Ma tõusin haigusest nagu fööniks tuhast

Tere mentorrr! Kirjutan sulle jaanuari viimasel päeval. Hilinen sellega, sest jäin haigeks... 
Kujuta ette, kirikulaagris pooltsada inimest oksendamas! Mina sealhulgas. Või siis natuke aega hiljem, omaenda koduseinte vahel elamas läbi sedasama, mida Ed Sheeran oma vanalinna müüriloos. 
Mul oli mingi tõsisemat sorti nohugripp paar päeva kallal, ei saanud õieti püstigi! Täna olen õnneks terve ja järeldan seda sellest, et mul on olnud jõudu ja tahtmist isegi dinosaurustele mõelda. Hommikul kui ärkasin, tundsin end (tänu Jumalale!) Peetruse ämmana, kes peale tervenemist köögis asjatama hakkas. 
Päeva lõpuks sõnastasin ära ka oma selle-aastased fookused. Nendega on olnud viimased nädalad ikka tükk jändamist, kui aus olla! Mis need fookused siis on? 

Esmalt, see aasta 2015 on "Süvendatud sõpruste aasta". Teisalt aga ka "Uute alguste ja kättevõtmiste aasta". Tunnen, et sihtpunkte nagu ei peakski sõnastama, küll aga tuleb neid põhituuli jälgida, mis mu pere ja lähedaste juurde on jõudnud. Mulle tundub, et nad on üsnagi terviklikud ja teravad, aga kuidas sulle? Mida soovitad edasiseks?

Märt föönix

-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-

Tubli poiss, Märt-poiss, tuhast-tõusnu!

Eks haigused tõestagi, et oleme heitlikku laadi olendid ja elutse katkises (kui mitte aina katkisemas) maailmas. Kusjuures, olen just haigena jõudnud teatud sorti järeldusteni, milleni ilmselt poleks üheski teises olekus jõudnud! Haigused on ravitavad, aga minu poolest ka tervitatavad! 

Muidugi, kui inimese süda on kibe, siis kipub see haigusega minema veelgi kibedamaks.

Ilmselt said ühele-kahele teemale mõelda siis ka ise, kui nüüd haige olid, ja seda põhjusega. Mis oli see, mille juurde sa pikaliolles ikka ja jälle tulid? Mis oli see, mida sa (kasutades su enda toodud võrdumit) Peetruse ämmana Jumalale üle pidid andma? Püüa "see" meeles hoida ja usu mind, selle koha pealt saab olema see aasta rohkem kui võidukas! (mul ükskord hakkas haigevoodis süda väga valutama, et ma oma mammit ei armasta, vaid kogu aeg eeldan, et ta mulle virsikukompotti teeks ja mu pesu triigiks).

Mõned mõtted, mis tekivad kui su kahte põhifookust (süvendatud sõprussuhted ja uued algused) loen:

1. Kui sa ütled need olevat oma pere ja lähedaste “põhituuled”, siis vähemasti sama veendunult suhtle nendega otse, et anda neile omapoolne tunnetus teekonnast, kuhu sattunud olete. Sul võib olla täiesti õigus, et sulle on antud see privileeg sõnastada ära mitmete inimeste aastapikkused prioriteedid - aga ära jäta neid inimesi kohe alguses mängust välja ega ka sekundaarsetesse rollidesse! Küsi nende tagasisidet ja panust. Muidu neil tekib selline järelelohisemise kogemus, ja usu mind, see ei ole meeldiv kellelegi! Küsi siis neiltki, kuidas seda saaks kõige paremini välja elada ja mida nad sulle soovitaks. Püüa seda teha juba selsamal nädal!

2. Süvendatud sõprused on head asjad, aga tavaliselt on suhetesse maetud rohkem kui head ja aina paremad suhted. Suhted on nagu sillad, mis mingil põhjusel sul lubatakse üles ehitada, ja siis on küsimus, miks just nüüd ja mida nad kandma peavad? Keegi on kunagi öelnud, et armastus on sild, mille peal tõde käib. Kui sild on nõrk, siis saad vaid natuke tõde transportida (või sild läheb katki).

Selle foto ma tegin kunagi Sydneys

3. Ära unusta ära ka seda, et isegi kui suhted on olulised ja minu veendumust mööda kõige aluseks, on neis siiski ka oma hierarhia, heatahtlik järjekord. Umbes nii nagu üks sild ühes suures linnas võib olla tähtsam kui teised sillad. Sama-aegselt kui sa oma sildu süvendad, pea meeles, milline neist on sinu suhe nr 1 ja milline number 2 jne. Sa veel tänad mind! Sillad tänavad sind!

