Rekkajuhtum: kas lollile peaks peksma andma?

Tartu-TLN maanteel on kasvanud omakohus. Jõulurahu ajal anti ühele rekkamehele kolakat. Mida arvata asjast?










Üheltpoolt seda, et kahju, et eestis nii on. Ei ole meil liikluskultuuri ja ega seda muud kultuursust ka väga olla ole. Mitte ainult maanteedel ei olda kiirelt vihased, vihastatakse juba parklaplatsil (minu õemeest kutsuti üheks kotiks eile kui ta viimaseid kinke läks ostma) ja vihane kultuuritus on ka meie endi kodus, netikommentaarides.

Kõigil on meil oma õigus, aga väga vähe on seda õiguse ärakuulamist ja tunnustamist. Minu isiklik arvamus on see, et eestimaal on palju allasurutuid ja nende veelgi allasurutuimaid tundeid.

Mida teha?

Maanteekultuur areneb siis kui Tartu-TLN maantee saab vähegi paremaks (ehk maksame usinalt makse) ja kultuur üldiselt näiteks siis kui meile tuleb moraalselt arenev riigivalitsus (loe: kes mõjuks hoolivalt). Nii vist mõeldakse, aga teadupoolest see kõik võtab aega.

Aga mida teha ikkagi rekkajuhiga, kes teeb ohtlikke möödasõite? Mida teha inimesega, kes sinult jõulurahu röövib? Kas sa annaksid peksa? Kas sa vaataksid pealt, kuidas kellelegi teisele antakse peksa? Või sa võtaksid ka omavastutuse ja käituksid kuidagi elumuutvamalt?

Lollid pidid saama kirikuski peksa.

Kuigi nii palju kui ma olen kirikus käinud, olgu siis meie või kellegi teise maal, ei ole ma veel ühtki sellelaadset peksasaamist pealt näinud või kuulnud. Ja mind võib üsna religiosseks inimeseks kutsuda.

Kirikuinimesed lollidele inimestele peksa ei anna. Eriti kui tegemist on juba vanema inimesega. Mõnda noomitakse küll, aga üldiselt ütleb piibel, et loll muutub ainult pahuramaks kui ta südant püüad vorpida. Mõne inimesega saab nii paremini hakkama kui sa temast välja ei tee.

Rekkajuhist tuli muidugi välja teha, sest ta pani teiste elu kaalule. Keegi peab ju korda jälgima ja korrale kutsuma! Sest kui ei ole politseid ja tema silmi, siis kes siis täidaks ta kohta kui mitte meie? Eesti on väike ja väikesed inimesed peavad tegema siin suuri tegusid.

Annaks siis Jumal tarkust, millised on need õiged suured teod.

Mina mõtlen nii, et kui võimalik, tuleb alati risti-vastupidi loomulikule tungile käituda. Kui keegi on nõme, siis hoopis väljendada hoolimist. Mitte mõttetult taguda, vaid silma vaadata ja sügavamale jõuda. Tihti inimesed tunnevad süüd varem kui me neid süüdistada jõuame. Meie asi on aga aidata teist inimest edasi.

Mida siis sellest loost lõpuks järeldada?

1) Hästi nõme olukord. Nagu elaks ebatäiuslikul maal, kus häid lahendusi pole. Tekib kui iseenesest soov, et eelmine põlvkond oleks tugevam, et meie ümber oleks rohkem asjalikke inimesi, tublisid mehi ja väärikaid naisi, kes ei kasvataks mitte ainult oma lapsi, vaid ka kaasteeliseid hästi. Muidu ongi nii, et saab justkui rusikareegliks, et mina anna peksa kui näed, et midagi on valesti. Sest see ju toimib! (Aga mis siis kui peksasaanu läheb koju, joob täis ja annab nüüd perele peksa? Siis see ju ei toimi! Kas sa sellest siis ei hooli?)

2) Kui anda maad vägivallale ja omakohtule, siis see ainult kasvab.

3) "Eesti liiklus" on elu ja surma teema. Seepärast on see emotsionaalselt laetud ja paljudel on sellega oma lugu.

