Veerand sajandit hiljem - tervitustega Salemile

Kindlasti ei ole ma inimene, kes mäletaks järgnevat juhtumit kõige eredamini (olin siis kõigest 12-aastane), aga midagi on sellest ajast meeles küll. Raske on meenutada, milline ma tollal olla võisin, aga kujutan ette, et koolis olin väikest viisi killumees ja kirikus pigem vaikne vend. Umbes sel ajal tegin ka oma isikliku pöördumisotsuse ja sain kristlaseks, kuigi ristitud sain alles neli aastat hiljem, 16-aastasena.

Kogudus, kuhu kuulusin, oli Tartu Salemi Baptistikogudus ja see oli usukogukond, kes oli väikesesse Võru tänava puupalvelasse kogunenud juba aastakümneid. Ruumid oli vanaks ja väikseks jäänud, kuniks võeti vastu otsus, et tuleb-mis-tuleb, ehitama peab uue kiriku.

Linn tuli soovile vastu, aga oma tingimusega - võite saada krundi üsna linna südame lähedale, silla otsa, aga tingimusel, et tegu on korraliku sakraalhoonega. Ehk siis sellise traditsioonilise ja pigem suurejoonelise ehitisega. Ja 90ndate algul, kellel siis ikka raha oli, et suuri kirikuid ehitada? Keegi meie kogudusest metalliärikas minu teada polnud.

Lõpuks läkski ehituseks ja sellega olin otsapidi seotud ka mina. Eriti on meelde jäänud, kuidas mu vanaema ja vanatädi ehitusel käisid. Üks ladus telliseid ümber, teine tegeles kirikuvalvega. Polnud just kõige tavalisemad ehitustöölised. Ja ju ma siis nendega kaasas jõlkusin ja sel viisil sinna ehitusele appi sattusin.

Aga see, millest ma jutustada tahtsin, juhtus 23.juulil 1997. Selleks ajaks oli kirikut ehitatud juba viis aastat ja üsnagi lõppjärgus. Appi olid tulnud ameerika sõbrad Texasest. 

Postiljon nägi suitsu, võttis taksojuhi rajalt maha, see omakorda võttis ühendust häirekeskuse dispetšeriga ja nelja minuti pärast olid kohal esimesed tuletõrjeautod. Kirik oli pandud põlema. Sellest rääkisid nii uudiseid ja ilmselt räägiti sellest hiljem paljudes kohtades mujalgi.

Mäletan, et üks onu käis hiljem platsi peal, ees tõsine nägu. Võõras, tegeles asjaajamisega. Pärisin kelleltki, kes ta on, ja sain teada, et onu oli eradetektiiv ja talle maksti, et ta kurjategijast jälje üles võtaks, aga nii kaugele ta ei jõudnudki. Nii paljus oli selgus, et süüdatud oli katuse alt mitmest kohast ja oli keegi, kellele see kirik ei meeldinud.

Kui üks ehituse ülevaatajatest põlengule kohale jõudis, puhkes ta lahinal nutma. Aga pastor (Jüri Jürgenson) lohutas: “Ära nuta, küll me saame sellest löögist üle.”

Ja isegi kui katus maha põles, ja ehituse lõppjärk veelgi kaugemasse tulevikku edasi lükati, siis nagu aeg näitas, sellest löögist saadigi üle. Oli neid, kes juhtunust kuuldes asjast puudutatud said, ja annetada otsustasid. Mõni alles siis mõistis, et tegu oli usuprojektiga, kus tuleb asjaga kaasa tulla.

Nüüd kui ise olen pastor ja vastutan usukogukonna eest, kajab see lugu kuidagi tugevamalt kui tollal. See lugu inspireerib. 

Juba ainuüksi see, et seda kirikut ehitasid lihtsad inimesed, olemasolevate vahenditega, ja nad ei jätnud enne kui nad asjaga valmis said. Samuti näitab see lugu, et kui Jumal on asjade taga, siis asjad õnnestuvad - isegi kui on toimetame vaimulikus reaalsuses, kus kurjal on oma voli.
Nüüd, veerand sajandit hiljem - olgu meil ikka julgust võtta ette asju, mis esialgu küll ilmatu suured, aga hiljem sellised, mis Jumalale au toovad. Saadan teile tervitusi, salemlased, siit Sundomis külast, sel korral misjonikoguduse pastorina.