Tuesday, July 26, 2016

Valus kirjake


Jõudsin koju kell 22. Puhketoast leidsin kirjakese. Armsa ja valusa.



Ma tegelikult ei teagi, millise tütre kirjutatud see on. Nii võivad nad kõik küsida.

Üheltpoolt on eriline teada, et neile läheb korda see, kuidas oma aega veedan ning kas ma olen nendega, aga samas, ikka pigistab seest, sest ma ju ei taha halba, vaid elada nii hästi kui oskan, aga ikka tuleb aeg-ajalt esile, et ei suuda.

Kuidas peaks üks tavaline isa vastama sellele, miks ta nii palju tööd teeb?

Sest leiba on vaja lauale tuua?
Sest on ka teisi inimesi, keda armastan?
Sest Jumal tahab?
Sest ei oska paremini aega planeerida?
Või seepärast, et elu on lihtsalt selline?

Või äkki peaksin seda suvepsühholoogilt küsima? Homme samal ajal (22.00) on saade. Aga äkki on see jälle tööjutt?

Ah, rippugu need küsimused veel õhus.

Thursday, July 7, 2016

Uus raadiosaade! Küsida võib kõike!


Sõbrad. Mul on au teile esitleda kahte head sõpra ja psühholoogi, kellelt ma olen valmis küsima sel suvel kõiki küsimusi, mida teie omakorda olete julgenud siin esitada. Küsimusi saab saata siin blogis ja kui tahad, võid nime märkimata jätta või esineda pseudonüümiga. Kui tahad, et sulle oleks lihtsam ja detailsem vastust leida, siis lisa siiski oma vanus ja/või suguline kuuluvus.

Esimesed 30 küsimust loodame saada kätte enne järgmist teisipäeva, sest siis oleme mikrofonide ees!



Tuesday, June 28, 2016

"Hopsti!" - jälle See juhtus!


Ma ei tea, kuidas on teistega, aga mulle tundub, et sel aastal on ikka väga palju lõpetanuid. Saavutatakse suisa nii palju, et ei jõua kõigile kaasagi elada. Usun, et minu nooremapoolsest tutvusringkonnast on väljunud terve posu tulevasi professionaale ja palju põnevat seisab veel ees!

Üks lõpetanutest, Johanna Toplaan, pani mind aga mõtlema oma öise facebooki postitusega.


Loen seda juttu ja mõtlen kaasa. Midagi nagu haagib ja midagi nagu ei haagi ka. 

Haagib see, et mina ärkan ka enne äratuskella ja mul on ka palav, aga mis ei haagi, on see, et mul küll ei ole hea tuju ärgata. Teinekord on tegelikult isegi päris sant tunne! Johanna postitus paneb mind tundma, et mul on midagi viga, ja seda võib-olla isegi täitsa põhjusega.

Kaevun enda sisse ja mõtlen miks siis sant tunne?

Võib-olla ma tahan ka kogu aeg midagi saavutada. Cum laudet päris eesmärgiks ei ole võtnud, aga iga nädal tahaks ikka midagi ära teha. Ja kui teen ja nii läheb, siis on stabiilselt "okei tunne", ning ei pane tähelegi, et mu identiteet või tunne, et oleksin armastatud, oleks tegelikult küsimärgi all.

Probleem tekib siis kui lähebki kuskil halvasti.

Eelmine nädal pidasin oraatorina paar kõne. Kummagagi ei jäänud rahule. Samuti ei suutnud eelmine nädal mitte mingi ime läbi uut blogipostitust genereerida (tundsin, et pean Mihkli-postituste järel suutma mingit üüratut lugejahuvi hoidma). Tuleb tunnistada, et eelmine nädal tegin ka üsna kehva malekäigu (jah, see oli oda, ja jah, tervitused sulle, Innar Antestor) ja see rikkus mul ühe partii rohkem kui nädalaks ära. 

Arendan Johanna mõttekäiku edasi ja arvan nii, et kui me saavutame, siis polegi nii kerge oma väärtust hinnata. Aga just siis kui ebaõnnestume, selgub see, kui palju oleme kinni oma saavutustes ja mis puust oleme tegelikult.

Kuidas siis reageerida, kui lähebki halvasti?

See on hea küsimus, ja seda mõtlen minagi...

Küll aga tuleb meelde tuleb üks seik Venemaa metsikutest mägedest, kus ühe seltskonnaga aastaid tagasi rändasime. Minu ees oli sõber Mati, kes väsimatult ees vantsis ja rada lihtsamaks tegi. Olime läbimärjad, väsinud ja näljased. Siis, üks hetk, tuli läbi kõrge võsa korralik kraav ja seda polnud näha. Mati kaotas tasakaalu, kukkus potsti tagumiku peale ja libises alla. Sai veel märjemaks! Mina mõtlen, et näe, nüüd läks teisel eriti pahasti.

Aga siis Mati ütles hoopis...



"hopsti!" 




...ja tõusis uuesti püsti. Ei teinud teist nägugi ning vantsis kõigest hoolimata rõõmsasti edasi. Ta võib-olla isegi vilistas. Just nii lihtne see oligi!

Mingu selle postitusega ka siis nagu läheb, hopsti noh!

Friday, June 17, 2016

Ja Mihkel vastaski



Eelmine nädal kirjutasin siin blogis kirja mehele ja riigikogulasele nimega Mihkel Raud, kes on teatanud, et ta poliitikas ei ole oma kohta leidnud ning tegutseb sügisest edasi televiisoris. Kuna olen oma elus mingitsorti sarnases üleminekufaasis, siis olen teemast haaratud ja tahan teha talle arupärimist. Mis see oma koht on, kuidas seda leida ja kas see üldse olemas on?

Seda kirja luges ühtekokku umbes 700 inimest ja nagu natuke aega hiljem välja tuleb, siis Mihkel ise ka:



Nonii. Nüüd on, mida oodata. Päris põnev.

Sellel pildil on Muhv, Sammalhabe ja Poolking.
Selles suhtes olen nagu Muhv naksitrallide raamatus, kes samuti armastas kirju kirjutada ja siis neid saada, lihtsalt selle vahega, et Muhvi polnud päriselt olemas, aga mina olen. (Kusjuures, Muhv on Mihkli isa, Eno Raua väljamõeldud raamatukangelane ja see on tõsi fakt, et Mihkel on enopoeg nii nagu mina olen adupoeg!)

Küll on tore, et on olemas selline asi nagu kirjavahetus! Need on nagu väiksed kingitused, mis me teineteisele teha saame. Eriti tore on ju siis kui su kirja sees on sellised sügavad mõtted ja isiklikud küsimused nagu minul! Jään muhvimoodi pöidlaid keerutama ja vaatan, kuidas minutid, siis tunnid, ja lõpuks päevad mööduvad.

Ja siis, 4 päeva hiljem leian postkastist uue kirja! Jee.




Aga sellega on nüüd jama! Paistab, et mingit kirjavahetust siit välja ei kasva. Siin läheb asi kohe alguses hoopis teist rada pidi kui arvanud olen, ja paistab, et läheb otsekontaktiks ja -andmiseks! Ta tahab helistada! 

Ma ei tea, kas see meeldib mulle! Minu arust ei ole olnud see alati kõige rahumeelsem, vaadata oma kodunt diivani pealt televiisorist seda, kuidas Mihkel erinevaid inimesi oma arvamuste ja küsimustega pommitab ning neid nurka surub. Teinekord on mul nendest inimestest suisa kahju, eriti kui nad on maailmavaateliselt Mihklist erinevad.