4) Annaks Jumal meile parema maantee, rahulikumad ajagraafikud ja juhid, parema kultuuri ja toredamad ligimised. Aga millal ja mis kujul? Sest et ega jõuluvana selliseid asju ei too, ja vaevalt seda teeb ka näärivana.

5) Ma ei tea, kas sa märkasid, aga põhimõtteliselt saab sellest õnnetusevideost näha, et põhimõtteliselt on kõik 4 asjaosalist (kaks rekkat ja kaks väiksemat) valesti käitumas, ja põhjustasid nii endale kui teistele eluohtlikku õnnetuse. Õnneks keegi surma ei saanud ja viga ka mitte. Põhjust on kõigil hoopis järelemõtlemiseks ja tänuks!


Head liiklemist ja lähenevat vana aasta lõppu!

Mis me lapsele nimeks panime?

Lapse nimepanek on alati keeruline. Eriti kui su ümber on mitmed lapsevanemad, kes oma võsundikele ainult parimat tahavad ja kipuvad üksteist võrdlema.

Üheltpoolt peab nimi olema ilus, aga mis on millal ilus, see pidevalt muutub. Väga oluline on, et nimi oleks uus. Midagi sellist, mida tutvusringkonnas käibel väga ei ole. Kindlasti ei tohi ta olla eelmisest või üleelmisest kümnendist. Nendega eelmiste nimedega läheb aega, kuni nad uuesti moodi lähevad.

Nimi jällegi on igale inimlapsele väga oluline. Sellega ta hakkab seostama seda, kes ta on. Kui on kole nimi, siis mõeldakse

a) ma olengi kole
b) nimi pole oluline (ja kutsuge mind teisiti!)
c) vanemad olid jobud
d) vanemad väga ei hoolinud minust

Mina jällegi tahaks, et igal nimel oleks algusest peale mingi tähendus. Nii nagu see on näiteks vanas heebrea keeles. Siis pandi nimesid vastavalt pere olukorrale ja suhtele Jumalasse. Näiteks Joosep (Jumal peab kasvama) või Eeva (kõige elava ema).

Huvitav, mis oleks meile äsjasündinud tüdruku nimi, kui me paneksime talle sama moodi?

Gretal Oli Selg Haige (GOSH)
Naudingu aasta (NASTJA)
Jumal annab lapse, annab jälle leiva (JALAILA)

Tegelikult on asi veel keerulisem, kui ma seni olen kirjeldanud. Mitte ainult ei pea nimi olema ilus, uus ja tähendusrikas, vaid ka perekultuurile sobilik. Meie pere iseärasus on see, et Greta keel on rootsi ja mul eesti. Peame leidma talle midagi Tiiu ja Kajsa vahepealset. See ei ole niisama, naljaasi.

Oleme seda trikki juba kolm korda teinud ja nüüd tuleb panna sama stiili edasi. Muidu küsitakse, et miks on Wilma Loviisa, Noomi Amanda, Vira Margareta ja nüüd siis mingi Tiiu Kajsa?

Lapsed peavad alati olema võrdsed ja unikaalsed ühekorraga. Ja neil endil saab olema selle koha pealt vaist ja õiglustunne vaat, et kõige teravam.

Aga hakkama saime!

Siin ta on. Tehtud aasta 2009 väljalastud fontidest ühe ilusaimaga.

Tehku nüüd teised vanemad järgi... lasteralli võib jätkuda!

Kurjad kurvad koerad

Mõnikord on nii, et inimeste pandud sildid ei räägi kogu lugu. Võtkem näiteks "Kurja Koera" silt, mis ideaalis peaks kõik kurjategijad ära peletama, postiljonid tähelepanelikuks tegema ja ligi laskma vaid soovitud külalised.

Aga mis siis kui need kurjad koerad on ka kurvad koerad?

Käisime nimelt Ülenurme seltskonnaga puudustkannatavatel peredel, või õigemini kodudes külas. Viisime toidupakke lootuses inimesi üllatada.

Pikad valla äärealad sai läbi kammitud, ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et pea igas kodus või naabruskonnas on suur ja lahtine koer.