4. Uute alguste ja kättevõtmiste koha pealt ütlen vaid ühe asja... Õpetan sind natuke ajas rändama. Nimelt kujuta end olevat ajast (s.t. praegusest) ees. Mõtle, et kunagi kõik See, mida sa praegu alustad (ilmselt on need mingi projektid või meeskonnad), on juba edasiviidud kui mitte lõpukorral. Ja NÜÜD, peatu hetkeks! Nüüd mõtle, mida sa soovinuks, et teinuks kohe alguses, siis kui veel sai. Siis kui nii palju uksi oli veel avatud (ja samas, nii paljud uksed olid kinni). Sulle on antud praegu meeletu vabadus teha ükskõik kui häid või rumalaid otsuseid, aga mis on see, mida sa hiljem peaksid elementaarseks - mida sa soovid kunagi hiljem, et Märt Saar teinuks aastal 2015 veebruarikuus, siis kui teised näiteks facebookis istusid, bussiga sõitsid või kohustuslikke töid tegid? Ja usu mind, su vastus üllatab sind, sest õige vastus on tihti see, mida me ei märka (kuna esmapilgul on see üsna igav ja ei-midagi-ütlev!)

Lisamärkena: Olen mõelnud, et millal sa seda Ed Sheerani lugu edasi kirjutad? Kas ta läks hingusele või? Ma olen hakanud mõtlema, et äkki on asi selles, et tegelikult see tegelane ei huvitagi sind? Võtsid sa selle kirjutamist alguses liiga kergena ja hiljem liiga tõsisena? Soovid, et ta oleks olnud alguses pigem tavalisem ja hiljem erilisem? Ma ei usu, et sa oled oma tuhandetes anonüümsetes lugejates kinni, aga samas, kui ma su kirjutisi analüüsin, jääb mulje, nagu sõltuksid võimalikult paljude tagasisidest (minu teada, aga seda ei viitsita enamikel juhtudel anda!). Kusjuures, ma hea meelega avaldaks sulle oma luuletuste kogumiku (ja neid on mul tegelikult õige mitu tükki!), aga ma mõtlen, et küll jõuab - mulle meeldib mõelda, et mu luule on nagu vein - läheb ajaga (ja mitte-avamisega) aina paremaks! Sinu kirjutised. No see on rohkem nagu mullijook. Ära liiga palju raputa ja vala kohe välja kui külmkapist välja võtad!

Märdi kirjutised meenutavad mulle mullijooke

sind mentordav Jõuluvana

veebruari esimesel päeval

Siis kui sa ärgata ei taha...

(see postitus on kirjutatud blogija ritsiku palvel)

Hommik. Kell 7. Heliseb telefon. Tegelikult olen juba ärkvel, aga ärgata ei taha.

See pole esimene sedasorti hommik. Selliseid hommikuid on liiga palju. Ükskord üks sõber Soomest kommenteeris, et “no kidding, waking up, I want to shoot myself.”

Loomulikult ma ei nõustuks temaga, aga ma tundsin kergendust, kui sain teada, et ma pole ainus, kellele ärgata ei meeldi. Kohati on vastik.

Aga miks? Kas mul on midagi viga või?

Miks just siis, kui päike veel metsa taga, tuleb suur päev ja lööb oma vastutustega justkui külmade ja kangete kaigastega, oma armutute hoopidega ega jäta? Öeldakse ju, et maaslamajat ei lööda?! Voodislamajat ammugi mitte! Seal on ju inimene, vaeseke, teinekord isegi armsas looteasendis ja ta vajab puhkust. 

Ärge tehke mulle liiga!

Ma ei suuda tõstatada kõiki küsimusi, mis tekivad mul hommikul, ega ole ka mul püsivust neile vastuseid leida, küll aga saan kirjutada oma blogisõbra Karini palvel sellest, kuidas ma leian perspektiivi ja nii enamus päevadel? Keset argipäeva, kohustusi ja koormaid, ka siis kui hambaid ei viitsi pesta ja külmkapp on eelkõige külm. Kui auto ei käivitu või paak on tühi.

Ma usun, et iga päev valib inimene endale kaaslase. 

Kõigil on nad kuskil olemas. Mõni leiutab uue kaaslase igal hommikul kui häid endeid loeb, teine surub hambad kokku ja sisendab endale peegli ees, et Tema Ise Ongi See Kaaslane. 

Kui päris ausad oleme, siis tahame, et see kaaslane oleks kogu aeg olemas, alati saadaval ja tal oleks alati midagi head kosta. See võiks olla ka teine inimene, aga see ei toimiks. Esiteks, ta pole alati saadaval ja talle ei meeldiks kui me temasse klammerduks. 

Parem oleks kui see kaaslane oleks keegi, kes on kogu aeg sinuga ja eelistatavalt nähtamatu!

Kristlasena on mu kaaslaseks Jumal ja ma tean, et ta ei ole ainult pilve peal või kivi all. Ta on ka mu kõrval. Kas te siis ei näe?

Kas te siis ei näe?!

Mul on talle tihti küsimusi, olulisi vestluseid. Ma pean tähtsaks teda kuulata. 

