Kui koorem on liig raske

Nagu mõned teist teavad, Gretal juhtus rohkem kui kuu aega tagasi üks õnnetus. Vannitas lapsi ja naksti käis midagi seljast läbi. Kiropraktik Oolo (arstist kondiväänaja) arvab, et tegemist võib olla diskiga, mis selgroost välja tulnud. Kui nii, siis ülejäänud pool rasedusest ei saa olema meelakkumine.

Valuvaigisteid beebi pärast võtta ei taha, ja seljaoperatsioon oleks viimane valik, mille teeks. Peale nädalast kooskodusolemist ei ole seis väga paremaks läinud, ja mis saab järgmine nädal, järgmine kuu või sügisest, ei oska aimatagi. Ütlen ise, et elan kas 2 päeva või teinekord 5 minutit korraga.

Ometigi, senikogetu põhjal võin väita, et see on olnud parim asi, mis on saanud meiega juhtuda!

1. Olen õppinud kaastundlikust Greta suhtes. Ma hakkan lõpuks aru saama, mida mu naine täpsemalt mõtleb, kui ta räägib oma igapäevaväljakutsetest.

2. Olen saanud teda kohelda palju rohkem kui printsessi. Varem nagu ei pidanud, ta sai kõigega ise hakkama. Aga nüüd saan ma aidata teda riidesse panna, püsti tõusta. Ei ole põhjust ka mõelda, et "oh miks mina?" vaid tema teenindamine on ju nii mõistetav.

3. Olen saanud praktilise ja pikaajalise platvormi, et harjutada oma käimisoskust koos Jumalaga. Ma tõesti sõltun temast, kerge on nüristuda või mingist otsast üle pingutada kui ei oska talle järgneda.

4. Oleme saanud oma pereelu avada palju ehedamal viisil Ülenurme valla noortele. Nad on iga päev meil külas käinud. Ma tõesti tunnen, et ma vajan neid ja neist on nii palju kasu!

5. Ja viimaks. Greta saab korraliku tõestusmaterjali, et kõik möödunud aastad on ta kandnud ikka meeletult suuri koormaid (nagu näha, isegi liiga palju) ja tegelikult ei ole midagi, mida ta saaks teha, et Jumalale rohkem meeldida. Ta on täiesti okei sellisena nagu ta on, et mitte öelda super.

Sõjas ei võideta

Kui varasemalt olen usinalt lippu üles riputanud, siis sel jaanipäeval ei tulnud see nii kergelt. Üheltpoolt on ju täna parim päev üldse, et pidutseda ja oma maa ja ilma eest tänulik olla, aga samas - kui seadus ütleb, et lipp peab täna väljas olema, et tähistada võidupüha, siis mida see tähendab minule?

Mul on paljud naabrid vene rahvusest. Nemad lippu lehvima ei pane, ja ma mõtlen, et nad ei seosta end eesti rahva looga. Üheltpoolt mõistan neid, aga kuidagi imelik olukord. Seadus ju käsib. Ja mina tahan olla ka neile hea naaber, ja mitte asjatult nina all lipuga lehvitada, justkui me peaksime üksteisest eemalduma.

Teine põhjus on veel. Ma olen küll väljaõppelt miinipildur, aga sõdasid ma spordina ei vaatleks. Lahingutes, ammugi siis veel sõdades, ei ole võitjaid, teisele kohale jääjaid ja viimaseid. Kõik on kaotajad! Kõik saavad haiget! Kõigile jäävad koledad, sügavad armid! Kuidas sa seda ikka tähistad?

Sellega olen nõus küll, et no vabadust tuleb hinnata ja meelde tuletada. Ilma selleta ju oleksime päris õnnetud. Aga kuidagi lihtsalt tundub, et enam ei ole ajalugu nii lineaarne ja üheseltmõistetav kui õpikutes. Ja lõpuks, kes seda kirjutada tohib?

Uhke enda Eesti üle?