Üks jooksis üle aasa ja ajas meie mikrobussi rehve taga. "See on puhas hunt," kommenteeris julge mees Hendrik. Kuid temagi hääles oli mingi alalhoitud ettevaatlikkus, mida muidu seal ei olnud.

Üldiselt oligi nii, et kui kuskil oli koer väljas, siis saatsime Hendriku etteotsa. Nii öelda kahurilihaks. Talle paistis see meeldivat, sest üldjuhul tuli ta terve ja võidukana välja.

Kuni sattusime õunapuuaeda.

Igal pool valendasid külmunud õunaubinad üle aia ja sealt ta tuli! Suur must ja kihvadega elukas. Alguses tegi enda ümber niisama paar ringi, siis muutus sihikindlaks ja hakkas kerge sörgiga meile lähenema. Sel korral olime kolme mehepojana tegemas maaluuret ja uurimas, kas tegemist on aadressiga, mida otsime.

Aga juhtus nii, et tegime sosistades uued plaanid ja kolm kindlat kannapööret.

Loom kaitses oma territooriumi ja tuli aina järgi. Mina olin kõige tagumine ja tajusin, et loom on üsna lähedal. Nüüd näksab!!!

Mul oli käes küpsis, mida olin ajaviiteks närimas, aga jätsin sellegi tegevuse pooleli. Tean, et koerad haistavad mitte ainult lõhnu, vaid ka mingisuguseid nähtamatuid hirmuhormoone. Liikuge-liikuge, mehed! Muidu näksab!

Kas visata koerale küpsis? Teises suunas ja nii, et kui ta selle suhu ampsab, tunneb head maitset ning mõtleme, et oleme head inimesed? Ei. Ei. See oleks hulljulgus. Ma ei oska visata aegluubis ja seega oleks iga äkilisemgi liigutus äärmiselt provotseeriv. Ikkagi koera territoorium, ja see pole igapäevane nähtus, näha võõraid ja aktiivseid jopesid.

Õnneks aiapiir saabus ennem kui koer kintsust kinni haaras ja jalutasime läbi padriku tagasi bussi. Teised ootasid seal ees. Kuulasid soojas mõnusasti raadiot ja tundsid huvi, mis meil juhtus. Nii mõnigi võis mõelda: "Miks on Silver nii vaikne ja näost valge?"

Rääkisime kurjast koerast ja oma rahustuseks selgus meile hiljem, et tegemist oli niikuinii vale majaga, ja selle koeraga poleks meil vaja pistmist teha.

Rännak jätkus ja täitsa teekonna lõpus jõudsime kodudesse, kus olid pimedad koduperenaised. Sellised meeldivad jutukad inimesed, kelle kodud olid puhtad ja kes teadsid iga ruutmeetrit detailideni. Kummalgi oli suur must juhtkoer.

Aga mis mind hämmastas oli see, et kui needki koerad kihutasid esikusse, et teha oma esimesed hüpped, oli neil midagi hambus. Midagi sellist, mida õuekoerte puhul alati silma ei jää.

Ühel oli nukk ja teisel riidenarts. Need sõbrakesed ei ootanud mitte ainult toitu, vaid mängukaaslast! Neil endal polnud tegelikult vahet kui suured ja hirmuäratavad nad ise olid. Nende huvi polnud ka mitte kahurilihas, vaid selles, et neilgi oleks keegi kaaslane.

Selles suhtes on inimesed ja koerad sarnased. Ja mitte ainult kurjad, vaid ka kurvaks võib jääda see uksteagune elu.

Kuidas läks sünnitus?

Väga hästi. Tänan küsimast.

Ikka oli eriline. Ootamise lõpumarss.


Kevadel ma olin kontoris. Mõtlesin.

Tegin plaane paberil. Sain kõne.

Ime juhtus juba siis.

1+1 on 3. Matemaatiline, erakordne ime!


Rasedus on eriline.

Mõistan seda alles hiljem. Nüüd?

Ehk tulevikus rohkemgi.

Ma olen tänulik.

Iga hea ja halva,

haiguse ja inimeste eest.

Neid on nii palju!


Olen rohkelt oodanud, teadmata.

Kord poissi, abi ja ehk lõppugi.

