea meelega avaldaks sulle oma luuletuste kogumiku (ja neid on mul tegelikult õige mitu tükki!), aga ma mõtlen, et küll jõuab - mulle meeldib mõelda, et mu luule on nagu vein - läheb ajaga (ja mitte-avamisega) aina paremaks! Sinu kirjutised. No see on rohkem nagu mullijook. Ära liiga palju raputa ja vala kohe välja kui külmkapist välja võtad!

Märdi kirjutised meenutavad mulle mullijooke

sind mentordav Jõuluvana
veebruari esimesel päeval

Monday, January 26, 2015

Siis kui sa ärgata ei taha...

(see postitus on kirjutatud blogija ritsiku palvel)


Hommik. Kell 7. Heliseb telefon. Tegelikult olen juba ärkvel, aga ärgata ei taha.

See pole esimene sedasorti hommik. Selliseid hommikuid on liiga palju. Ükskord üks sõber Soomest kommenteeris, et “no kidding, waking up, I want to shoot myself.”

Loomulikult ma ei nõustuks temaga, aga ma tundsin kergendust, kui sain teada, et ma pole ainus, kellele ärgata ei meeldi. Kohati on vastik.

Aga miks? Kas mul on midagi viga või?

Miks just siis, kui päike veel metsa taga, tuleb suur päev ja lööb oma vastutustega justkui külmade ja kangete kaigastega, oma armutute hoopidega ega jäta? Öeldakse ju, et maaslamajat ei lööda?! Voodislamajat ammugi mitte! Seal on ju inimene, vaeseke, teinekord isegi armsas looteasendis ja ta vajab puhkust. 

Ärge tehke mulle liiga!

Ma ei suuda tõstatada kõiki küsimusi, mis tekivad mul hommikul, ega ole ka mul püsivust neile vastuseid leida, küll aga saan kirjutada oma blogisõbra Karini palvel sellest, kuidas ma leian perspektiivi ja nii enamus päevadel? Keset argipäeva, kohustusi ja koormaid, ka siis kui hambaid ei viitsi pesta ja külmkapp on eelkõige külm. Kui auto ei käivitu või paak on tühi.

Ma usun, et iga päev valib inimene endale kaaslase. 

Kõigil on nad kuskil olemas. Mõni leiutab uue kaaslase igal hommikul kui häid endeid loeb, teine surub hambad kokku ja sisendab endale peegli ees, et Tema Ise Ongi See Kaaslane. 

Kui päris ausad oleme, siis tahame, et see kaaslane oleks kogu aeg olemas, alati saadaval ja tal oleks alati midagi head kosta. See võiks olla ka teine inimene, aga see ei toimiks. Esiteks, ta pole alati saadaval ja talle ei meeldiks kui me temasse klammerduks. 

Parem oleks kui see kaaslane oleks keegi, kes on kogu aeg sinuga ja eelistatavalt nähtamatu!

Kristlasena on mu kaaslaseks Jumal ja ma tean, et ta ei ole ainult pilve peal või kivi all. Ta on ka mu kõrval. Kas te siis ei näe?

Kas te siis ei näe?!

Mul on talle tihti küsimusi, olulisi vestluseid. Ma pean tähtsaks teda kuulata. 

Võib-olla mõne inimese jaoks ongi Jumal nagu kargud, mille abil ta end voodist (või raskest perioodist) üles ajab, aga siis viskab nurka, läheb vannituppa, peseb näo puhtaks, paneb meigi peale ja unustab ära kelle nägu ta on.

Samuti pean ma päevikut. Ma salvestan me vestluseid. Eelkõige ikka oma sõnavõtte. Ma näen, mis on olnud ja kus ma olen muutunud. Minu ja Jumala lugu kasvab iga päevaga ja see on midagi väga erilist. 

Läbi Kristuse ma usun, et mul on temaga tehtud hea kõnepakett. Ma saan talle alati sõnumeid saata, teha kasvõi öösel pikki pikamaa kõnesid ja ma ei pea mõtlema seejuures arvete maksmisele, sest meie arve on makstud. Umbes-täpselt kakstuhat aastat tagasi Jeruusalemma müüride taga, kolgata mäel ja see oli piisavalt kallis, et kesta terve mu elu!

Kuidas ma tema häält kuulen? Kuidas ma tean, mis ta mulle vastab? 

Mulle meeldib see, mis ütles üks tänane Poola piiblitõlk. “Piibel on ainus raamat maailmas, mida sa loed autori juuresolekul.” See tähendab, et ma saan alati küsida, mis see või teine tähendab? Mis ta mõtleb? Ma tean, et ta arvamus on püha.

Mõnikord on minus julgust ja viisakust küsida ka temalt, kuidas tal läheb. 

Loomulikult ma ei saa rääkida sulle kõigest, millest me rääkinud oleme!