Võib-olla mõne inimese jaoks ongi Jumal nagu kargud, mille abil ta end voodist (või raskest perioodist) üles ajab, aga siis viskab nurka, läheb vannituppa, peseb näo puhtaks, paneb meigi peale ja unustab ära kelle nägu ta on.

Samuti pean ma päevikut. Ma salvestan me vestluseid. Eelkõige ikka oma sõnavõtte. Ma näen, mis on olnud ja kus ma olen muutunud. Minu ja Jumala lugu kasvab iga päevaga ja see on midagi väga erilist. 

Läbi Kristuse ma usun, et mul on temaga tehtud hea kõnepakett. Ma saan talle alati sõnumeid saata, teha kasvõi öösel pikki pikamaa kõnesid ja ma ei pea mõtlema seejuures arvete maksmisele, sest meie arve on makstud. Umbes-täpselt kakstuhat aastat tagasi Jeruusalemma müüride taga, kolgata mäel ja see oli piisavalt kallis, et kesta terve mu elu!

Kuidas ma tema häält kuulen? Kuidas ma tean, mis ta mulle vastab? 

Mulle meeldib see, mis ütles üks tänane Poola piiblitõlk. “Piibel on ainus raamat maailmas, mida sa loed autori juuresolekul.” See tähendab, et ma saan alati küsida, mis see või teine tähendab? Mis ta mõtleb? Ma tean, et ta arvamus on püha.

Mõnikord on minus julgust ja viisakust küsida ka temalt, kuidas tal läheb. 

Loomulikult ma ei saa rääkida sulle kõigest, millest me rääkinud oleme!

Seda oleks liiga palju, ja võib-olla on meie suhtes omajagu isiklikku?

Kuid ka argipäev jääb. Jääb elu oma külmade ja kangete kaigastega. Jäävad lühikesed öötunnid, mitte nii hästi tehtud otsused, soovunelmad ja puudujäägid. Jääb hommik kell 7 ja see kui tore pole ärgata.

Aga ma tean, et kui leian aja ja koha, kus lihtsalt olla. Kasvõi istuda ja vaadata aknast välja. Siis ta on seal ja meil on, mida rääkida. 

Jumal on hea kaaslane, ja mul on väga vedanud!

Kes on sinu kaaslane?

Sõpradest ja bestikast

Tere mentor!

Tahtsin sind tänada viimase kirja ja soovituste eest. Olen seda eesmärgiteemat natuke loksutanud siia -sinna, aga nüüd olen natuke omadega kinni seoses oma esimese eesmärgiga (loe eelmist postitust). Et kuidas ikka Jumalaga sõbraks saada? Mõnes mõttes ma nagu oleksin temaga Sina peal, aga selline tunne küll alati ei ole, et see on sõprus või et oleme suisa parimad sõbrad. Lähedane suhe nagu oleks, aga kas seda nüüd sõprusena defineerida? 
Kui järgi mõelda, siis iseenesest oleks väga võimas, kui Jumal isiklikult oleks mu sõber! Sõpradega on ju alati tore olla, saab asjadest räägitud, pulli ja nii, toimub ka edasiminekut. Ei pea mõtlema, kuidas olla ja alati on miskit, mis juhtub.
Oleks sul selle koha pealt soovitusi? Tead sa, mida ma omaltpoolt teha saaks, et mul sedasorti sõprus välja kujuneks? Ja veel - kas on mingeid üleüldiseid näpunäited sõprussuhete koha pealt? Kui palju mul peaks neid üldse olema? Kui palju peaksin ma aega võtma nö sedasorti suhetele? Olen aru saanud, et teatud vanuses on sõprus nagu vähemtähtis või nii, rohkem nagu tiinekate värk. Või ma eksin?
Äkki ma üldse mõtlen üle ja ma peaksin lihtsalt näiteks jalutama minema?

Mees kolmekümnendates, Ülenurmelt

-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-

Heiahoo mees 30ndates!

Teema, mida sa tõstatad, on väga oluline. Ära selle pärast põe! Inimene vajab kogu aeg sõprussuhteid, ja nii ei ole see ainult lasteaias või põhikooli lõpuklassides, vaid läbi terve oma elu. Vanaduses on seda igatsust ehk rohkemgi.

Sa alustad oma küsimust sõprusest Jumalaga. Ma pigem lõpetaks sellega, kuna see on teema pisut teisest kategooriast.

Sõprus inimestega ja näpunäited selle koha pealt:

1. Inimesele piisab tegelikult ühest heast sõbrast, aga tore on kui neid on kohe mitu ja õige hea kui ligi kümme! Igal juhul tasub tänulik olla!
2. Häid sõpru on alati vähe, aga potentsiaalseid ja arendatavaid sõprussuhteid kui palju!

3. Kui kellestki ikkagi erilist sõpra ei saa (kuigi algul oled väga lootnud), ära muretse, küll ta tuleb.

4. Sõprus toimib alati 50-50 põhimõttel. Sa pead alati olema valmis millestki loobuma, et midagi saada ja tihti sa ei teagi, millest. Sellepärast seda nimetataksegi suhteks! See on isetu suhe, kust sa iseenesest saad väga palju!

