Kunagi ühes aastavahetuse klipis viskas Peeter Oja end kaubanduskeskuses käpuli ja hakkas nutma. Suur täiskasvanud mees, portfelliga ja täitsa avalikult. Teine mees, keda kehastas Jan Uuspõld, ei jaga matsu - ta on äsja seletanud teisele kui tore on ta elu möödunud aastatel olnud.
Ja isegi kui klipp naljakas ei olnud, ega peegeldanud sugugi ka kaubanduskeskuses toimuvat nähtavat, väljendas Peeter selgelt nii paljude vajadust - olla edukas.
Aga ma mõtlen - edukas olla, nagu mis mõttes? Miks peaks?
Ma saan aru, et me ei saa parata, aga võrrelda üksteist. Ja meestena, kes meist ei tahaks elada tähendusrikast (loe: saavutusrohket) elu... aga nii kurb on vaadata, kui inimesed hakkavad end seepärast isoleerima teineteisest. Ja seda kõike seepärast nagu üldsus ootaks temalt rohkem tegusid kui lihtsalt olemasolemist.
Milliseid ootuseid me tegelikult üksteisele seada tahame?
Ma tahan, et minu klassikokkutulekul ei peaks keegi nii tundma. See tõmbab nii kinni. Aga kuidas sa ikka võitled selle nähtamatu vale vastu, mida müüakse kuskil reklaamides ja siis ka pigem ridade vahel?
Ja aitäh Peetrile avalikult nutmast!
No comments:
Post a Comment