Seda oleks liiga palju, ja võib-olla on meie suhtes omajagu isiklikku?

Kuid ka argipäev jääb. Jääb elu oma külmade ja kangete kaigastega. Jäävad lühikesed öötunnid, mitte nii hästi tehtud otsused, soovunelmad ja puudujäägid. Jääb hommik kell 7 ja see kui tore pole ärgata.
Aga ma tean, et kui leian aja ja koha, kus lihtsalt olla. Kasvõi istuda ja vaadata aknast välja. Siis ta on seal ja meil on, mida rääkida. 

Jumal on hea kaaslane, ja mul on väga vedanud!

Kes on sinu kaaslane?

Tuesday, January 20, 2015

Sõpradest ja bestikast

Tere mentor!

Tahtsin sind tänada viimase kirja ja soovituste eest. Olen seda eesmärgiteemat natuke loksutanud siia -sinna, aga nüüd olen natuke omadega kinni seoses oma esimese eesmärgiga (loe eelmist postitust). Et kuidas ikka Jumalaga sõbraks saada? Mõnes mõttes ma nagu oleksin temaga Sina peal, aga selline tunne küll alati ei ole, et see on sõprus või et oleme suisa parimad sõbrad. Lähedane suhe nagu oleks, aga kas seda nüüd sõprusena defineerida? 

Kui järgi mõelda, siis iseenesest oleks väga võimas, kui Jumal isiklikult oleks mu sõber! Sõpradega on ju alati tore olla, saab asjadest räägitud, pulli ja nii, toimub ka edasiminekut. Ei pea mõtlema, kuidas olla ja alati on miskit, mis juhtub.
Oleks sul selle koha pealt soovitusi? Tead sa, mida ma omaltpoolt teha saaks, et mul sedasorti sõprus välja kujuneks? Ja veel - kas on mingeid üleüldiseid näpunäited sõprussuhete koha pealt? Kui palju mul peaks neid üldse olema? Kui palju peaksin ma aega võtma nö sedasorti suhetele? Olen aru saanud, et teatud vanuses on sõprus nagu vähemtähtis või nii, rohkem nagu tiinekate värk. Või ma eksin?
Äkki ma üldse mõtlen üle ja ma peaksin lihtsalt näiteks jalutama minema?

Mees kolmekümnendates, Ülenurmelt


-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-

Heiahoo mees 30ndates!

Teema, mida sa tõstatad, on väga oluline. Ära selle pärast põe! Inimene vajab kogu aeg sõprussuhteid, ja nii ei ole see ainult lasteaias või põhikooli lõpuklassides, vaid läbi terve oma elu. Vanaduses on seda igatsust ehk rohkemgi.

Sa alustad oma küsimust sõprusest Jumalaga. Ma pigem lõpetaks sellega, kuna see on teema pisut teisest kategooriast.

Sõprus inimestega ja näpunäited selle koha pealt:

1. Inimesele piisab tegelikult ühest heast sõbrast, aga tore on kui neid on kohe mitu ja õige hea kui ligi kümme! Igal juhul tasub tänulik olla!
2. Häid sõpru on alati vähe, aga potentsiaalseid ja arendatavaid sõprussuhteid kui palju!
3. Kui kellestki ikkagi erilist sõpra ei saa (kuigi algul oled väga lootnud), ära muretse, küll ta tuleb.
4. Sõprus toimib alati 50-50 põhimõttel. Sa pead alati olema valmis millestki loobuma, et midagi saada ja tihti sa ei teagi, millest. Sellepärast seda nimetataksegi suhteks! See on isetu suhe, kust sa iseenesest saad väga palju!
5. Iga sõber on väga erinev ja teda just nii tulekski kohelda.

Sa küsisid ka, kui palju sa peaksid aega võtma sõprussuhetele. Eks see sõltub natuke su profiilist (mis sul teoksil) ja isiksusest (milline sa oled). Tihti on ju ka nii, et paljud head sõbrad või veel-tuttavad-aga-varsti-sõbrad ongi su ümber - kõik mis sa teha võid, on lihtsalt naerata ja anna kätt. Kõik muu tuleb iseenesest ja aega eraldi selleks polegi vaja reserveerida. Ehk siis, oluline on ka keskkonnafaktor (millised on tingimused).

Sinu puhul, ma kujutan ette, tasub võtta sõpradele aega targu planeerides. Kui trenni lähed või sauna teed. Mingi vaba aja peaksid siiski ka reserveerima muudeks niisama sõber-koosolemisteks, aga üldine printsiip on see, et pere on sõpradest tähtsam ja tööd tuleb teha ka korralikult. Kusjuures, head sõbrad on need, kes seda soosivad!

Nüüd natuke sõprusest Jumalaga.

