Kirjutaksin mõne sõnaga meie esimestest koolipäevadest Soomes. See on olnud põnev (spännande/jännittävä) meile kõigile! Täna käisime seal kolmandat korda.
Kool kannab nime Smedsby-Böle skola ja seal õpib umbes 250 õpilast. See on kohaliku maakonna üks suuremaid rootsikeelseid koole, ja valisime selle, sest loodame mingi hetk sinnakanti kolida. Praegu tuleb sõita u 20 minutit.
Esimesel siiasaabumispäeval kohtusime direktoriga. Ta tegi meile koolituuri, rääkis toredatest õpetajatest ja eri tüüpi õpilastest. Saime teada, et koolis on veel teistestki riikidest õpilasi ning koolis on mitmeid erivajadustega lapsi. Ehk teisisõnu, kool on vastutulek ja ekstrasõbralik.
Mina jällegi püüdsin jätta osavõtliku ja lõbusa mehe muljet. Hiljem lapsed pahandasid, ja ütlesid, et ma ei tohi nii palju nalja teha - aga mis ma parata saan? Eks nad on seda mulle muudelgi puhkudel öelnud.
Vira on veel napilt kuuene ja läks esimesse klassi. Noomi teise ja Wilma viiendasse. Ma ei kavatse hakata liigselt Eestit ja Soomet omavahel võrdlema (see poleks kummagi riigi suhtes aus), aga ühe iseärasusena tooksin siiski välja selle, et siin oli kooliminnes vaja vaid koolikotti ja pinalit. Meie kui vanemate jaoks teeb see augusti ja septembri tunduvalt kergemaks.
Üks asju, mis mulle meie kolimise juures kõige rohkem meeldib, on see, et see paneb meid perekonnana ühele teekonnale. Me usun, et me vajame seda. Samuti oleme sunnitud hoidma omavahel kokku ning koos asju avastama. Sel viisil oleme kõik õpivalmid ja kõigil on alati ka midagi kasulikku teistega jagada. (Isegi vana pro Wilma on ühtäkki õdedega ühe pulga peal. Kuigi jah, ta on muidugi erakordne areneja. Juba täna ta kavatseb minna jalgpallitrenni, siis koolijärgsesse draamaringi, soome keele kallakuga rühma ning loomulikult ka muusikakooli.)
Ilmselt esimese poolaasta olen lastele taksojuht. Ka see on eriline roll. Mirtel, meie neljas, on hetkel mu assistent ja käib koolisõitudega kaasa. Temal veel lasteaiakohta ei ole, aga tahan, et ta saaks vähemalt teataval määral olla osa õdede koolimaailmast. Ta vaeseke muidugi ei suuda ära oodata, mil talle oma koht avatakse ja ta ütleb, et see on asi, mida me oma palveaegades ikka meeles peaksime.
PS. Vira ütles täna, et direktor oli talle sööklas tulnud ütlema, et sai väga rõõmsaks kui talle "Manni ja Roosa Roti" kinkisin. Jeppii! See on üks väheseid asju, mida tunnen, et saan enda tutvustamiseks kasutada ja oma tulevasest panusest aimu anda.
