Nii ta on minult küsinud. Ega ma sellest pole väga aru saanud. Nüüd hakkab vaikselt koitma. Me räägime siin vanade inimeste hooldamisest, mida ka aus ajakirjanik Andrei ja pealinna luuletaja Bööma hiljuti kirja on julgenud panna.
Meie rahvas vananeb ja tema eest ei hoolitseta. Meil pole raha ja meil pole jõudu, ligimesearmastusest ei räägigi. Lahendusi välja pakutud ei ole ja üha kurvemaid lugusid me kuuleme.
Kas ma hoolitsen ta eest, kui ta vanaks ja üksi jääb?
Kui vaja, siis ikka. Vast ei ole vaja. Nii ma olen mõelnud ja vastanud. Aga mis ma väikse lapsena ikka olen osanud mõelda, mida mu isa tegelikult mõtleb ja tunneb. Sest see küsimus ei ole lihtsalt küsimus, millele on vaja õigesti vastata, vaid See Küsimus on vajadus.
Vajadus selle järgi, et ma sügavalt kogeksin seda, et minust hoolitakse. Et on olemas kasvõi üks inimene, kes annab mu eest oma elu ja edu. Eks ta on jah suur küsimus, mida küsida... aga kui ta on me sees, siis tuleb ju küsida!
Vastan siis. Hoolitsen, jah hoolitsen. Ja küll ma ka teised tegutsema panen! Aga tahaks nii väga, et sa usuksid seda juba Täna. Et sa ei otsiks tõestust vahetult enne surma, vaid kogeks seda ka oma parimais aastais! Oh, et mu tänastel sõnadel ja tegudel oleks kaalu ja sügavust!
No comments:
Post a Comment