Stardiplatvorm ei ole sel teemal tegelikult kellelgi olematu. Kõik on mingisuguses suhtes Jumalaga, seega tasub sihtida kõrgele ja siit ka kerge aplaus ühele su aastaeesmärgile. Saada Jumal oma parimaks sõbraks, see üsna hea sihikene!

Samas on see kõigest vorsti üks ots. Sa võid mõelda, et Jumalaga tahad olla parim sõber, aga kas see by nature tähendab, et teil on väga hea suhe? Kardan, et mitte, sest mis siis kui see "parim" on kõigi jaoks suhteline ja kõik su sõprussuhted on üsna kesised? Parim seejuures ei hiilgagi enam nii säravalt ja Jumal jääb sulle heal juhul sina-tuttavaks.

Seega ma küsiksin esiti su käest: kuidas sa tead, milline sõber on hea? Ja kuidas sa teed vahet, kes nüüd on parim? Kui sa oskad sellele küsimusele vastata, usun, et ka "parima sõbra" definitsioon muutub selgemaks.

Samuti vaatasin, et sa panid oma viimases postituses üles "tüdruku ja hobuse" pildi, iseloomustades sellega seda, et ei peagi olema sarnane sellega, kellega sõber oled. Jah, lohutuseks on see küll, aga sama hästi ma võin panna sulle sellise pildi. Nimeks on "hobune ja tool".



Mis sa arvad, et ma mõtlen selle pildiga?

Täpselt!

Ära üle mõtle! Jumalat ei ole võimalik kõrvutada inimestega ja mõelda siis, et kuidas peaks. Ta on niivõrd palju rohkem. Seepärast kirjutasin ka varasemalt, et see on omaette kategooria. Jumal on alati üks suur müstika, ja see on ainult hea. Umbes nagu see viimane NASA pilt, mille suurus on üle 4 giga ja mis on iseenesest ju lihtsalt haledaks killuks Jumala loomingust! Las Jumal ollagi üle mõistuse ja sõprus temaga tuleb ka. Kui ta nii öelnud on, kus ta siis saab!

Mida sa omaltpoolt teha saad?

Ole aus, julge ja tähelepanelik. Aus selles mõttes, et tunnista talle nii nagu minulegi - et raske on ja sa ei jaga matsu, aga tahaksid. Julge selles mõttes, et ära jäta väljendamata midagi, mis asjasse võib puutuda. Ja tähelepanelik sellega, et jälgi mängu ning märka, mis su elus toimuma hakkab. Ta on ju kuskil väga lähedal!



PS. Mammi saadab tervitusi ja küsib, millal te põhjanabale tulete? Oled sa pere-eesmärke ka mõelnud? Äkki võiks ikka ühe reisu panna selle alla?

su mentor, 
jv-15

Monday, January 19, 2015

Jumalaga sõbraks - no way?!

Eelmine nädal soovitas siinsamas mu mentor jv-15 sõnastada eesmärke, kasvõi märksõnadega. Mõtlesin, et olgu, teeme ära. Nüüd aga avastasin, et mida olulisemad on asjad, seda ebamäärasemad ja raskestikättesaadavamad nad on. No võtkem näiteks mu esimene eesmärk:

Aastal 2015 saada Jumalaga lähedaseks sõbraks (kui võimalik siis nii, et ta oleks mu parim sõber).

Aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda raskem see on! Mis otsast peaks see olema minu käes ja minu teha? Jumal, kõigekõrgem, kõigevägevam, kõikjalolev, kõiketeadev ja lihtsalt kõige-kõige, mida on väiksel inimesel teha, et ta saaks olla temaga lähedases kontaktis, suhtes või ammugi siis veel sõpruses?

17.jaanuar pani üks ameerika sõber Anna Hasper sellise pildi instagrammi. Kirjutas juurde sõnad: 
Who needs diamonds when you have a horse like this? #GirlsBestFriend

See pilt küll tõestab, et selleks ei pea olema teine pool tingimata inimene, et ta oleks su sõber, aga ikkagi, Jumalat ja hobust (ja ükskõik kui ilus ja musklis see hobune ka ei oleks) ei saa ju võrrelda?!

Jumalaga sõbraks - no way?!

Ma tean, et juutide, islamiusuliste ja kristlaste esiisa Aabrahami hüüti ja hüütakse "Jumala sõbraks" - aga ma ei ole ju mingi Aabraham! Hea kui saan olla vähemasti adupoeg!

Samuti tean, et vahetult enne oma hukkamist, nimetas Jeesus oma järgijad sõpradeks. "Ei ole suuremat armastust kui keegi annab oma elu sõprade eest." Aga kas ta tõesti pidas silmas ka siis mind? Kui nii, kuidas ma sellest aru saan ja kas see sõprus on kogetav?

Võib-olla oleks targem sellest eesmärgist loobuda ja kirjutada üles hoopis midagi taolist - lugeda aastaga piibel kaanest kaaneni läbi või teha üks vahva palverännak kuskil Euroopas?