Pealegi, kas panite tähele - mina kirjutasin kogu kirja omamehelikult Sina-vormis, aga tema vastab lugupidavalt "Teie". Jääb mulje, justkui ma suhelda ei oskakski ja õigupoolest, me ei ole olegi ju veel suhtlemiseni õieti jõudnudki! Ta justkui kirjutaks, püüa sa adupoeg siin omamehetseda! Kes sa arvad enda olevat? Kas Teile elementaarset suhtlemist ei ole õpetatud? Kuhu te ronite?

Pall on selgelt minu väravas ja nüüd on minu kord vastata. Olen ma mees või ei ole? Öeldakse küll,  et julge hundi rind pidi olema rasvane, aga ma ei taha olla mingi hunt! Paistab, et päris elu on keerulisem kui tahan ja igasugusest muhviteemast võin vaid unistada.

Peale tõsist järelemõtlemist, ja kõikvõimalikke variantide kaalumist, rohkem kui ööpäev hiljem toksin talle saatuslikult oma telefoninumbri ja vajutan "saada". Aga küsimus, kas ja kuidas kolmeraudne tulistab ja musta pori näkku lajatab, see jääb! Mul pole õrna aimugi, mis minust saab ja kuidas see vestlus algab, jätkub või lõpeb!

Kurdan oma muret naisele, aga ta lohutab mind sõnadega, et ärgu ma põdegu selle viisakuse pärast. Oli ju mu kirjutis: "Nii pehmo." 

Nagu mida iganes! Ma olen su mees ja tahan ma jee olla lihtsalt üks pehmo!

Aga otsustan, et mis seal ikka. Kui kõne tuleb, siis tuleb. Kurgu köhin puhtaks, aga häält ma moonutama ei hakka. Olen selline nagu olen. Enopoeg vs adupoeg. Kui oskan viisakaks jääda ja ta turmtule vastu võtta, siis asi seegi.

Ja siis, mõned tunnid hiljem, see tuleb. Telefon heliseb.

"Tere Mihkel!"

"Tere Märt."

Vahetame formaalsused, püüan hoida oma kõnes "teie"-teemat ja vähemasti sellega mitte eksida. Mihkel tahab aga et ma oma küsimused uuesti ette loeks.

"Ma ei jaksa koherenselt uut ja vapustavat rääkida," tõdeb mees teisel pool telefoni. Mida sõna "koherentsus" tähendab, seda ma ei tea. Aga positsioonid on võetud ja keeleliselt olen esimese lausega alla jäänud.

"Tähendab, et minu esimene küsimus oli, et mis asi see oma koht on?"

Mihkel peab seda filosoofiliseks küsimuseks, millest ma võin järeldada, et ma olen mingi filosoof abstraktsete ja elukaugete küsimustega ja tõtt-öelda on see minu jaoks sama, mis olla pehmo ruudus. 

Aga olgu, on mis on! Ise ma talle ju kirjutasin!

Ja ta räägib. Ta räägib, et selleks, et oma koht leida,  sõltub lõpuks kõik 10 miljonist väiksest detailist. 

Teen sellest omakorda järelduse, et see on nüüd teema, mida pole mõtet pikalt lahata. 

Aga räägime veel ja tuleb välja, et Mihkel ei ründagi. On avameelne, räägib kord ühe nurga alt, siis teise nurga alt. Ütleb, et poliitikas on igasugu toredaid inimesi ja tunnistab, et ta ise pole kompetentne seaduslooja ning et töö oli 98% seadustehniline, tema aga rohkem nagu mees, kes on õhinapõhine.

"Mis saab siis kui sa oma kohta ei leia?"

"Siis on kurb lugu ja tuleb edasi otsida." Ja enopoeg annab mõista, et asju saab teha ka väga kaua, ja lohutab mind mõttega, et tema on mänginud singer-vingeris 30 aastat vanu lugusid.

Ja siis on aeg viimaseks küsimuseks. See on see isiklik küsimus ja puudutab seda kohta meie elus, mida me päriselt usume. Nüüd on tal võimalus mulle anda viimane pauk.

"Aga viimane küsimus - kas on üldse olemas selline asi nagu See Õige?"

Kolmeraudne teisel pool toru vaikib. Paistab, et sealt ei tule suitsugi. Mihkel vist ootab mu täpsustust. Oleme läinud poliitika teemadelt armastuse teemadele.

"Noh, nii nagu mõned usuvad, on olemas See Keegi, See Õige, keda armastada ja siis abielluda?"

Mihkli püss ei paugu. Pigem räägib minuga aus eesti mees, kes eest ei vingerda. Ta ei panegi mulle lõpulaksu, vaid ütleb lihtsalt: "Selles suhtes olen kehv ekspert, mul on kolmas abielu." Ta tunnistab, et moraalilugejat temast ei ole ja ta peab õigeks, et inimesed teeksid seda, mida seadus ütleb.

Lõpetame vestluse. Korra kogemata sinatan veel, aga noomimist ei järgne ja sellega lõpetamegi. Olen talle tänulik ja rõõmus, et ei olegi pidanud talle ennast tõestama.

Nüüd võib jälle natuke rahulikumalt võtta.

Muhvile vist meeldis jäätis?

Friday, June 10, 2016

Minu esimene kiri Mihkel Rauale


Tere Mihkel!

See on mu esimene, ja kes teab, ehk ka viimane kiri, sinule. Kuna oled avaliku elu tegelane ja väljaütlemisi pigem soosid kui kardad, siis sellest ka minupoolne julgus sinuga sel viisil ühendust võtta ja siia blogisse kirjutada.

Tahaksin kirjutada samal teemal, millega oled sel nädalal avalikkust üllatanud, nimetades end ülerõhutatult läbikukkunuks ja tulles ära XIIIndast riigikogust, kuhu sind möödunud aastal valiti.

Ilmselt paljud on avaldanud imestust ja paljudega oled sel teemal ka vestelnud. Võib-olla mu mõtted ja küsimused ei ole sulle mingiks rabavaks uudiseks ja sul on ka nendele vastused olemas. Kui nii, siis tea, et olen väga tänulik kui sa neid ka minuga jagaks - sest tunnen, et sarnasest eluetapist ja -faasist olen isegi minemas juba pikemat aega läbi.

Aga igal juhul võta seda kirja pigem kui sõbralikku üheraudset, mis mitte sinu pihta, vaid sinuga ühes suunas püüab tulistada!

Tean su otsuse tagamaadest nii palju kui oled sellest ise avalikult kõnelnud. Usutluses Postimehe ajakirjanikuga sain tõdeda taaskord, et oled üsnagi aus ja avameelne mees. Rääkisid "oma koha" leidmisest ja sellest, et oled valmis selle nimel ka ohvreid tooma. Sind küsitlenud ajakirjanik väljendas hämmingut ja ütles, et enamus eestlasi sellist otsust ei oleks teinud (olgu selleks põhjuseks siis riigikogulase hea palk, teiste inimeste arvamus või iseenda tehtud pühendumisotsus vmt).

Mõtlen, et see koha otsimine võib-olla kohati nii diip teema, et sellele ei taheta isegi mõelda?

Sina aga kirjeldasid, et oled seda kohta tükk aega otsinud ja teinud seda intensiivselt. Näinud kõrvalt, kuidas teised on Selle leidnud. Ja kui rääkisid kolmeraudsest ja TV3st, siis kumas läbi teatav kodune hääletoon, millega andsid mõista, et seal sa tunned, et ongi su koht.