5. Iga sõber on väga erinev ja teda just nii tulekski kohelda.

Sa küsisid ka, kui palju sa peaksid aega võtma sõprussuhetele. Eks see sõltub natuke su profiilist (mis sul teoksil) ja isiksusest (milline sa oled). Tihti on ju ka nii, et paljud head sõbrad või veel-tuttavad-aga-varsti-sõbrad ongi su ümber - kõik mis sa teha võid, on lihtsalt naerata ja anna kätt. Kõik muu tuleb iseenesest ja aega eraldi selleks polegi vaja reserveerida. Ehk siis, oluline on ka keskkonnafaktor (millised on tingimused).

Sinu puhul, ma kujutan ette, tasub võtta sõpradele aega targu planeerides. Kui trenni lähed või sauna teed. Mingi vaba aja peaksid siiski ka reserveerima muudeks niisama sõber-koosolemisteks, aga üldine printsiip on see, et pere on sõpradest tähtsam ja tööd tuleb teha ka korralikult. Kusjuures, head sõbrad on need, kes seda soosivad!

Nüüd natuke sõprusest Jumalaga.

Stardiplatvorm ei ole sel teemal tegelikult kellelgi olematu. Kõik on mingisuguses suhtes Jumalaga, seega tasub sihtida kõrgele ja siit ka kerge aplaus ühele su aastaeesmärgile. Saada Jumal oma parimaks sõbraks, see üsna hea sihikene!

Samas on see kõigest vorsti üks ots. Sa võid mõelda, et Jumalaga tahad olla parim sõber, aga kas see by nature tähendab, et teil on väga hea suhe? Kardan, et mitte, sest mis siis kui see "parim" on kõigi jaoks suhteline ja kõik su sõprussuhted on üsna kesised? Parim seejuures ei hiilgagi enam nii säravalt ja Jumal jääb sulle heal juhul sina-tuttavaks.

Seega ma küsiksin esiti su käest: kuidas sa tead, milline sõber on hea? Ja kuidas sa teed vahet, kes nüüd on parim? Kui sa oskad sellele küsimusele vastata, usun, et ka "parima sõbra" definitsioon muutub selgemaks.

Samuti vaatasin, et sa panid oma viimases postituses üles "tüdruku ja hobuse" pildi, iseloomustades sellega seda, et ei peagi olema sarnane sellega, kellega sõber oled. Jah, lohutuseks on see küll, aga sama hästi ma võin panna sulle sellise pildi. Nimeks on "hobune ja tool".

Mis sa arvad, et ma mõtlen selle pildiga?

Täpselt!

Ära üle mõtle! Jumalat ei ole võimalik kõrvutada inimestega ja mõelda siis, et kuidas peaks. Ta on niivõrd palju rohkem. Seepärast kirjutasin ka varasemalt, et see on omaette kategooria. Jumal on alati üks suur müstika, ja see on ainult hea. Umbes nagu see viimane NASA pilt, mille suurus on üle 4 giga ja mis on iseenesest ju lihtsalt haledaks killuks Jumala loomingust! Las Jumal ollagi üle mõistuse ja sõprus temaga tuleb ka. Kui ta nii öelnud on, kus ta siis saab!

Mida sa omaltpoolt teha saad?

Ole aus, julge ja tähelepanelik. Aus selles mõttes, et tunnista talle nii nagu minulegi - et raske on ja sa ei jaga matsu, aga tahaksid. Julge selles mõttes, et ära jäta väljendamata midagi, mis asjasse võib puutuda. Ja tähelepanelik sellega, et jälgi mängu ning märka, mis su elus toimuma hakkab. Ta on ju kuskil väga lähedal!



PS. Mammi saadab tervitusi ja küsib, millal te põhjanabale tulete? Oled sa pere-eesmärke ka mõelnud? Äkki võiks ikka ühe reisu panna selle alla?

su mentor, 
jv-15

Jumalaga sõbraks - no way?!

Eelmine nädal soovitas siinsamas mu mentor jv-15 sõnastada eesmärke, kasvõi märksõnadega. Mõtlesin, et olgu, teeme ära. Nüüd aga avastasin, et mida olulisemad on asjad, seda ebamäärasemad ja raskestikättesaadavamad nad on. No võtkem näiteks mu esimene eesmärk:

Aastal 2015 saada Jumalaga lähedaseks sõbraks (kui võimalik siis nii, et ta oleks mu parim sõber).

Aga mida rohkem ma sellele mõtlen, seda raskem see on! Mis otsast peaks see olema minu käes ja minu teha? Jumal, kõigekõrgem, kõigevägevam, kõikjalolev, kõiketeadev ja lihtsalt kõige-kõige, mida on väiksel inimesel teha, et ta saaks olla temaga lähedases kontaktis, suhtes või ammugi siis veel sõpruses?

