Hommik. Kell 7. Heliseb telefon. Tegelikult olen juba ärkvel, aga ärgata ei taha.
See pole esimene sedasorti hommik. Selliseid hommikuid on liiga palju. Ükskord üks sõber Soomest kommenteeris, et “no kidding, waking up, I want to shoot myself.”
Loomulikult ma ei nõustuks temaga, aga ma tundsin kergendust, kui sain teada, et ma pole ainus, kellele ärgata ei meeldi. Kohati on vastik.
Aga miks? Kas mul on midagi viga või?
Miks just siis, kui päike veel metsa taga, tuleb suur päev ja lööb oma vastutustega justkui külmade ja kangete kaigastega, oma armutute hoopidega ega jäta? Öeldakse ju, et maaslamajat ei lööda?! Voodislamajat ammugi mitte! Seal on ju inimene, vaeseke, teinekord isegi armsas looteasendis ja ta vajab puhkust.
Ärge tehke mulle liiga!
Ma ei suuda tõstatada kõiki küsimusi, mis tekivad mul hommikul, ega ole ka mul püsivust neile vastuseid leida, küll aga saan kirjutada oma blogisõbra Karini palvel sellest, kuidas ma leian perspektiivi ja nii enamus päevadel? Keset argipäeva, kohustusi ja koormaid, ka siis kui hambaid ei viitsi pesta ja külmkapp on eelkõige külm. Kui auto ei käivitu või paak on tühi.
Ma usun, et iga päev valib inimene endale kaaslase.
Kõigil on nad kuskil olemas. Mõni leiutab uue kaaslase igal hommikul kui häid endeid loeb, teine surub hambad kokku ja sisendab endale peegli ees, et Tema Ise Ongi See Kaaslane.
Kui päris ausad oleme, siis tahame, et see kaaslane oleks kogu aeg olemas, alati saadaval ja tal oleks alati midagi head kosta. See võiks olla ka teine inimene, aga see ei toimiks. Esiteks, ta pole alati saadaval ja talle ei meeldiks kui me temasse klammerduks.
Parem oleks kui see kaaslane oleks keegi, kes on kogu aeg sinuga ja eelistatavalt nähtamatu!
Kristlasena on mu kaaslaseks Jumal ja ma tean, et ta ei ole ainult pilve peal või kivi all. Ta on ka mu kõrval. Kas te siis ei näe?
Kas te siis ei näe?!
Mul on talle tihti küsimusi, olulisi vestluseid. Ma pean tähtsaks teda kuulata.
Võib-olla mõne inimese jaoks ongi Jumal nagu kargud, mille abil ta end voodist (või raskest perioodist) üles ajab, aga siis viskab nurka, läheb vannituppa, peseb näo puhtaks, paneb meigi peale ja unustab ära kelle nägu ta on.
Samuti pean ma päevikut. Ma salvestan me vestluseid. Eelkõige ikka oma sõnavõtte. Ma näen, mis on olnud ja kus ma olen muutunud. Minu ja Jumala lugu kasvab iga päevaga ja see on midagi väga erilist.
Läbi Kristuse ma usun, et mul on temaga tehtud hea kõnepakett. Ma saan talle alati sõnumeid saata, teha kasvõi öösel pikki pikamaa kõnesid ja ma ei pea mõtlema seejuures arvete maksmisele, sest meie arve on makstud. Umbes-täpselt kakstuhat aastat tagasi Jeruusalemma müüride taga, kolgata mäel ja see oli piisavalt kallis, et kesta terve mu elu!
Kuidas ma tema häält kuulen? Kuidas ma tean, mis ta mulle vastab?
Mulle meeldib see, mis ütles üks tänane Poola piiblitõlk. “Piibel on ainus raamat maailmas, mida sa loed autori juuresolekul.” See tähendab, et ma saan alati küsida, mis see või teine tähendab? Mis ta mõtleb? Ma tean, et ta arvamus on püha.
Mõnikord on minus julgust ja viisakust küsida ka temalt, kuidas tal läheb.
Loomulikult ma ei saa rääkida sulle kõigest, millest me rääkinud oleme!
Seda oleks liiga palju, ja võib-olla on meie suhtes omajagu isiklikku?
Kuid ka argipäev jääb. Jääb elu oma külmade ja kangete kaigastega. Jäävad lühikesed öötunnid, mitte nii hästi tehtud otsused, soovunelmad ja puudujäägid. Jääb hommik kell 7 ja see kui tore pole ärgata.
Aga ma tean, et kui leian aja ja koha, kus lihtsalt olla. Kasvõi istuda ja vaadata aknast välja. Siis ta on seal ja meil on, mida rääkida.
Jumal on hea kaaslane, ja mul on väga vedanud!
Kes on sinu kaaslane?