Aga luba ma küsin:

Kuidas sa tead, et seal on su koht?

Mille järgi sa selle ära tunned? Rohi olla ju alati teisel pool aeda rohelisem ja kas mitte aasta tagasi mõelnud sa teisiti?

Elame-näeme ja eks-näis suhtumine sind vaevalt ennastki rahuldab. Või kui annaksid teistele nõu, kas arvad, et on olemas selline asi nagu ideaalne töökoht? Nagu päriselt.

Teinekord ju otsitakse ka "seda õiget", kellega abielluda ja elu jagada. "See õige" on teinekord tore ja kasulik asi, millele mõelda, aga nii palju kui ma ringi käinud olen, enamuse puhul sellist inimest ei olegi. Jäädaksegi otsima. Viga on alati kas teises, või siis teine arvab, et sinus.

Mitte ma nüüd oma naist õigeks ei peaks - lihtsalt minu jaoks on see õige rohkem nagu otsuse küsimus. Me ei järgne ju õnnetundele, vaid otsustame ise, kes on minu jaoks see õige ja siis elame vastavalt (nii, et me mõlemad teineteist seda tundma paneme ja seeläbi õnnetunnet tekitame). Ütleme küll "jah" altari ees, aga meile endile on parem kui ka iga järgev kooselatud päev. 

Armastus on otsus, äkki siis on õige koht ka?

Mul on muidu sulle paar küsimust veel, aga mine sa tea, mis sa vastad või vastama jätad! Pluss seda, et äkki ma muudan veel oma arvamust. Ikkagi üheraudne.

Wednesday, June 1, 2016

Mina ei suuda lapsi kaitsta

Vaatan tahaistmele. Jah, tõepoolest! Samal ajal kui meedikud patjadega haiglates ringi jalutavad ja sotsmeedias pilte üles laevad, on minugi tütrel padjakas. Nägu on pisut triibuline ja pilk veel pisut tuim. Ja see on ainult hea.

See on hea kui laps päeval magab, olgu siis kodus, lasteaias või hoius. See on hea, sest siis ei ole õhtu nutune ja kõigil on pärast kergem.

See on meie Vira Margareta, piraadipeol
Aga täna on teine päev. Öeldakse, et lastekaitsepäev. Kuid olgem ausad, õhupalli ma võin teie käest kesklinnas vastu võtta, ja suhkruvatti võin ka neile osta, aga minust küll neile mingit kaitsjat ei ole.

“Mis sa ajad! Ise nii suur ja tugev mees.” 

“Alles tahtsid Maarja olla, nüüd siis suisa sedasi…”

Aga kallis sõber, luba ma selgitan.

Kujuta ette, et on täiesti tavaline öö. Maikuu lõpp. Väljas on vaevu hämardunud. Oled pannud lapsed magama, vedanud õhturutiinid lõpuni. Löönud omast arust viimast korda korra majja, aga ei möödu 5 minutitki, kui mõistad kui jõuetu oled tegelikult suuremate jõudude vastu.

Oled küll akendele kardinad ja rulood ette tõmmanud, aga ikka on toad valged. Tunne on nagu oleks pühapäeva lõuna ja sa oled vastu igasugust loogikat sundinud oma lapsi tubadesse, vagusi ja vooditesse. Tegelikult on kõigil hästi palav ja paha.

Ja siis tulevad üsnagi veenvad argumendid:

Keegi tahab juua. 

"Juua, juua, juuuuuuuua!"

No kuidas sa ei anna sellele väiksele janusele hingele? Ta ju nutab, ta ju hüüab, ta ju karjub? 

Annad juua, aga siis ta tahab pissile (potentsiaalseid pissijaid on neli).

Siis ütleb keegi, et ei saa und.

Aga selle peale ütleb teine, et ei saa und, sest teine ei saa und ja ta ainult segab.

Vahepeal minnakse kasvõi salaja üksteise tubadesse või vooditesse. See aga kulmineerub alati mingi jamaga.

Õhk ei liigu. Päike seisab paigal.

Teinekord möödub niimoodi tund, teinekord kaks. Suvi on saabunud kõigis oma voorustes ja annab igale väikesele inimesele ja tema kõige väiksemalegi ihurakule tunda.

Ja siis saavad linad higiseks.

Või kui ei saa higiseks, siis märjaks, sest sa ju andsid neile juua ja joodav vesi kukub otse näkku ja patja!

Ja varsti saabub südaöö. On läinud pimedaks. Kõik justkui magaksid. Ütleme, et oled äsja arvuti ees malet mänginud, püüdnud veeta aega teises reaalsuses ja mitte ühtki partiid võitnud. Teisisõnu, oled olnud juba tükk aega lahinguväljal ja edutult. Enesehinnang, mida sa salamisi lootsid tõsta, on hoopis nullini viidud.

Ja siis hakkab üks jälle nutma. Näiteks kõige väiksem. Ta ütleb, et kardab. “Kattan, kattan!”

“Mida sa kardad? Siin ei ole midagi!”

Aga ta ei kuula. On vaid “kattan, kattan.”

Käid ühe korra, teise korra, kolmandagi. Teed seda, teist ja kolmandat. Saad kordamööda tema ja enda peale pahaseks. Vahepeal on selgunud, et kord hirmutab last padi, siis sein, või siis lihtsalt see fakt, et päeval ta kukkus ja see on tal eredalt veel meeles. 

Lõpuks sa alistud, lähed oma voodisse ja lased kuningal, kel alles pole enam ühtki etturit,  kukkuda, ja siis sa magad, magad hästi sügavalt.

Nali, nali, tegelikult on see su viimane võte. Tegelikult sa higistad lina all nagu kõik teisedki, aga sa tahad, et lihtsalt naine ärkaks ja läheks ning teeks lastega selle viimase töö. Ja naine ärkabki ja paneb sind mitte kuigi mehelikult tundma.

Lõpuks maja vaikib, ja rahvas uinub. Päike käib korra mõnd naaberriiki vaatamas, aga on hommikul kell neli uuesti platsis. Ärkad ja tead, et su aku on vaid pooleni laetud ja sul meenub, et kohvi on kas otsas või et kohvimasin rikkis (või siis mõlemat korraga).

Siis lähed lastetubadesse ja vaatad neid nääpsukesi. Ajad nad halastamatult uuesti ülesse, mis sest, et praegu oleks uni kõige magusam. Lasteaiad ja töökohad ootavad. 

Aga siis kui riideid selga aitad, vaatad nende nägusid, vaatad nende käsi ja jalgu. Vaatad neid jälgi, mis on jäänud ja vangutad pead. Vaesekesed! Kes neid niimoodi retsis, kes tegi neile liiga? Ja miks ma neid kaitsta ei suuda?

Kes tungis öösel meie majja?! Miks ei toimi naabrivalve?

Ühed on punne täis siit, teised sealt. Kui mõnda kohta ei ole kõrvetanud veel päike, siis seal on käinud sääsk koos kõigi oma sõpradega.

Head lastekaitsepäeva kõigile!

See maikaga tüdruk on Noomi Amanda

Thursday, May 26, 2016

Ma tahaksin olla hoopis Maarja


Ärkan. Kell on viis õhtul. Olen teinud kiire powernäpi, aga ärgates olen ikka powerless. Eelmise öö unetus on jätnud jälje ja ka parima püüdmise juures, ei suuda ma püsida reibas. Meenutan, et olen lubanud endale, et lõpetan täna sellenädalase blogipostituse ja vähem kui tunni pärast meisterdame naabritega külaplatsil istepinke.

