Samal ajal kui peaminister kuulutab meie rahvast valitseva erakonnaga, et on uhke eesti üle, pigem kirtsutatakse nina. Kompliment rahva suunas mõjub pigem eneseupitamisena. Midagi on mööda.Hiljutise Rocksummeri kommentaatorid ütlevad samuti, et miks peaks maksma 100 euri, et kuulda, kuidas Iff laulab meie olemise uhkusest ja jäämisest. Täna jätab see laul tühjaks. Ja jätab tühjaks ka väljamüümata väljaku.
Sellist lauluisu praegu ei ole.
Sest uhkeolemise lause jääb kaugeks, selles pole õiget tunnet. Patrioot Laargi kirjutab lahkumiskirja ja on pettunud tänases seisus.
Jah, mõistusetasandil saame aru, et uhkust tuleb ikka tunda ja tänaseks on saavutatut rohkem kui kunagi varem, aga midagi olulisemat on ju puudu! Kes leiaks üles rahva väärikuse? Kuhu see kadus? Me elame märgist mööda, ja ilmselt oleme seda teinud juba jupp aega.
Me oleme pingutanud ja proovinud. Eelmine põlvkond ilmselt mitme mehe eest. See on suur asi, ja seda tuleb tunnustada. Tublid tõesti! Aga au, rikkust ja kuulsust on ikka vähe. Seda ei jätku kellelegi. Ja nii ongi raske tunda uhkust enda ja eestimaa üle. Kas pole?
No comments:
Post a Comment