Samal ajal kui peaminister kuulutab meie rahvast valitseva erakonnaga, et on uhke eesti üle, pigem kirtsutatakse nina. Kompliment rahva suunas mõjub pigem eneseupitamisena. Midagi on mööda.

Hiljutise Rocksummeri kommentaatorid ütlevad samuti, et miks peaks maksma 100 euri, et kuulda, kuidas Iff laulab meie olemise uhkusest ja jäämisest. Täna jätab see laul tühjaks. Ja jätab tühjaks ka väljamüümata väljaku.

Sellist lauluisu praegu ei ole.

Sest uhkeolemise lause jääb kaugeks, selles pole õiget tunnet. Patrioot Laargi kirjutab lahkumiskirja ja on pettunud tänases seisus.

Jah, mõistusetasandil saame aru, et uhkust tuleb ikka tunda ja tänaseks on saavutatut rohkem kui kunagi varem, aga midagi olulisemat on ju puudu! Kes leiaks üles rahva väärikuse? Kuhu see kadus? Me elame märgist mööda, ja ilmselt oleme seda teinud juba jupp aega.

Me oleme pingutanud ja proovinud. Eelmine põlvkond ilmselt mitme mehe eest. See on suur asi, ja seda tuleb tunnustada. Tublid tõesti! Aga au, rikkust ja kuulsust on ikka vähe. Seda ei jätku kellelegi. Ja nii ongi raske tunda uhkust enda ja eestimaa üle. Kas pole?

Ja Kerli vastaski

Möödunud postitust "Kiri meie Kerlile" vaatas keskmisest 5x rohkem inimesi (1000+ lugejat) ja ma eeldan, et seepärast, et Kerli läheb meile rohkem korda kui seda tunnistame.

Siinkohal vastan ka küsimusele, kas ta siis vastas?

Vastas. Kirjutas FBs sõnumi ja alustas sõnadega: "Hei M2rt :)" ja lõpetas "Päikest, K". Sinna vahele jäi ka väikene selgitus, et ta ei tahtnud kellelegi paha, aga eestlaseid raputada ja mõtlema panna. Ja ma usun, et meie sõnum jõudis talle ka kohale.

Täna teatas ka elu24, et Kerli tuleb juuli lõpus oma vanaema vaatama ja aitab Pärnu rannas pidutsejatel suve tähistada. Vot nii, saad hüpata ja karata, kätt suruda, aga ka mõelda, millal läheb sina oma vanaema vaatama?

Kiri meie Kerlile

Tere Kerli. Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei ole suur muusikasõber, aga kuna sa siit Elvast laia maailma oled välja rännanud, olen minagi jälginud

su teekonda. Sa oled omamoodi tüdruk ja sul on oma sõnum. Tore, et sa kadunud ei ole, vaid ka vahest meil külas käid!

Eks me kõik tea, et me elame väikeses riigis. Ja kui eemalt vaadata, siis on tõesti palju naljakaid asju, mille poolest teistest eristume. Kasvõi seal väljamaalase blogis, kus pidevalt igast gifid ilmuvad.

Tahtsin sulle kirjutada, sest kirjutasid sina meilegi. Võib-olla kontekstist küll rebituna, aga jäi kuidagi meelde su lause: "Eestlased, mul on teie pärast häbi!"

See on tore, nagu sa oma kommentaaris välja tood, et sulle Birgit ja Evelin meeldivad, aga nii nagu nemad, ja nii nagu sina, olete teiegi eestlased. Ja sugugi mitte rumalad naised, nagu ka uus inimarengu aruanne meie rahva neidudele ütleb. Tublid olete! Ja ma mõtlen seda tõsiselt! Ja me oleme teie üle uhked. Isegi mina, kes ma muusikat ei kuula, presidendiballi kleite ei vaata. Korda lähete ikka!

Aga üks asi, mida sul oleks hea teada... nimelt, kui sa nii kirjutad, tekitab see sellise häbistatuse tunde. Ja see paneb mind omakorda mõtlema, et kellele ma vastu teen? Kelle peal ma peaksin end välja elama? Keda omakorda häbistama? Ega ometi naise, laste, koera või töökaaslaste?