Olen kartnud, peljand teadmatust,

uut vastutust, uut küsimust

ja veelkord vaiki olekut ja ootamist.


Kas neli last on vähe või siis palju?

Ei ole mina õige ütlema.

Sõltub vaatest, nurgast ju.

Iga laps on hing ja lõputu.

Julgen väita, et ka kodutu.


Ma ei vaja katoliku kirikut,

et nimetada naist mul pühakuks.

Ta on. On jaa!

Kuld, mis säras, särab rohkemgi.

Nii on. Oh jaa!


Ning nii nagu hoitud oli minu pere,

minu naine, minu lapsed ja see ilmaime.

Olen hoitud minagi.

Kõik said puhta lehe.

Ja ma ei oota surma, et alustada uuesti!


Olen mees ja lihtne isa.

Mul on muskel, mul on kõht ja mul on süda.

Ees on teekond, uut ja vana.

Mida karta?

Lapsuke ju minagi.

Lapsed ja luuletused

Ma ikka täitsa imetlen neid väikeseid lapsi.

Muudkui õpivad luuletusi ja kui muud sõnavõttu ei julge teha, siis vähemasti poeesiat panevad nii, et suitseb ja suured muud ei tee kui vaikimisi imetlevad. Huvitav, kust see tuleb?

Mulle iseenesest see laulukaruselli fenomen ei meeldi, sest tihti pingutatakse oma vestide ja täiskasvanulike grimassidega üle, aga ju nad siis nii õpivadki suur olemist.

Eks superstaari kandidaadidki on suht-koht kellegi järgijad ja tõeline olemus tuleb inimesest välja alles hiljem, siis kui on omajagu rännatud, eksitud ja end kusaltki taas leitud.

Peaks mingi uue luuletuse ära õppima, ütleks selle peale.

Ja Siiri vastaski

Kirjutasin oktoobris oma esimese kirja Sõnajalgadele. See kiri läks inimestele sama palju korda kui avalik kiri Kerli Kõivule (1000+ lugejat), kes üllatuslikult vastaski ning nüüd, teadaolevalt viimaste uudiste järgi, on uuesti armunud lihtsasse ja ilusasse eestisse! Elu24s isegi avaldati pilt sellest, kuidas Kerli sel suvel meie metsades mustikaid noppis. Väga lahe!

Aga kas Sõnajalgadelt on mõni sõna või paar tagasi?

On küll. Täna see tuli!

Sain Siiri Sõnajalalt Facebooki sõnumi. Ta oli mõnda aega avaliku tähelepanu alt eemal ja läks välismaale õega õppima.

"Kallis Märt, tänan, et kirjutasid!"

Ta ütleb, et nõustub peaaegu kõigi mõtetega. Samas toob välja, et suhtekorraldajat nad ei vaja, sest nad soovivad olla need, kes nad on.

"Imago loomiseks ei ole me iial kedagi kasutanud ja ma leian, et ka nüüd ei ole selleks vajadust. Oleme need, kes oleme - nagu varem, nii ka nüüd."

Samuti kinnitab ta, et usub Jumalat edasi ja saadab mulle rikkalikke õnnistussoove. Võtan need tänuga loomulikult vastu.

Samuti kirjutas Õhtuleht 13.detsembril, et Siiri arvamus oma tollasest autoroolis- ja alkoholijoobes olekust on järgnev: "Võin ju ennast lohutada, et iga inimene on ekslik, aga iseendale on väga raske selliseid vigu andestada."

Aga siit ka küsimus Sulle, kallis uudishimulik lugeja. Millal tunnistasid Sina viimati mõnd oma viga ja kas oled suutnud endale andestada?

Maailma kõige võimsam sünnitus ehk Ajaarvamise algulugu

Meil on jäänud Gretaga vähem kui kaks nädalat sünnituseni ja ilmselt rohkem kui kunagi varem, sümpatiseerib mind maailma kõige võimsam sünnitus, mida ajakirjanikutööd teinud evangelist Luukas kunagi kirja pani. Teen ümberjutustuse, sest äkki sa ei teadnudki kõiki olulisi detaile?

Ajaarvamise algulugu

Vanasti loeti aastaid teisiti kui täna. 

