“Väike maja preerias”. Seostub mu enda lapsepõlvega, kui me seda suure perega televiisorist vist laupäevaõhtuti vaatasime. See räägib ühe perekonna teekonnalolemise loo Metsikusse Läände, umbes 150 aastat tagasi.
Mulle meeldis, et raamat oli väikest mõõtu ja pehmete kaantega. Peatükid on lühikesed ja loetavad ka jupikaupa. Lisaks perele on üheks tegelaseks koer Jack, kes jookseb vankri all ja mitmel korral oma elu perekonna nimel ohtu seab.
Jutustus on lihtne ja helgevõitu, kuna selle vaatepunkt on väikese tüdruku poolt. Põhitähelepanu saab “papa”, kes pidevalt peab ületama ootamatuid seikluseid (ründavad hundid, kõrbepõleng, läbirääkimised kahtlaste indiaanlastega). Emal oli selles loos pigem toestav koduhoidja roll. Äratundmishetki oli, kuna viis aastat tagasi meiegi pere kolis, aga metsikusse põhja. Lugemisel oli mitmeid toredaid kilde ja sõnu, mida ammu kasutanud pole (nt "kollanokad").
Soovitan lugeda. Eriti neil, kes muidu väga ei loe ja põevad, et raamatud kipuvad pooleli jääma. Ma arvan, et see on üks sellistest raamatutest, mis teeb lugejast kuidagi parema inimese. Peale lugemist sain teada, et osasid on tegelikult kokku üheksa ja algselt oli see kirjutatud noortele. See vist tähendab teisisõnu "lugejasõbralikku".
