Saturday, July 7, 2018

Nänna mälestuseks

Tere. Mina jälle siin.

Eile oli kurvapoolne päev. Matsime kalli vanaema Nänna. Ma arvan, et me kõik olime selleks valmis, aga ikkagi on kurb. Ja samas, südames on ka rahu, sest tean - ta elas head ja õiget elu ning see, mis temast maha jäi, oli paljudele õnnistuseks. Ta jooksis head võidujooksu ning pani kogu suguvõsale maha ühe kõrge lati. Kõrgushüppaja, nagu ta oli. 

Vägev!


Mälestused temast jäävad kingitusteks. Ja neid kingitusi saame avada terve elu. Omal viisil jäädvustasin minagi teda ja siinkohal panen postitusega kaasa viimase videointervjuu. See on tehtud 21.nov 2017 ta omas kodus, köögilaua ääres.


Olulise inimese surm võib seejuures mõjutada ühekorraga väga paljut. Näiteks matuste ajaks tuli Filipiinidelt tagasi mu noorem vend Harri. Selle üle on ainult hea meel. Viska talle käppa kui teda näed! Ta on palju muutunud, aga vana hea juntsu on tema sees ka täiesti olemas. Ajee!


Võib-olla mõjutab vanaema surm ka minu ja mu perekonna eluteed? Olen viimasel ajal küsinud endalt aina rohkem, kas julgen liikuda oma kodumaast (loe: juurtest) kaugemale? Oleksin ma valmis kolima Soome, mu abikaasa suguseltsile lähemale, teise kultuuriruumi?


Kui see otsus peaks tulema, siis kindlasti ei saa see kerge olema. Sisimas siiski tean, et see oleks üks paremaid asju, mida saaksin oma naisele ja lastele pakkuda. Mille poolest see minule ja mu tööle kasulik oleks, seda ma veel ei tea, aga võib-olla kirjutan järgmises postituses neil teemadel edasi.


Seniks aga, nägemist Nänna! Me kohtume õige varsti ja siis juba Uues Maailmas! 


Ja olgem ausad, päris kihvt seltskond on ees ootamas!

https://www.facebook.com/mart.saar.12/videos/10155472348534230/UzpfSTUzNTA3OTIyOToxMDE1NTQ3MjM3OTY1OTIzMA/

Monday, September 18, 2017

Maailmalõppu ei tule veel

Eile kirjutas Õhtuleht suurelt, et "Piibli ettekuulutus väidab, et maailm lõppeb 23. septembril". Aga enne kui me oma 5 viimast päeva lugema hakkame ja üksteisele "head" aega soovime, võib-olla tasuks lugeda täpsemalt, mida piibel rohkem kui korra selle teema kohta ütleb?






Kirjas on nii:

Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi! Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi. Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on
käes! (Kristus, Markuse evangeeliumis, 13. peatükis)

Segadust on külvatud lugejate sekka ilmselt seepärast, et toimetaja Kristjan Väli on sensatsioonihimus unustanud allikaid kontrollida. Uudis on võetud Fox Newsist ja selle põhiallikaks/ettekuulutajaks olla keegi David Meade (kes nimetab end millegipärast kristlikuks numeroloogiks, kuigi sellist ametit pole olemas).

Nii palju on artiklis tõtt, et piibel tõepoolest räägib erinevate ajastuste märkidest ja välja on toodud maailmalõpu eelsed märgid (milleks on sõjad ja katastroofid, mida tõesti on aina rohkem). Aga nii pea kui keegi hakkab täpset kuupäeva ütlema või rääkima numbritest ja tähtedest, võib jutu peale vilistada - selliseid tüngategijaid on alati olnud!

See aga ei tähenda, et see teema ei oleks oluline - maailmalõpp tuleb, varem või hiljem ja piiblit tasub kõigil lugeda. Kristus lõpetab eeltoodud tsitaadi alljärgnevaga ja sellega jätaksin ma ka oma lugeja:

Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas.  Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!

Ehk teisisõnu - kui see päev peaks tulema, 
kas oled selleks valmis ja 
kas sul on Jumalaga asjad korras? 


Ülaltoodud foto on võetud blogist idratherbeinfrance.com 

Monday, June 12, 2017

Armastuskiri väiksele tüdrukule


Tänaseks on möödunud su sünnist üksteist päeva. Sa, mu, meie Ilse Josefin!

Olen sind palju kordi vaadanud. Vaadanud ja siis mõelnud, kas sa mind hiljem enam sellisena mäletad? Sa oled ju nii väikene veel. Küll aga loodan, et see, kuidas olen saanud sind vaadata, jääks mulle endale meelde. Kasvõi mõni nendest hetkedest! Eks selleks tarbeks olen võtnud ka kümneid ja kümneid kordi kaamera välja. Olen juba täitsa fotograaf (selle postituse pildid on siiski teinud Anete Toming) ja teised pereliikmed on sellega üsna ära harjunud. Nad oskavad sind piltide peal täitsa vabalt musitada ja silma vaadata!

Kas sa ikka tead, et sa oled jube armas? Tead sa seda, et sa saad pidevalt komplimente? Olgu nad siis tuttavad, võõrad, sõbrad või sugulased. Sind on kutsutud inglikeseks, nukuks, täiuslikuks. Sa oled imeilus ja sa oled goordžeous! Sind on võrreldud teiste õdedega, Greta Josefiniga ja isegi minuga. Meil on vedanud, et sa oled sündinud! 