17.jaanuar pani üks ameerika sõber Anna Hasper sellise pildi instagrammi. Kirjutas juurde sõnad: 
Who needs diamonds when you have a horse like this? #GirlsBestFriend

See pilt küll tõestab, et selleks ei pea olema teine pool tingimata inimene, et ta oleks su sõber, aga ikkagi, Jumalat ja hobust (ja ükskõik kui ilus ja musklis see hobune ka ei oleks) ei saa ju võrrelda?!

Jumalaga sõbraks - no way?!

Ma tean, et juutide, islamiusuliste ja kristlaste esiisa Aabrahami hüüti ja hüütakse "Jumala sõbraks" - aga ma ei ole ju mingi Aabraham! Hea kui saan olla vähemasti adupoeg!

Samuti tean, et vahetult enne oma hukkamist, nimetas Jeesus oma järgijad sõpradeks. "Ei ole suuremat armastust kui keegi annab oma elu sõprade eest." Aga kas ta tõesti pidas silmas ka siis mind? Kui nii, kuidas ma sellest aru saan ja kas see sõprus on kogetav?

Võib-olla oleks targem sellest eesmärgist loobuda ja kirjutada üles hoopis midagi taolist - lugeda aastaga piibel kaanest kaaneni läbi või teha üks vahva palverännak kuskil Euroopas?

Eesmärkide seadmisest

Tere minu mentor!

Minu esimene küsimus sel aastal oleks ikkagi üsna tüüpiline. Nimelt mõtlen veel läbi selle aasta eesmärke ja tekkis küsimus, et kuidas ma tean, et need on õiged ja olen võimeline need ka ära tegema? Kas on olemas mingi mõõdik, mille järgi saaks öelda, et neid on nüüd piisavalt ja et olen õigel kursil? Olen küllalt varasematel aastatel seadnud ebatarvilikke, läbimõtlematuid eesmärke ja küllalt on olnud aegu, kus olen tegutsenud sihitult ja mitte fokusseeritult. Fookuses teadupoolest on aga suur jõud (ntx laserkiired, eksole). Ma püüan hoida meeles, et eesmärgid on kõigest vahendid, aga et neis võib olla ka suur õnnistus nii mulle kui mu lähedastele. 

Kas sul oleks mulle mõningaid soovitusi, mida silmas pidada? Tahaksin järgmise kahe nädalaga need purki saada!

(30. a mees, organisatsiooni juhataja ja 4-lapse isa)

-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-.-

Tere 30-aastane mees!

Mul on hea meel, et sa võimalusest haarasid ja meie omavahelist suhet varasemaga võrreldes defineerisid. Ma olen hea meelega, ja isegi pisut meelitatult, sulle iganädalaseks nõuandjaks ja nö kristlikuks eneseabi õpikuks. Usun, et kasvõi see, et olen su’st 10+ aastat vanem, annab mulle mõningad eelised. Ja tegelikult, omavahel üht mentorluse saladust välja rääkides: palju pole vaja, et olla teisele heaks kaasteeliseks! Piisab sellest kui oled teisest kasvõi natuke vanem ja kogenud ja juba sul ongi, mida jagada!

Mõned minupoolsed tähelepanekud:

1. Eesmärkide seadmine on teatud vanuses olulisem kui mõnes muus vanuses. See viitab ärategemise ja saavutamise soovile. Paistab, et oled veel selles eas. 
On muidugi ka inimtüüpe, kellele see on omane algusest lõpuni. Näiteks üks Tartu aktivist Algis Astmäe või Slovakkia Alina (mõlemad on minu teada ka selle blogi lugejad ja loevad käesolevat kirjutist suure himuga!). 
Seda öelduna, ära siis muretse kui aegamööda muutud rahulikumaks inimeseks ja võtad asju kuidagi rohkem iseenesest. Kolmekümnendates sa peadki maha rahunema ja olema kuidagi stabiilsem! Mingitsorti saavutamisvajadus on ilmselt sul aga elu lõpuni. Ja sa ütled Jumala õigesti, kui väidad eesmärgid lihtsalt vahendid eluks olevat!

2. Kaks küsimust, mida ma pean eesmärkide seadmisel lakmustestiks, on: 

1. Kas sa tead, kus sa oma elus omadega oled?
2. Kas sul on igatsus edasi liikuda ja tead, umbes, mis suunas?

Need on suured küsimused, aga piisab juba sellest kui sul tekivad märksõnad! Need küsimused on olulised, sest sesmärke saad ju seada igas asjas, aga oluline on, et sul oleks oma elust tervikpilt. Siis püsivad ka prioriteedid paigas. 