Allkorrusele jõudes, näen, et lapsed on teleka ees. See on jõuetu lapsevanema vaatepilt. Ajan end kööki ja otsin endale midagi magusat. Selg kange ja valus möödunud peo grillmasinate tõstmisest.

Ja see on hetk, mil soovin, et oleksin keegi teine.

Ma soovin, et oleksin Maarja.


Ükskõik, millisesse ruumi satud, ma tean, et asjad on pooleli. Tean seda vägagi hästi. Seinal seisab juba mitmendat päeva poolikult pandud pildiraamistik. Õues sirguvad võililled ja tuuleke teeb oma tööd ja lennutab seemneid naabrite aeda. Auto on jätkuvalt pesemata. Juuksuris on käimata ja see on ilmselt viimane asi, millele mõelda jõuab.

Juba see teadmine, et kogu aeg on vaja midagi teha, väsitab.

Ja ma isegi ei räägi tööst.

Miks ma ei võiks olla näiteks Maarja?


Ma õigustan end sellega, et iga asi juhtub tähtsal motiivil. Kui jätan midagi ära, siis jääb juhtumata hea.

Nii võib olla isegi kirikus, kus me propageerime armastust. Ma võin seal kaasa lüüa, ja teha nii palju, aga see ei tähenda, et sellega märkaksin inimest, ehitaksin suhet ja pakuksin või kogeksin armastust. Teenimisel on oma müra ja teinekord see võtab kõik üle.

Ma tahaksin olla hoopis Maarja!

Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: "Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!"

Aga Issand vastas talle: "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära."


Tuesday, May 17, 2016

Minu arvamus Radari "paljastatud Peebust"


Nonii.

"Nonii, nonii." Nii ütleb mõnikord ka Peep-Ain Saar, kes on nagu minagi üks adupoegadest ja kes võib nüüd rahulikumalt hingata ja lihased vähe lõdvemaks lasta, sest lõppenud on see pingeline aeg, mil ei olnud teada, kuidas Kanal 2 teda kui muskleidnäitavat pastorit kajastab.

Nüüd on see siis teada ja link Radari "paljastavast" saatest on siin.

Nonii, mida arvan asjast mina? Olen ju näinud Peepu oma elu jooksul pea igas olekus ja tean, millised olid ta musklid siis kui ta gümnaasiumi lõpetas või kuidas ta me emale naeratas näiteks siis kui oli mu nutma ajanud, aga ei soovinud seda üles tunnistada.

Niimoodi teeb Peep jõusaalis trenni
Mida arvan mina kui keegi, kes fitnessi-meeste üle pigem nalja teeb, kuigi tõsi, Peep kinkis mulle isiklikult möödunud sünnipäev jõusaali pääsme ja mina omakorda olen jätnud selle kasutamata.

Saates anti sõna abikaasale Annale, kellel on instragammis üle 4000 followeri (mind isegi ei ole instragrammis) ja Emmale, kes on youtuber. Tõsi, tegemist on väikse tüdrukuga, kes on teostanud mu salaunistuse (Emma on 9-aastane, mina 31-aastane).

Sellised on Emma ja Anna

Saates sai sõna ka habetunud mees, aga minuga võrreldes ikkagi noor inimene, Vahur (24a), kes Peepu väga kiitis.

Tsiteerin. "Peep pani ikka pika puuga ära."

Ma ei tea, kas ma ise ütleksin nii?

1. Ma ei tea, kas ma laseksin Peebul endale pika puuga ära teha
2. Kui ta ka peaks mulle pika puuga ära tegema, ma ei tea, kas ma seda avalikult tunnistaks

Aga näed, Vahur ütleb, Anna toetab ja väike Emma naeratab!

Samal ajal aga küsitakse minu käest, et millal näitan mina oma muskleid?

Mis ma selle peale ikka ostan kosta? Ma parem kommenteerin, kes on Peep minu arvates.

Mina lihtsalt arvan, et Peep on...


selline ta on




...normaalne vend. Vägagi normaalne vend.

Ja nii lihtne see ongi!

Tema on tema ja mina olen mina. Tema on koguduses pastor ja mina olen koguduses liige. Tema jutlustab siis kui mina istun ja mina jutlustan siis kui teda ei ole. Tema teeb pulmasid ja mina teen matuseid. Tema käib jõusaalis ja tõstab kangi, mina tõstan malenuppu. Tema on natuke rohkem musklis ja mina natuke vähem.

Samuti on mul hea meel kui Peebul hästi läheb ja meedia teda kajastab. Mul on hea meel kui teda kiidetakse ja kui on rohkelt inimesi, kes tema ettevõtmistega kaasa lähevad. Ma ütleks hoopis teisipidi...

...Mulle teeks hoopis haiget see kui ta peale viltu vaadataks, halvasti öeldaks või naljanumber tehaks. Mulle meeldib Peep ja nii on. Ja seda kõike ma ei ütle selle eesmärgiga, et näidata kui vägevalt alandlik ma olen.

Mis ma tahan öelda, on see, et Peep ongi Peep ja Märt ongi Märt. Meil mõlemal on see au!

Ma usun, et mul on oma vennaga vedanud ja arvan, et temal niisamuti.

"Nonii, nonii."

"Nii on, nii on!"

Wednesday, May 11, 2016

Issi, kuna me kohale jõuame?


"Tüdrukud, ainult 600 kilomeetrit veel, siis jõuame kohale!"

Väikesed tüdrukud, vanustes 8, 6, 4 ja 2 istuvad suure mikrobussi tagaistmetel ja püüavad elus püsida. Oleme sõitnud juba tunde. Bussis on palav, sest väljas on palav. Sõidame läbi idapoolse Euroopa, Eestist alla Tšehhi (1323 km) ja siis tagasi ülesse.

See võib olla teinekord täielik piin. Kes ei saa magada, kellel on kopp ees kõrvalistujast, kellel on juba kümnendat korda pissihädi, või nälg või janu, ja alati leidub meie seas keegi, kes tahab teada, kui palju veel. 

"Kuna me kohale jõuame?"

"Issi, kuna me kohale jõuame?"

Tuleb vastata. Muidu nad lihtsalt küsivad ja küsivad.

"Ära küsi nii. Kui sa küsid, siis meil läheb kauem aega. Ütleme kui jõuame!"

Pressin pedaali. Sees on aeg-ajalt 130 km/h, kuid ka siis venivad kilomeetrid. Nagu tilkuvas kraanis, aegamisi ja häirivalt. Ei saa mõtteid ka mujale. 

See ei ole mu esimene kevadreis Josiah Venture konverentsile. Kuid aastatega olen õnneks ka midagi õppinud...

Nimelt on olemas selline asi nagu Tõotatud Maa. Mingi visuaalne kujutelm, mida sa saad enda sees kanda ja mida sa tead, et kunagi läheb täide. See on asi, mis sind elus hoiab. See on asi, mis sind kannatlikuks teeb ja teekonnale ajab. Meil kõigil on oma tõotatud maa, isegi kui selleks on Tšehhi konverentsikeskus.

Aga tõotatud maa kipub kahjuks närtsima ja udu sisse jääma. Aastatega kuluma. Meil on vaja, et keegi seda elustaks. Või pakuks uusi tõotuseid.

