Kiri meie Kerlile

Tere Kerli. Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei ole suur muusikasõber, aga kuna sa siit Elvast laia maailma oled välja rännanud, olen minagi jälginud

su teekonda. Sa oled omamoodi tüdruk ja sul on oma sõnum. Tore, et sa kadunud ei ole, vaid ka vahest meil külas käid!

Eks me kõik tea, et me elame väikeses riigis. Ja kui eemalt vaadata, siis on tõesti palju naljakaid asju, mille poolest teistest eristume. Kasvõi seal väljamaalase blogis, kus pidevalt igast gifid ilmuvad.

Tahtsin sulle kirjutada, sest kirjutasid sina meilegi. Võib-olla kontekstist küll rebituna, aga jäi kuidagi meelde su lause: "Eestlased, mul on teie pärast häbi!"

See on tore, nagu sa oma kommentaaris välja tood, et sulle Birgit ja Evelin meeldivad, aga nii nagu nemad, ja nii nagu sina, olete teiegi eestlased. Ja sugugi mitte rumalad naised, nagu ka uus inimarengu aruanne meie rahva neidudele ütleb. Tublid olete! Ja ma mõtlen seda tõsiselt! Ja me oleme teie üle uhked. Isegi mina, kes ma muusikat ei kuula, presidendiballi kleite ei vaata. Korda lähete ikka!

Aga üks asi, mida sul oleks hea teada... nimelt, kui sa nii kirjutad, tekitab see sellise häbistatuse tunde. Ja see paneb mind omakorda mõtlema, et kellele ma vastu teen? Kelle peal ma peaksin end välja elama? Keda omakorda häbistama? Ega ometi naise, laste, koera või töökaaslaste?

Tegelikult, kui aus olla, tegid sa meile haiget. Ja võib-olla tõesti on seda raske sulle õigesti väljendada. Eriti meil meestel. Võib-olla tambivad paljud sind sõnadega praeguseni kommentaarides. Aga tea, et tegelikult lähed sa meile väga korda, ja sinu arvamus on meile oluline!

PS. Meil siin soojad ilmad. Varsti saab Verevi järves ka peakat hüpata!

Adjöö ja kui näed, tervita Obamat!