Näiteks. Kui sa mõtleksid ainult tööle, siis see on ju probleem ja need küsimused tooksid selle kaldeoleku esile. Perekond seejuures on alati tööelu balansseerijaks! Asjad on paigas siis kui näed näiteks, et töö ja pere täiustavad üksteist, toovad uusi värve, kogemusi ja laevad omal viisil teineteise akusid.
Võimalik, et sa tajud, et sul hetkel ei ole rahaasjad korras, tervis jukerdab, sõbra-aega on kuidagi vähe... vastused on igal hooajal pisut erinevad ja see teeb ka eesmärkide seadmise põnevamaks!

3. Küsisid, kuidas teada, kas eesmärgid on “õiged”? 

Tuleb tunnistada, et mul on raske defineerida kellegi teise jaoks, mis on see, mis on “õige” ja “hea” kui ma ei tunne seda inimest piisavalt lähedalt. Väga palju ju sõltub sellest, kuidas sa ise neid sõnu defineerid, ja millised on su senised kogemused ja uskumused. 

Esimese asjana tuleb meelde aga kaks küsimust, mida võid igal juhul läbi küsida. Usun, et need on kasulikud kõigile inimesele, ja need tagavad ka tulevase “edu”:

1. Kas sul on rahu Jumalaga? (soovitan sul alati olla Temaga rahutegija, sest sellest suhtest lähtub enamus inimese mõtteid, tegusid ja tundeid - isegi kui inimene seda tunnistada ei taha!)
2. Milliseid otsuseid sul lähiajal tuleb teha? (meil on peas terve posu mõtteid, mida me tegelikult juba teame, et on õiged ja vajalikud, aga tihti ei ole meil lihtsalt pealehakkamist neid endale meelde tuletada ja ära teha. Meil kõigil on kiusatus tegeleda marginaalsega. Küsimus on lihtsalt selles, kas sul on distsipliin aeg-ajalt tõsta oma pilk ja küsida, mis toimub? Tegelikult on see õigel kursil olek lihtsam, kui me arvame!)

4. Soovitusliku kirjanduse soovitan sulle kahte angloameerika kristliku eneseabi õpikut.

See on selline mõistlik kirjandus, headelt juhtidelt. Rick Warreni "Eesmärgist juhitud elu" ja Bill Hybelsi "Lihtsusta". Ma olen mõlemat aeg-ajalt sirvinud ja tuleb tunnistada, et kumbki aitab omal viisil edasi!

Järgmise kirjavahetuseni!

Sinu mentor JV-15, 

keskealine mees põhjanabalt

Kuidas Andrus ja Daniel mind alandasid

Eile see siis juhtus. 

Kuigi olin lõpetanud oma eelmise aasta suhteliselt edukalt ja ühe arvutuse järgi kogunud feissbukis üle viie tuhande laigi. Päev varem läinud üle pika aja üle-eestilisele stand up tuurile, küsimusega “Kes mind heidib - kes mind laigib?” ja mõelnud, et tean nii paljusid vastuseid. Olen nii hea, sõbralik ja kogenud. Aga Sealt see siis tuli. Kohast, kust ma seda kõige vähem ootasin.

Sõbrad. Või mis Sõbrad need sellised on?

Ärkasin ilusal hommikul. Päike vist paistis nii kõrgel kui talvetaevas lubab ja mu naine toimetas köögis. Olime nii kokku leppinud. Mina saan magada laupäeva hommikul sisse. Harjumuspäraselt läks mul muidugi uni varem ära ja olin siis üksi. Mina ja mu väärtuslikud üksiolemise hetked.

Mõtlesin, et kirjutan geniaalse blogipostituse. Kes mind siin jälginud, võib ilmselt väita koos minuga, et olen wannabe kirjanik. Mõtlesin, et no ma olen siis! Kirjutan midagi geniaalset ja lähen täie auruga uude aastasse. Ronin kõrgemale kui kunagi varem!

Samal ajal kui ma kirjutasin, naine kutsub mind hommikust sööma. Ütleb, et praetud munad, ja kohv, laud on kaetud. No mida sa inimhing veel soovid? Mina aga vastu, et ei, oota veel, mul on midagi väga tähtsat pooleli. Blogipostitus jõuluvana mentorikshakkamisest, mis lihtsalt peab nägema maailmaavarusi ja saama meie igapäevases lugemises, facebookis, loetavaks!

Oli hommik. Oli lugejaid. Aga ei ühtki laiki. Ei ühtki kommentaari. Isegi minu püsilugejad, Ago ja Vahur ja Lea, kõik nad vaikisid. Võib-olla magasid. Võib-olla ma ei jõudnudki nende feedi. Võib-olla juhtus nendega midagi?

Möödusid tunnid. Lugejaid oli, ja käputäis. Eks nad tulid ja läksid. Otsisid siit midagi, ja siis pettusid ja läksid. Andsid mulle võimaluse, aga siis jälle minema. Ma olin löödud, murtud. Perepäev, sünnipäev, külalised. See kõik, kuid löödud mina. Miks mina?!

Ja siis nad tulid. Need sõbrad.

