Mõnejagu on siis sellises vetsus põnevam olla (sest kunagi ei tea, milliseid jutte juhtud pealt kuulama) ja teisalt ei saa ka päris vabalt tunda (sest kunagi ei tea, milline seltskond sind teiselt pool ust ootab).
Aga läks raskeks, sest mingi hetk kui ma omadega valmis olin ja põhimõtteliselt tahtsin lahkuda, ma enam ei saanud aru, kas seal ukse taga on veel inimesi või ei ole? Eelistaksin sellisel hetkel, et ei oleks kedagi - sest see on kuidagi privaatne, tulla vetsust välja ja vaadata võõrale silma.
Kuulatasin. Keegi nagu nagistas küll, aga ei saanud aru, kas ta ootas või oli minekul...
Kaua ta seal käsi peseb? Miks ta ära ei lähe? Ma pean siis ootama, ma pean siis ootama. Jope ühes käes, ja teises kott.
Ma siis ootasin.
Ja ootasin veel.
Aeg tiksub.
Kui ma oleksin kohe läinud, oleksin juba võib-olla saanud maha istuda ja edasi töötada? Aga nüüd on natuke hilja.
See keegi nagistas veepudeliga ja keeras plastmasskorki lahti kinni. Selleks ei pea Sherlock olema, et selliseid hääli eristada, kusjuures! Vahepeal nagu oleks veel paar inimest tulnud ja läinud, aga aga miks see plastmasskorgiga inimene ära ei lähe? Mis ta seal ootab? Kas asi on selles, et olen liiga kauaks oma kabiini lukustanud? Nüüd pean mina ka ju ootama?!
Ja siis ta hüüdis. Hüüdis oma kõva häälega.
"Rasmus, oled ära uppunud või?"
Vanem naisterahvas, veits tüdinud ja rahutu. Arvan, et just sellise profiiliga naine ja veel minuga ühes vetsus! Aga ei tea, kas ta ootas minu või teise kabiiniukse taga? Vast ikka teise.
Loodan vaikselt, et ka Rasmus pole uppunud, vaid tuleb ilusti välja. Muidu ma jäängi siia!
Olin olnud juba tükk aega kuss ja krõbistamata midagi. Ainult vaikselt hinganud ja teinud omi järeldusi. Kuidas ma siis nüüd ikka oma strateegiat muudan? Kas lihtsalt marsin vetsust välja ja teen näo nagu ma ei teaks midagi? Ei taha olla ju mingi veidrik (avalikult), kes lihtsalt pikka aega vetsus istub ja keegi ei tea lõpuks, mis ta seal teeb!
Kui ma aga salaja edasi ootaks, siis ma ju ei oleks veidrik (?), sest keegi ei tea, et ma seal sees isegi olen. Või kuidas? No olgu, see punane lukk - seda nähakse, aga tegelikult ju ei teata, kas seal sees on siis keegi: mina, Rasmus või keegi teine. Anonüümsus päästab.
Mõtlesin siis, et eks ma oota. Seisan vaikselt, jope ühes käes, teises kott. Seisan ja ootan.
Lasen oma kallil tööpausil raisku minna ja ootan, et see Rasmuse-emand oma plastmasspudeliga mingi hetk loobub ja ära läheb. Küll läheb! Küll ta kunagi läheb!
Ja ootama ma jäingi.
No comments:
Post a Comment