Tegelikult, kui aus olla, tegid sa meile haiget. Ja võib-olla tõesti on seda raske sulle õigesti väljendada. Eriti meil meestel. Võib-olla tambivad paljud sind sõnadega praeguseni kommentaarides. Aga tea, et tegelikult lähed sa meile väga korda, ja sinu arvamus on meile oluline!

PS. Meil siin soojad ilmad. Varsti saab Verevi järves ka peakat hüpata!

Adjöö ja kui näed, tervita Obamat!

Kas minust saaks hooldaja?

"Kas sina hoolitsed minu eest, kui ma vanaks ja üksi jään?"

Nii ta on minult küsinud. Ega ma sellest pole väga aru saanud. Nüüd hakkab vaikselt koitma. Me räägime siin vanade inimeste hooldamisest, mida ka aus ajakirjanik Andrei ja pealinna luuletaja Bööma hiljuti kirja on julgenud panna.

Meie rahvas vananeb ja tema eest ei hoolitseta. Meil pole raha ja meil pole jõudu, ligimesearmastusest ei räägigi. Lahendusi välja pakutud ei ole ja üha kurvemaid lugusid me kuuleme.

Kas ma hoolitsen ta eest, kui ta vanaks ja üksi jääb?

Kui vaja, siis ikka. Vast ei ole vaja. Nii ma olen mõelnud ja vastanud. Aga mis ma väikse lapsena ikka olen osanud mõelda, mida mu isa tegelikult mõtleb ja tunneb. Sest see küsimus ei ole lihtsalt küsimus, millele on vaja õigesti vastata, vaid See Küsimus on vajadus.

Vajadus selle järgi, et ma sügavalt kogeksin seda, et minust hoolitakse. Et on olemas kasvõi üks inimene, kes annab mu eest oma elu ja edu. Eks ta on jah suur küsimus, mida küsida... aga kui ta on me sees, siis tuleb ju küsida!

Vastan siis. Hoolitsen, jah hoolitsen. Ja küll ma ka teised tegutsema panen! Aga tahaks nii väga, et sa usuksid seda juba Täna. Et sa ei otsiks tõestust vahetult enne surma, vaid kogeks seda ka oma parimais aastais! Oh, et mu tänastel sõnadel ja tegudel oleks kaalu ja sügavust!

Edukas olla, nagu mis mõttes?

Kunagi ühes aastavahetuse klipis viskas Peeter Oja end kaubanduskeskuses käpuli ja hakkas nutma. Suur täiskasvanud mees, portfelliga ja täitsa avalikult. Teine mees, keda kehastas Jan Uuspõld, ei jaga matsu - ta on äsja seletanud teisele kui tore on ta elu möödunud aastatel olnud.

Ja isegi kui klipp naljakas ei olnud, ega peegeldanud sugugi ka kaubanduskeskuses toimuvat nähtavat, väljendas Peeter selgelt nii paljude vajadust - olla edukas.

Aga ma mõtlen - edukas olla, nagu mis mõttes? Miks peaks?

Ma saan aru, et me ei saa parata, aga võrrelda üksteist. Ja meestena, kes meist ei tahaks elada tähendusrikast (loe: saavutusrohket) elu... aga nii kurb on vaadata, kui inimesed hakkavad end seepärast isoleerima teineteisest. Ja seda kõike seepärast nagu üldsus ootaks temalt rohkem tegusid kui lihtsalt olemasolemist.

Milliseid ootuseid me tegelikult üksteisele seada tahame?

Ma tahan, et minu klassikokkutulekul ei peaks keegi nii tundma. See tõmbab nii kinni. Aga kuidas sa ikka võitled selle nähtamatu vale vastu, mida müüakse kuskil reklaamides ja siis ka pigem ridade vahel?

Ja aitäh Peetrile avalikult nutmast!