Daniel kuskil suvalises Austraalia avaruses teeb pildi oma varjust ja paneb samuti feissi. Näha pole muud kui soeng ja siluett. Ei möödu palju sekundeidki kui laigid tulevad kui mündid kasiinomänguri parimal päeval. Ei möödu tundigi ja juba viiskümmend, sada, siis kaksada. Ma ei suuda enam arvet pidada! Aga ma tean, et tema arvates on see tulemus norm. Selles pole midagi uut. Ja ta ilmselt vaatas seda mõnuga, kui libistas sõrmega üle oma iphone'i, samal ajal kui sõi naisega hommikust. Kindlasti oli neil ka kohvi ja muna.

Miks saab keegi oma varju hetkelise jäädvustamise eest nii palju? Ja mina, mina kes ma oma hinge panen oma loomingusse ja loodan, püüan, tahan, püüdlen kaugemale… aga siis kukun ja käpuli, niimoodi kõigi ees ja niimoodi, et keegi ei tee teist nägugi?

Need on sõbra laigid, mis alandavad mind.

Kuid see pole veel kõik. On veel Andrus ja hilised öötunnid. Siis kui kõik head inimesed peaksid magama, on tema, ja mina veel ärkvel. Mina, kes ma igatsen muutust, otsin ja mõtlen, kuidas edasi. Mõtlen, mida kirjutada? Kas kunagi üldse midagi enamat? Kas raamat? Kas suudan? Või olengi ma nii lootusetult wannabe?

Möödas on südaöö ja Andrus toob internetiavarustesse juba kolmandat korda ühe video, kus ma naljakalt laulan. Nii halvasti, et enam halvemini ei saa. Ei möödu kümmet minutitki kui ka teised, head lapsed, kes magama peaksid ja keda on kuidagi nii palju, muudkui laigivad ja laigivad. Neid on rohkem kui minu kümne postituse peale kokku. On ka neid, kes võtavad julguse kommenteerida ja mitte mõelda, kuidas ma end tunnen.

Miks nad mind heidivad? 

Millega ma olen selle ära teeninud? 

Miks mina ja just siis kui kõik võiks olla teisiti?

Tegelikult ma olen neile tänulik, neile kõigile! Sest inimestele meeldimine on üks kohutav eesmärk, mida aasta algul seada. Ja uhke mehe asemel on armas hoopis alandlik.

PS. Ära unusta laiki panna!

Jõuluvana tuleb aasta 2015 mentoriks?

ahoi märdike.

sain su kirja kätte. aga naljakas lugu juhtus.

ümbrik istus vist pool päeva postkastis. ma muidu ikka tühjendan kaks korda päevas, sest osadest riikidest alles praegu viimased kirjad laekuvad! (viktoriiniküsimus: arva ära, millistest riikides tähistasti Kristuse sündi alles nüüd?)

igatahes. kuna meil põhjanabal ka kliima aeg-ajalt juksib ja juba mitmes sula (nagu al gore korduvalt on ennustanud), siis sinu kiri oli otseloomulikult läbivettinud. ära muretse, tekst oli arusaadav, aga ümbrik oli kõvasti paisunud. see oli nagu mingi tseburek. tekkis isu hambad sisse lüüa, aga hoidsin end tagasi!

kiri ise oli muidugi huvitav. su pakkumine ahvatlev. tahad mind aasta 2015 mentoriks, ühesõnaga?

iseenesest oleks see mulle hea pakkumine, sest enamus päkapikke, kes osakondi juhatavad, on oma olemuselt üksteisega sarnased. neil on küll head juhiomadused, aga puudu jääb see, mis sinus on. kuidas ma nüüd ütlen... sa oled üsna omapärane, ja see mulle meeldib su juures. eriti huvitav, kui keegi omapärane on juhiomadustega.

lisaks paned mind tundma noorena ja tuletad meelde neidsamu küsimusi, mis olid mul, kui sain 30.

ütleks, et lööme käed, aga mul on mõned tingimused!

1. ma kirjutan sulle 1x nädalas (mis tundub võib-olla vähe, aga aasta peale teeb see kokku 50!)
2. ma tahaksin lisaks mingile tõstatatud teemale ikkagi lisada ka seda, mis on isiklik ja argipäevane mu elus (nagu minu uitmõtted, suhe ja säde mammiga, päkapikkude võlu ja valu jne)
3. luba, et sa jätkad "ed sheerani lugu" oma blogis. sa oled kirjutanud juba neli lehekülge, aga siin on üks fänn, kes tahab teada, mis saab temaga edasi! minu küsimused: kas ta pääseb maa-alusest kartellist ja kas ta kunagi leiab ka oma naise ja loob pere?
4. ma tahan, et sa paneksid üheks oma aasta-eesmärgiks ka mulle küllatulemise. ma tean, et sõit on pikk ja sul väikseid lapsi palju, aga ma ei ole ju Eestist nii kaugel? (päkapikud on mulle öelnud, et te pole veel aastakalendrit koostanud ja sellest ka mu julge pakkumine)
5. ma tahan, et aasta lõpupoole me keskenduksime ka sellele teemale, et kuidas sina võid olla kellegile teisele heaks ja miks mitte, omapäraseks mentoriks!

kui need tingimused sobivad sulle, siis anna tuld! saada mulle esimene küsimus ja vastan juba uue nädala algul!