Ja nii ma siis mõtlesin. Mõtlesin, et kui otsa tagasi Eesti poole keeran, siis mina oma peret ei piina. Pigem sõidan rahulikumalt ja teen kasvõi kaks ööbimist. Jah, rekkameeste hotellidest hoiduks sel korral eemale, aga äkki prooviks airbnb'sid (vähe privaatsem, renditav korter).

Mõtlesin veel kaugemale. Mis siis kui avastaks natuke maad? Mis siis kui me ei sõidaks lihtsalt läbi Leedu ja ei loeks sildilt lihtsalt Kaunas, vaid keeraks kuskil ära? Keeraks mere äärde! Leedul on ju ka oma Pärnu, selle nimeks olla Klaipeda. Ma ei tunne teda, aga kaardil ja kodukal paistab ilus ja lihtne.

Ja niimoodi ma siis sõitsin. Mina ja rool. Tunnid ja kilomeetrid. Tõotatud maa polnud mitte kodu, vaid tundmatu Klaipeda.

"Kaua veel, issi?"

"Kaua veel?"

"Ma sõidan, ma sõidan! Natuke veel. Alla kahe tunni. Alla tunni." 

Lapsed juba tahavad üksteist lüüa või süüa. Istmete vahetamistest pole kasu. Neil on ikka väga nüri olla. 

Tõotatud maa, kus sa oled? Usk tõotatud maasse pannakse teinekord sajaga proovile. Greta vaeseke peab istuma kõige väiksema kõrval ja paneb samastumise mõttes beebimütsi pähe.

Panen oma viimase mängu ja luban lastele, et sõidan päikesega võidu. "Näe, see juba maandub. Sõidame päikesest kiiremini! Me peame enne päikest mereni jõudma. Vaatame, kumb jõuab! Küll me jõuame!"

Ja lõpuks me jõudsimegi!


Läksime veel vahetult enne südaööd randa ja võtsime maasikad kaasa. Me ei jõudnud mitte ainult tõotatud maale, vaid enam veel. Me jõudsime veel kaugemale! 

Me jõudsime tulevikku! Me maitsesime suve. Liivarand ja lai meri. 

Järgmisel hommikul läksid lapsed ujuma, särkidega. Isegi tema, kes on kõige kartlikum. Nad on ikka täiesti segased! 

Meri on ju külm.


Monday, May 2, 2016

Mis tunne on olla paljulapseline isa?

Kuna olin möödunud 4 päeva üksinda kodus nelja lapsega, siis kirjutaksin siinkohal, mis tunne on olla paljulapseline isa. Jah, Greta, kes on praegu teel Soomest tagasi Eestisse, ütleks, et oli pigem ära lihtsalt 3 ööd, aga jäägu mullegi mu arvamus.

Kunagi korjasin netist üles sellise meemi. Ma usun, et see on üsna tabav.


Saada või olla nelja lapsega, need väga palju ei erinegi. Isegi kui meie noorim on juba kaks-ja-pool. See on see tunne kui sa käid nelja lapsega ujumas, aga lihtsalt selle teadmisega, et nad veel ei oska ujuda. 

Puhkamine lastega õnnestub siis kui jõuad vetsuukse enda selja tagant lukku panna. Siit ka vastus küsimusele, miks inglise keeles öeldakse vetsu kohta "restroom".

Tegelikult ma mõtlen väga oma mätta otsast. Neli last võib olla ju paljude mõistes palju, aga sellega alles võeti mind salaklubisse (millest on siin kunagi varem ka juttu olnud). Paljulapselised pered on minu meelest ikka need, kus on vähemalt 5 või rohkem last.

Aga võib-olla ma hakkasin praegu kõva meest mängima.

Tegelikult oli möödunud päevade jooksul üsna mitu olukorda, kus juhe jooksis kokku. Ja need on need hetked, kus hakkad mõtlema, et "Mina annan nii palju välja, aga saan vastu nii vähe!" (Kusjuures, ma ei kujuta ette, mida teevad need inimesed, kellel pole ka kanalit, kelle suunas end välja elada. Mul vähemasti on Jumal, ja olgem ausad, tedagi saab süüdistada.) 

"Miks pean mina lapsi armastama? Kui palju mind vastu armastatakse?"

See on nüüd üsnagi lihtne ilmutus, mille osaks sain, aga nii pea kui Jumalale selle küsimuse esitasin, meenus kiri, et laps on õnnistus-kingitus-rikkus Jumalalt. See on asi, mida on teinekord raske uskuda, aga kui sellele mõttele saab jääda seisma, siis on päris hea olla. Mina ajan tihti taga armastust, aga ei pane tähelegi, et mind on juba armastatud. Mina võin lapsi väga palju armastada kui tahan, aga tegelikult see on väga suur armastus minu vastu, et nad üldse mu perekonnas on! Loomulikult ma ei vääri neid - nad on puha kullatükid.

10 minutit jäänud, siis tuleb üks muusikakoolist, teine ärkab ja kaks tükki tulevad lasteaiast. Alla kahe tunni on jäänud Greta tulekuni. See on tegelikult ime, et see postitus sai tehtud.

PS. Kui sina veel ei ole lapsi saanud, ja võib-olla tahad kõigepealt meheks saada, siis siin on vastus küsimusele: "Mida noored mehed vajavad?"

Monday, April 25, 2016

Seksuaalse ajastu lapsed


Möödunud nädalal oli mul au teenida Vali Vabadus tuuri ridades ja seeläbi väisata läbi Virumaa, puutuda kokku sealete koolide, huvijuhtide ja noortega. Minu ülesandeks oli teha loenguid, aga ma olin ka muidu muhe mees.

Mina muidugi ei olnud ainuke muhe sell. Oli ka näiteks Anthony, kes siin pildil on üsna rahul  iseendaga.

Öeldakse küll, et Jumal kasutab lihtsaid inimesi, ja nii see on. Aga see, et ta läbi Briti poissmehe õpetaks meie noortele ka õiget arusaamist intiimsuhetest, seda vist ei oskaks meist keegi oodata! Ma soovin, et temataoliseid andekaid ja samas alandlikke mehi oleks meie maal rohkemgi. Päris tõsiselt!

Esimesel nädalal oli tuuritamas selline kooslus nagu CrossFya. Mina hüppasin kaasa teisel nädalal, ja siis vilistasin ja tegin rõõmuhüppeid Memphise vendadele, Airsidele, kes oma Euroopa tuurile on märkinud ka sellise koha nagu Kunda! Järjekordne tõestus, et kui Kundas on lahedaid noortetöötegijaid, siis kundataolised paigad ei ole ega saagi pommiaukudeks.

Selline oli üks minu ja hr H loengutest, teemal "Minapilt"

Mulle meeldis kõige rohkem see, et sai rääkida noortega lihtsatest asjadest ja isiklikul pinnal. Kõik me teame, et maailm võib olla pekkis, aga kuidas jääda iseendaks, enne kui end päriselt ära kaotad?

Mida teha kui 70% ajakirjade sisust keskendub välimusele - meist 2/3ndikku tahab olla kellegi kuulsuse moodi (jah, vuntside pärast on mind võrreldud viimasel ajal korduvalt Freddy Mercuryga).

Kurvaks läheb asi siis kui enamus tüdrukutest pole enam rahul oma välimusega ja pooled poistest samuti mitte. Me elame masendavalt seksuaalsel ajastul ja saame iga päev vähemalt 30 seksuaalset viidet. Mõni ime siis!

Aga nüüd siis pilt inimestest, kes siiski on rahul endaga. Herkis oli ka kusjuures väga tore vend, kellega loenguid teha.

