Jumalaga sõbraks - no way?!

Eelmine nädal soovitas siinsamas mu mentor jv-15 sõnastada eesmärke, kasvõi märksõnadega. Mõtlesin, et olgu, teeme ära. Nüüd aga avastasin, et mida olulisemad on asjad, seda ebamäärasemad ja raskestikättesaadavamad nad on. No võtkem näiteks mu esimene eesmärk:

Aastal 2015 saada Jumalaga lähedaseks sõbraks (kui võimalik siis nii, et ta oleks mu parim sõber).

Aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda raskem see on! Mis otsast peaks see olema minu käes ja minu teha? Jumal, kõigekõrgem, kõigevägevam, kõikjalolev, kõiketeadev ja lihtsalt kõige-kõige, mida on väiksel inimesel teha, et ta saaks olla temaga lähedases kontaktis, suhtes või ammugi siis veel sõpruses?

17.jaanuar pani üks ameerika sõber Anna Hasper sellise pildi instagrammi. Kirjutas juurde sõnad: 
Who needs diamonds when you have a horse like this? #GirlsBestFriend

See pilt küll tõestab, et selleks ei pea olema teine pool tingimata inimene, et ta oleks su sõber, aga ikkagi, Jumalat ja hobust (ja ükskõik kui ilus ja musklis see hobune ka ei oleks) ei saa ju võrrelda?!

Jumalaga sõbraks - no way?!

Ma tean, et juutide, islamiusuliste ja kristlaste esiisa Aabrahami hüüti ja hüütakse "Jumala sõbraks" - aga ma ei ole ju mingi Aabraham! Hea kui saan olla vähemasti adupoeg!

Samuti tean, et vahetult enne oma hukkamist, nimetas Jeesus oma järgijad sõpradeks. "Ei ole suuremat armastust kui keegi annab oma elu sõprade eest." Aga kas ta tõesti pidas silmas ka siis mind? Kui nii, kuidas ma sellest aru saan ja kas see sõprus on kogetav?

Võib-olla oleks targem sellest eesmärgist loobuda ja kirjutada üles hoopis midagi taolist - lugeda aastaga piibel kaanest kaaneni läbi või teha üks vahva palverännak kuskil Euroopas?