Tallinna vanalinna müüri sees elab Ed Sheeran!

          Tere, mina olen Ed Sheeran ja ma elan Tallinna Vanalinnas. Õigemini, sealse müüri sees. Keegi minust ei tea, kui vaid üksikud, ja vast nii ongi parem.

Selle Ed Sheerani koha pealt ma muidugi valetasin, aga põhimõte jääb samaks. Ise arvan, et olen tema moodi ja kui end sedasi kirjeldan, arvan, et saad kõige paremin aru, milline ma olen.

Nagu öeldud, ma elan müüri sees.

Tegelikult on asi väga lihtne. Mul on siin korter, kohe päris oma korter ja siin elan juba üsna ammu. Võib-olla isegi kümme aastat, polegi kokku lugenud. Aga siin ma elan, ja siin mulle meeldib. Ei kavatsegi välja kolida.

Ükskord juhtus aga üks tavatu asi, mis mind oma koopast välja tõi. See on lugu sellest, kuidas ma esimest korda päris korralikult armusin, ja olin valmis tolle tüdruku nimel kasvõi terve Tallinna D-terminali koos saabunud reisilaevaga ära uputama. Ja umbes nii see läkski...

Luba ma jutustan sulle oma loo.

"Virmalised ja uue aasta soovid"

heya-ho, väike-märt.

ma siin mammiga vaatasin viimaseid virmalisi minemas kui kalendrisse olidki löönud uued numbrid! nii tore oli koos terassil istuda ja veel jõuludest ülejäänud glögi niristada. ma ikka pean sulle ütlema, et abielu muutub iga aastaga ainult paremaks ja paremaks. on jutte, millest ei väsi ja jutud, mis asendunud uutega.

ja ega ma õieti mäletagi millest me eile siis rääkisime.

tegelikult meeldib mulle väga kohe terassil istuda ja kui virmalisi pole, siis vähemasti tähti vaadata. (rakettidest pole meil haisugi, niivõrd puutumatu loodus on siin!) eks mammile meeldib ka, aga tal hakkab maru kiiresti külm. siis peab fliistekk käepärast olema ja varmalt džentelmeni mängima. 

millised on sinu õhtused traditsioonid? ma tean, et saaksin seda päkapikkudelt ka küsida, aga tahaksin kuulda seda sinu suust. (ps. on okei kui ilustad oma juttu kui mulle vastad)

suure paugutamise ja õnnesoovimisega tuleb mul meelde, et see on ikka alati vist nii olnud, et kõigil on natuke rohkem jõudu ja lootust kui uuele vastu lähevad. tehakse igasugu lubadusi, isegi kui veebruarikuuks on need mitmekordselt rikutud. inimestel lihtsalt on vaja sellist lehekeeramise tunnet. see, kas inimese elukäekiri muutub, on palju sügavam küsimus.

millest mina, sinu jõuluvana, tahaksin oma elus teist lehte keerata? võib-olla sa küsid. no ma vastan.

ma keeraksin uue lehe selles, et ma nii paljude päkapikkudega eelmine aasta pahandasin. ma ootasin neilt vähemalt sama palju kui iseendalt ja põhjendasin seda sellega, et tähtajad on paigas ja ootused on kõrged. ma keeraksin lehte selles...

samuti ma keeraksin uue lehe selles, et ma oma mammit reisile ei viinud. meil oli küll siin kodus mugav olla (küll need naised teevad alles kodud soojaks, peab tõdema!) ja siia ma jääkski, aga vahelduse mõttes oleks võinud ju barcelonas või kuskil roomas ära käia. pärast oleks olnud hea meenutada, et me nagu tegime midagi. tegelikult teeme ju kogu aeg palju, aga meelde jäävad erksamad värvid.

võib-olla keeraksin lehe ka selles, et ma oma tagumikku üles ei ajanud ja maahokit poistega ei teinud. see on omaette ettevõtmine ja iseenesest higiseks ei meeldi mul saada, aga mõtlen, et väikene liigutamine oleks marjaks olnud küll. peale selle, kui kogu aeg kanda samu jõuluvana pükse (vahetama neid vahepeal sportversiooniks), siis tekib selline kulunud tunne - umbes nagu linnaraamatukogude äraistutud toolidel (ja see ei ole hea tunne)

need on sellised lehekeeramissoovid. käekirja ma ei tea, kas muudan. selleks peab kohe tõsiselt ette võtma ja kellegagi diili tegema.

milliseid uue aasta soove on sinul, väike-märt? fantaseeri julgelt. ma ei kohusta. võib-olla mõnel teisel ajal, seda küll.