Monday, April 18, 2016

Ootasime kevadet, nüüd ootame...

Alles ootasime kevadet, nüüd ootame järgmiseid ilminguid. Mina näiteks vaatan kuidagi eriti tähelepanelikult, kuidas puud roheliseks lähevad. Vaatan ja kommenteerin, et näe, vaadake lapsed, kuidas loodus muutub!

Ütleks, et selline vaatlemine ja ootamine pakub mulle suisa pinget.

Võib-olla on see isegi päris hea, et me saame kogu aeg midagi oodata? See näitab, et meil on midagi tulevikuski ja meil on lootust. See on ju tegelikult väga kurb, kui inimene lakkab ootamast. Ja samas, päris põnev on olla inimestega, kes on tulevikuootuses. Siis nagu tahaks igasugu projekte alustada.

Sina vist ka ootasid midagi, kui sa siia blogisse tulid?


Sellel pildil ootan ma koos külaga, millal mäe peale muru tekib. Varem ootasime liivakasti ja mäe  tulekut. Lindid on ümber kuhja, et keegi seemneid sõtkuma ei läheks.


Ja siin on minu külvatud redised. Tegelikult on neid 6 tükki ja neid ootasime vähemalt 3 nädalat. Selleks sain inspiratsiooni kui kuulsin, et mu ema juba miinukraadidega kasvuhoonesse läks.

Ning praegu ma ootan, et üks laps "nurgas" jonnimise lõpetaks.

Friday, April 8, 2016

Minu õnn on olla meeskonnaliige



Ah-hoi. Mina jälle siin. Ära arvagi, et ma niisama jätaks ühe nädalatest niisama vahele ja ei postitaks. Loomulikult postitan, ja teen seda mõnuga. Ja loomulikult on mul teile jälle häid uudised!

Nimelt see, et kas teadsid, et:

Õnn 
On 
Olla 
Meeskonnaliige

Mina olen saanud seda õnne kogeda viimased paar kuud, siin ja seal. Võib-olla paljude jaoks on see argipäev, või asi, mille staatusest soovitakse hoopistükis lahti saada (või "edasi areneda"), aga minu jaoks on see nagu uus reaalsus, milles pole saanud pea terve dekaadi käia. Olen näinud ennast kaua aega juhina, ja pole saanud nautida igapäevaseid juhitudolemise mõnusid!

Nii tore, et ei pea alati rahvast kokku kutsuma
Nii tore, et ei pea teemat üles võtma
Nii tore, et ei pea uuesti samu küsimusi kordama
Nii tore, et ei pea kõike üle vaatama

Ja tegelikult, kui ei ole juht,
nii tore, et ei pea lõpuks kõige eest ka Jumala ees vastutust andma :)

Eks ma räägin praegu paarikuise kogemuse baasil ja seda teemat saab vaadata ka mitme muu nurga alt, aga luba mul hõisata ja mitte vaka alla jätta.

Samuti olen märganud, et meeskonnaliikena saan:

Küsida raskeid küsimusi, kartmata, et olen nendega üksi
Võtta initsiatiivi ja teemat üles just seal, kus mul on südant
Tunnustada ja julgustada, ehitada üles meeskonda
Provotseerida ja pushida, ja samas teada, et sellelgi on õnneks piirid
Olla aktiivne ja aus ning anda tunda juhile, et temagi pole üksi

(Tark ja hea juht oskab muidugi olla samaaegselt ka meeskonnaliige)

Minu meeskonnad: Noorteühendus Koma ja Pereraadio hommikuprogramm. Aina rohkem ka oma Ülenurmel, küla nõukogus ning loodetavasti, kui mind vastu võetakse, siis Risttee Lifti noortetöö meeskonnas.

Jepikajee!

Hiljutised virmalised meie külas. Pilt tehtud naabripoiss Lauri poolt. 

Saturday, April 2, 2016

Lagunev raamatupüramiid - või siis mitte?

Mitte kaua aega tagasi postitasid facebookis 2 minu sõpradest (Jonna ja Casandra) raamavahetuskampaaniast kui kaudsest meetodist, kuidas #päästamekultuuri.

Kuna jäin Jonna postitusele reageerimisega aeglaseks ja polnud kindel, kas ma jõuan omaltpoolt raamatu teele saata, siis läksin kaasa Casandra pakkumisega ja selle tulemusel tegin samuti midagi, mida kunagi varem teinud ei ole... saatsin edasi ahel-ahel-ahel-ahel-ahel-ahelkirja (postituse) ja jäin lootma parimat.

Arvutuste järgi käib see nii, et kui sina sellega ettevõtmisega liitud ja siis sinu sõpradest kasvõi 2 inimest veel, siis juhtubki nii, et sina saadad ühe raamatu, aga sulle saadetakse kordades rohkem. Kui 2 sõpra, kellel oleks veel näiteks kaks sõpra, saad juba 4 raamatut. Pole ju palju pingutatud ja kas viljad pole mitte magusad? Sharing is caring ja jagada on ju rõõm?

Kampaania algtekst muidugi lubab veel rohkem. Kui sul on 6 sõpra, ja neil läheb ka see kampaania sama hästi, siis saad juba 36 (6x6) raamatut! Vot see on see eesmärk, mida ka mina sihtisin (tegelikult isegi 36+).

Nagu alati, sihtida võimalikult kaugele...

Niisiis, võtsin paar päeva hoogu ja tegin omaltpoolt postituse ära. Alustasin seda ilusasti oma sõnadega: "Ma ei ole püramiidimees, aga mul on..." ja sain paar vaikset laiki. Natuke hiljem sain ka ühelt vahvalt sõbralt siiski peaaegu, et heiti sisaldava sõnumi, mis ütles, et olen ikka küll püramiidimees. Mina ja minu Jumal ka. Tema lihtsalt olla tipus (ja mina ilmselt pimesi siis kuskil keskel).

:)

Kusjuures, üsna diip mõte mu meelest!

Otsisin riiulid läbi ja otsustasin, et ikkagi ühestki oma raamatust ma veel ilma ei taha jääda ja ostan parem uue. Ostsingi. Sain väga hea hinnaga, kaalub pool kilo, on ajalooline romaan ja pärineb mu ühe lemmikautori sulest (W.Scott).


Samal ajal käisin ikka vaatamas teiste facebooki seinasid ka ja seda, kui ustavalt nad asjaga kaasa tulevad. Tegin järelduse, et laiki on kerge panna, aga asjaga kaasa tulla, vist sugugi mitte nii lihtne.

Nüüdseks on mind 12 inimest laikinud ja isegi kui neil oleks kasvõi üks sõber, kes sellega kaasa tuleks, peaks mul olema juba 12 raamatut, aga ma ootan ikka veel! Ma ei nuta, mu selg on sirgu, aga mu lootuseküünal küll võbeleb!

Siinkohal ma teeksingi veel viimase kutsungina reklaami meie üllale kampaaniale ja oma kolmele FB sõbrale, kes siiski on mu postitust ka oma seinale jaganud:

Maria, Vaike ja Mariann. Aitüma teile! Ja kui keegi peaks tahtma veel rongiga kaasa sõita, siis tulge ja laikige neid! Võib-olla te veel üllatate mind ja oi, kuidas veel!

Sunday, March 27, 2016

Rohkem kui munad



Miks on Eestis kirikud? Ja nii juba 800 aastat. 