Meie ajaarvamise algulugu on aga nõnda.

Keiser Augustust, kes valitses Rooma Impeeriumis, laskis kõigil kirjutada end üles, et kus nad elavad ja mis nad teevad. 

See käis nõnda, et igaüks pidi minema oma kodulinna ja andma end seal näole. Tollal ei olnud sellist asja nagu rahvaloendaja, kes saaks näiteks Ihaste suvilaste lumised aiad läbi jalutada ja igale uksele koputada. 

Kõik, kes vähegi teises linnas elasid kui nende kunagine esivanem, pidid argitoimetused pooleli jätma ja teele asuma. Nii suured kui väikesed, rikkad kui vaesed. Vahet polnud, milline oli kellegi ühiskondlik staatus, selle koha pealt Rooma riiki ei huvitanud. Kõik pidid andma endast märku, sest selle järgi pidi keiser saama rahvast parema ülevaate ja parema valitsuse.

Süüriamaa omakorda oli osa Rooma Impeeriumist, ja seal valitses Küreenius, kes viis ellu keisri käsku. Tema aladel asus vaikne ja väikene linn nimega Petlemm. Nii nagu seda, nii peeti ka kõiki teisi Iisraeli alasid ülemaailmse Rooma higiseks kaenlaaluseks, kust keegi midagi head oodata ei osanud. Seal elas rahvas, kes enamus oma ajaloost oli kedagi orjanud.

Üks mees, Joosep nimeks, asus samuti teele. Kaasas eesel, lapseootel naine ja moonakottidega eesel. Nende teekond oli nädalapikkune ja sisuliselt sama pikk kui Tartu-Tallinn jalgsirännak, mida tänapäeval võtaks ette vaid ennastohverdavad riskihullud. Kohe-kohe oli sündimas neile esimene lapsuke! Nad kiirustasid, ja Joosep tegi oma parima, et ta naine teekonnal liiga räsitud ja väsinuks ei saaks. 

Kui nad Joosepi esiisa Taaveti linna, see tähendab Petlemma, jõudsid, käisid nad kombe järgi maja-maja järel läbi. Kuigi muidu olid juudid üksteise suhtes sõbralik ja külalislahke rahvas, ei olnud nende jaoks kusagil kohta. Sellesse ajaloolisse linna olid tulnud paljud, et end rahvastikuregistrisse kanda.

Joosep oli nõuta ja tal oli oma naisest kahju. Mis saab siis, kui ta kuskil tänaval peab sünnitama? Viimane trimester, ilmselt ka viimane nädal, oli käes, sest alanud olid esimesed kokkutõmbed.

See oli kehv ajastus sünnituseks, aga Joosep usaldas kõigekõrgemat, Jumalat. 

Jumal oli tahtnud, et Maarja sünnitaks poja, kelle nimeks saab midagi muud kui tema oma või tema väljamõeldu. Talle oldi öeldud unenäos vaimse olendi, ingli poolt, et sündimas on Jumala enda poeg, Lunastaja ehk Kristus, keda on aastasadu, kui mitte tuhandeid oodatud!

See oli uudis, mida oli jagatud vaid tema ja ta naisega, ühtege kõige mittetähtsamate inimestega maailmas ja ilmselt oli päevi, kus nad pidasid ka iseend hulluks. Aga mis teha, naine oli rase ja neil mõlemal sarnane üleloomulik ilmutusekogemus.

Selsamal ajal kui Joosep oli Petlemmas oma väikest peret kirja panemas, algaski sünnitustegevus. Õnneks olid nad selleks ajaks leidnud ühe varjualuse, keegi oli neile pakkunud kalju sisse uuristatud lauda ja seal nad siis uut elu nägidki!

Joosep sai isaks ja Maarja vabanes vaevast. Nad teadsid, et lapsesünd on midagi erilist, ammugi siis veel selline, mil ilmale tuleb keegi, kes Juma enda ettekuulutusega!

Nad panid ta sõime õlgede vahele magama ja seal ta tegi oma esimese uinaku. Alanud oli päev peale Kristust.

Nime Jeesuse panid nad talle kaheksa päeva pärast, nagu oli kohalik komme.