Pildil Hageri luteri kirik (leitav ka pinterestis)

Mina olen sellele küsimusele rohkem kui kolm korda mõelnud ja kaks korda sellele vastust ning kinnitust otsides isegi Jeruusalemmas käinud. 


Rooma impeeriumi ilmselt kuulsaim ajaloolane Tacitus on kirjutanud "Annaalid XV" (100 pKr) sellised read: "Christus, kristlaste liikumise rajaja, mõisteti Tiberiuse valitsusajal Juudamaa valitseja Pontius Pilaatuse poolt surma; pärast ajutist mahasurumist tärkas vastik ebausk aga taas ja mitte ainult Juudamaal, kust see alguse sai, vaid levis ka Rooma linna."

Kristluse puhul peeti ja peetakse siiamaani hämmastavaks seda asjaolu, et kuigi usuliikumise rajaja (sh karismaatiline juht) suri, see sellest olenemata jätkus ja aina kasvas. Ühtlasi on see üks tänaseid argumente, millega tõestatakse, et Kristus tõesti tõusis surnuist ülesse, nagu ka u 1040 aastat eKr oli prohveteeritud: "Sina ei jäta mu hinge surmavalla kätte ega lase oma vagal näha kõdunemist" (Psalm 16).

Kusjuures, see oli kõigest üks 300+ prohveteeringust, mida on leitud üleskirjutatuna saabuva Messia kohta.

Minu jaoks on veenvaid argumente palju, kuigi ka igasugu alterntiivseid variante ja linnalegende on erinevatel motiividel tekitatud (nt see, et "ta ei surnudki" - "jüngrid lavastasid ta süüdi" - "ta hauda ei leitudki" jne). Aga mida rohkem uurida ajalugu ja kõikvõimalikke allikaid, seda ilmsemaks saab mitte ainult Kristuse olemasolu ja surm, vaid ka ülestõusmine.

Aga veel paar pilti.



Öeldakse, et Jerusalemm on nii vana linn, et seal ei ole asjad vanad enne kui nad on 500 aastat vanad. Üks vanemaid asju, mis seal leitud on ja 7 aastat tagasi korralikumalt restaureeritud, on Aabrahami Värav (pronksajastust, 1750 eKr). Kõige populaarsemad külastuskohad on aga ikkagi Kristuse arvatavad hauaplatsid, mida on kaks. Ühe peale on ehitatud kirik (ja sellest pole midagi järgi) ja teine asub sellisel aadressil nagu: 430 Civic Center Plaza, Jerusalem. Seal on üks ilus aed, mis vastab samamoodi ajaloolistele viidetele (vanast linnamüürist väljapool, pealuu mäe lähestikus, rikka mehe aias).


Lõpuks, isegi kui oled uurinud enda jaoks piisavalt tõendusmaterjale, jääb alles üsnagi isiklik pool. Kui ta ka elas, suri ja tõusis ülesse, siis mida sellest arvata?

Ta ise ütles nii: "Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab ja tal on igavene elu." (Jeesus, peale Laatsaruse elluäratamist)

Friday, March 18, 2016

Miks ma ei ole Daniel Levi fänn?


Pean tunnistama ühe asja üles jälle seoses Danieliga, kes tõsi küll, nüüdseks on rohkem tuntud kui Daniel Levi. Nimelt see, et ma ei ole tema fänn.

Tegelikult on ju nii, et ma juba korra olen kirjutanud ühe vastuolulise artikli seoses tema ja superstaari Andrusega - kuidas nad mind alandasid jne, aga nüüd on aeg avaldada järjekordselt midagi minu jaoks üsna isiklikku.

Miks ma siis ei ole? Nii paljud ju on!

"On ja On" on vaadatud youtubes rohkem kui 10 miljonit korda, keegi meist ei oleks seda osanud arvata (Silent Street sai sellega võrreldes 100x vähem hääli, kuigi oli ka suur asi). Ja ta ju laulab nii ilusasti ning on küllaltki esindusliku välimusega?!

Märt Adupoeg, mis sul viga on?

Ja kas mitte su oma tütar, õigemini juba kolm tütart teda fänna ja üks neist käis isegi eilsel heategevuskontserdil oma kogutud säästudega? Märt, sa silmakirjatseja!

Jah, tõsi. Kuigi olen Danieli kuulnud alates 10-aastasest vmt saati, käisin eile ametlikult ka ise esimest korda ta kontserdil, ja maksin isegi raha, aga näe - ikka ütlen, et ei ole ta fänn.

Asi tegelikult pole üldse muusikas. Pole ka tema isiksuses. Või meie mitmeti kattuvas minevikus. Asi on hoopis selles, mida Daniel on viimastel aastatel teinud ja välja paista lasknud. Ei, ma ei räägi saavutustest või sellest kui paljudele ta on meeldima hakanud...

...ma räägin sellest, et ta on viimastel aastatel hoopis kujunenud meheks, kes on mulle oma südikuse, südame ja sihiga eeskujuks. Miks mul on vaja olla lihtsalt üks fänn, kui Daniel on mu jaoks enamat kui äge muusik? Ta on mulle eeskujuks.

Mulle meeldib, et ta on julgenud teenida oma andides ja anda endast maksimumi. Ta ei tee kompromisse ja ta julgeb olla tema ise. Ma ei tea, kas ma tahaksin saada kuulsamaks, nii nagu Danielile seda on antud, aga minagi tahan teha midagi kogu südamega ja hästi. Ja just praeguses eluetapis, kus saan uuesti määrata selle, mis on minu jaoks õige ja piisavalt hea, on just selliseid eeskujusid vaja.


Friday, March 11, 2016

Mis tööd ma teen?

Kuna olen astunud juhtimisametist tagasi, siis aeg-ajalt ikka küsitakse, et mis ma siis nüüd edasi teen. Lühidalt vastates, olen MTÜ Koma kommunikaator. Ehk siis, teenin edasi samas misjonimeeskonnas, aga mu roll saab olla rohkem spetsialisti laadi. Saan keskenduda kirjutamisele, kõnelemisele ja juhtidega kohtumistele.

Ja võib-olla saan Sinulegi kasulik olla?

Võid vaadata lähemalt ka mu viimast jutlust, mille pidasin 3D koguduses, teemal "Minu usk on ebausk". Ise jäin 85% rahule :) Sel pühapäeval olen Pärnul külas ja kõnelen Immanueli koguduses (Henno tn 3) nii hommikusel kui õhtusel koosolekul.



Kui Sind huvitab rohkem see, millest ma siin kõnelesin või tahad mu skille kuskil kasutada, anna märku! Tore, et saan kasulik olla ja töötamist nautida!

Thursday, March 3, 2016

Annan juhtimise üle

On aeg teavitada ka laiemat üldsust (või siis lihtsalt neid, keda huvitab mu isiklik elu) sellest, mis on suurem muutus mu elus käesoleval aastal.

Nimelt mul on privileeg olla 31-aastasena mees, kes saab anda üle oma rajatud organisatsiooni/misjonimeeskonna kellelegi teisele ja tunda, et mul on mantlipärija!

Ajaloost nii palju, et kunagi (ütleme 15 aastat tagasi) alustas mu venna eestvedamisel Tartus selline liikumine nagu Going Up. Tollases kontekstis oli tegemist radikaalse nähtusega, sest kohalikud kirikud ei teinud enam noorteüritusi mitte iseendile vaid neile, kes Jumalat ei tundnud. Meie kohal oli Jumala käsi (ja paremini ma ei oskagi seda kirjeldada), mis kulmineerus sellega, et saime regulaarselt kokku umbes 500 noorega Tartu suurimas kogunemispaigas, Vanemuise kontsertmajas. Oli neid, kes tulid bussidega üle Eesti, et sellest osa olla.

Minu jaoks oli see märgiline aeg kasvõi selles mõttes, et siis, 18-aastasena, pidasin ma oma esimese jutluse, ja seda mitte kirikus, vaid teatrisaalis.

Sellest liikumisest kasvas välja Tartu Kristlik Risttee Kogudus (kus mu vend Peep ka täna pastorina teenib) ja veidi hiljem MTÜ Koma, mille eesmärgiks oligi olla misjonimeeskonnaks, kes varustaks noori juhte üle Eesti tegema kristlikku noorsootööd just seal, kus nad on. Minu teekond sai aga alguse sellega, et ühes Tšehhi linnas pani mulle rumeenia pastor noa kõri alla ja ütles, et ma ei niisama ei pulliks, aga järgneks Jumalale. Nagu arvata võite, olin sellega nõus.

Ja kuigi ma olen pühendanud suht palju oma elust, et varustada teisi noori juhte, olid need 8 aastat Komas eelkõige aastad, kus kujunesin ise noore juhina. Aga alles nüüd võin julgelt öelda, et olen läbinud juhtimiskooli esimese astme!

Selline oli meie 9. noorte juhtide konverents "Põlev Pirn"







Mis aga hiljuti juhtus, on see, et oma sügis Sabatiajal oli mul võimalus astuda senistest rollidest kõrvale ja märgata end lihtsalt tavalise inimesena. Sain tunda, et ma olengi täiesti asendatav ja mu roll pole (enam nii) kriitiline (kui varasemalt). Vaadates tagasi, on hea meel tõdeda, et minu asemele on astunud paljud teised ja küllalt on neid, kes minu tehtud püüdluseid või projekte palju paremini suudavad ellu viia!

Kuigi kõiki pole pildil, selline on meie Koma pere (2015, jõulud)
Üheks selliseks esileastujaks on olnud Vahur Kobin, kellega ma alles 4 aastat tagasi elasin koos ja kes tuli oma 20ndate alguses samuti Koma meeskonda. Alustas praktikandina, aga võttis ikka ja jälle uusi vastutusi. Oli mulle isegi assistendiks, aga siis ka kaasjuhiks. Kõigele tehtule lisaks on mul hea meel olla temaga ka lihtsalt sõber ja samas jagada (4.märts seisuga) veel 715 ühist sõprussuhet facebookis!

Minu arust on see arm Jumalalt, kui ta saadab kellegi su kõrvale ja mingi hetk ka su asemele! Aga selleks, et see saaks juhtuda on ikka päris oluline, et meie identiteet ei oleks kinni neis asjades, mida me teeme või mida teised sinult ootavad!

Seda kirjutades ma ei tea lõpuni, mis saab mu eluteest või "karjäärist", aga ma olen entusiastlik! Omaltpoolt olen teinud samuti julge sammu, ja mitte Komast või suheteringkondadest kuhugi ära läinud, vaid meeskonnale edasi pühendanud - seda aga Vahuri juhtimise all!

See on päris põnev ja haavatav teekond, saan juba möödunud kuu valgel öelda :) Öeldakse, et hea juht on ka hea alluv ja see on see, mis saab minus rohkelt proovile pandud :)

Usun, et see üleandmise protsess on saamas ka selle blogipostitusega rohkem ühele poole ja saame teenida edasi, nii nagu Jumal meid kumbagi on kutsunud. Minu roll kusjuures on sama kui see, mis ma ülikooliminnes tundsin! Saan olla "kommunikaatoriks" - ehk siis kirjutada, kõnesid pidada ja juhtidega kohtuda ja neid omal viisil toetada/inspireerida.

"Ärge alahinnake väikseid alguseid," ütleks üks mu lemmik muusikuid, Juhan Ungru ja ma kirjutaksin sellele lausa kahe käega alla.

Sellel kivil olime 4 aastat tagasi, esimesel ühisel USA-tuuril
Kaisareas, Iisraeli mere ääres, ajasime taga Jeesuse jälgi
Ja siin on minu viimased avalikud õpetussõnad Vahurile, 27.veb 2016

Friday, February 19, 2016

Minu malepartiid

Sügisel hakkasin lugema Paul Kerese elulugu, "Meie Keres". Eks mitmed seda juba teavad, aga avastasin sellega enda jaoks male võlu. See on minu arust päris eriline kui nii analüütiline ja loov mõtlemine väiksel laual, 64-ruudul, kokku saavad ja nii juba sajandeid. Sain teada, et kunagi olid laual elevandid ja nõunikud, ja kunagi oli see suisa kohustulikuks skilliks, mida rüütlid omandama pidid.

Mitte et ma nüüd mingi tegija või supernohik oleks. Ei, ei, seda mitte... aga mingis mõttes asjaarmastaja olen küll. Vähemalt see hooaeg - kipungi olema ehk hasartse (loe: kirgliku) loomuga inimene.

Sellega seoses siis mõned uudised. Facebookis juba kuulutasin - hea tuttava käest sain lingi, mis rääkis sellest, et messengeris on võimalik omavahel tekstikäikude abil malet mängida. Vägev!

Olen sestpeale umbes 10 vennaga platsi peal kohtunud. Ütleks nii, et täitsa omamoodi osadusvorm. Tuleb välja, et pea kõik oskavad käike (võtmesõnad isad ja vanaisad), ja on küllalt neid, kes pakuvad mulle isegi pinget. Ülla-ülla, eksaole! Sellest lähemalt allpool.

Kerese, Fischeri, Morphy ja Carlsoni kombel avaldaksin ka ise paar mängitud partiid. Olgu need mu lugejale innustuseks leidma või jätkama oma maleteed või tuletamaks meelde asjaarmastust mõne teisegi hobi suhtes.

Partii Eesti noorima pastoriga
Saar vs Remmel (mustad)

Remmel käis 40nda käiguna etturiga b4 ja oli põhimõtteliselt partiid kaotamas. Siis aga "juhuslikult" juhtus nii, et talle tuli appi temast kõrgem jõud ja tal õnnestus mängida viiki. (Vihje, kõrgem jõud oli Saar isiklikult). Ütlen oma vabanduseks seda, et ei märganud autoroolis istudes, et mu ettur teisel liinil istus ja järgmisel käigul ta ära süüakse. Saar pakkus viiki ja Remmel magas sel ööl väga hästi.


Partii Eesti unikaalseima hipsteriga
Roll vs Saar (mustad)

Saar tegi blunderi ja käis välja ratsuga (Nc6), ega märganud, et järgmisel käigul teeb valge šahh-mati. Siis tegi aga Roll väikse blunderi ja käis lipu asemel odaga. Muhhahhaa! Partii lõppes loomulikult Saare võiduga. Sel öösel ei saanud Saar siiski hästi magada (oli liiga emocionado).


Partii Virumaa esiluuletajaga
Saar vs Eigi

Eigi valis e4 vastu Sitsiilia kaitse ja Saar tahtis luuletajat selle peale provotseerida. Tuli välja, et Eigi polnudki nii rumal ja hakkas kolme etturiga vastu tulema. Saar pakkus viiki, aga Eigi millegipärast lükkas tagasi. Nagu what? Partii on praeguseni veel pooleli ja Saar kaalub kas ta enam Eigile viiki pakub. Kuidas Eigi magab, seda allakirjutanu ei tea ja see on okay.