Aga tead, ma arvan, et sul on ka vedanud! Vedanud, et saad elus olla ja elu avastada. Saad varsti ka meid rohkem tundma õppida. Olen veendunud, et sinust nagu su õdedestki saab täiesti omaette isiksus ja sa annad oma olemasoluga ka meile nii palju juurde.

Kusjuures, sa vaatad päris palju juba ümberringi. Mulle meeldib mõelda, et sul on selline terane pilk (eks ma olen seda ka kõigi teiste tüdrukute kohta arvanud). Oled olnud juba korduvalt mitu tundi järjest üleval. Silmavärv teadupoolest veel kujuneb ja juuksed vahetuvad ka varsti välja, aga olgem ausad, sul on päris tumedad juuksed ja sa oled tõmmu tüdruk, ja kui asjad nii edasi arenevad, siis pean kaika ja ei-tea-millega-veel austajaid eemale hoidma. Aga mis seal ikka.

Tegelikult, olen tahtnud neid ridu kirjutada juba mõnda aega. Tahan, et see kõik saaks öeldud ja et sa teaksid, kasvõi kunagi tulevikus, et sa lähed mulle väga-väga korda. Ma olen väga rahul, et olen saanud võtta isapuhkuse ja et see tuli sel korral nii loomulikult! Eks ma olen ka ise isana kasvanud ja õppinud elus olulisi asju paremini ritta seadma. Mulle meeldib olla teie kõigiga, rohkem kui kunagi varem. Teiega on rõõmu ja palju mõnusat tunnet. Ja tead, iga kord kui ma sind vaadanud olen, sind ja su väikest nägu, siis maailm on jäänud kuidagi seisma ja ma tean, et ükskõik, mis ma sellel hetkel jätan tegemata, sind vaadates ja sinuga olles teen ma midagi väga õiget! Neil hetkedel ma ei muretse mitte millegi pärast.

Sa, mu, meie väike Ilse Josefin!

Aitäh sulle, et sa olemas oled (kuigi jah, järele mõeldes, palju see ikka meie teene ja teha on). Aitäh sulle Jumal, tõeline autor, kunstnik ja arhitekt! Aitäh, et sa Ilsele elu andsid ja et sa ta meie perre saatsid! Pean tõdema, et su looming on jätkuvalt täiuslik ning ma ei muudaks (ja ega ma suudagi) selles midagi! Tahan, et sa teaksid, oled mind selles ajas kinnitanud ja ma tahan sind usaldada ka edaspidi! Tulgu, mis tuleb! Mina ja mu pere.

siin on su varbad kolmepäevased

Thursday, June 1, 2017

Jepiii! Sündinud on Ilse Josefin!

Täna hommikul kell 08:07 nägi esmakordselt ilmavalgust väikene tüdruk nimega Ilse Josefin. Me oleme teda kaua aega oodanud ja nüüd on ta siin. Kallis Greta oli taaskord ülitubli ja ma olen nii rõõmus, et nad saavad haiglas tasapisi kosuda.

Wilma on juba nii suur (saab sügisel 10), et ei läinud kooli, vaid hoidis teisi lapsi ja teised jällegi võtsid end nii kokku, et koristasid kodu uuesti ära, mis oli vahepeal segi läinud. Olen rõõmus, et mul on ka superämm, kes meile Soomest külla tuli ja sel viimasel strateegilisel nädalal taaskord õla alla pani.

Pean mainima ka seda, et viienda tütre sünd lööb mänguvälja uuesti segamini ja ma hästi ei adu seda uut ja tulevast peredünaamikat. Neli tüdrukut moodustas varasemalt terviku, aga nüüd tuleb avastada seda viiendat ja aru saada, kes ta selline on (armas on ta kahtlemata, sedand küll). Samuti peab mõtlema bussi ostmisele jne, aga praegu võtan rahulikult, sest ka järgmised 9 päeva võtan suurima heameelega isapuhkusena vabaks.

Aitäh kõigile, kes on meile ikka kaasa elanud ja ka eestpalveid teinud. Olete meile suureks õnnistuseks ja loodame, et saame ka teile sedasama olla!

Tuesday, July 26, 2016

Valus kirjake


Jõudsin koju kell 22. Puhketoast leidsin kirjakese. Armsa ja valusa.



Ma tegelikult ei teagi, millise tütre kirjutatud see on. Nii võivad nad kõik küsida.

Üheltpoolt on eriline teada, et neile läheb korda see, kuidas oma aega veedan ning kas ma olen nendega, aga samas, ikka pigistab seest, sest ma ju ei taha halba, vaid elada nii hästi kui oskan, aga ikka tuleb aeg-ajalt esile, et ei suuda.

Kuidas peaks üks tavaline isa vastama sellele, miks ta nii palju tööd teeb?

Sest leiba on vaja lauale tuua?
Sest on ka teisi inimesi, keda armastan?
Sest Jumal tahab?
Sest ei oska paremini aega planeerida?
Või seepärast, et elu on lihtsalt selline?

Või äkki peaksin seda suvepsühholoogilt küsima? Homme samal ajal (22.00) on saade. Aga äkki on see jälle tööjutt?

Ah, rippugu need küsimused veel õhus.

Thursday, July 7, 2016

Uus raadiosaade! Küsida võib kõike!


Sõbrad. Mul on au teile esitleda kahte head sõpra ja psühholoogi, kellelt ma olen valmis küsima sel suvel kõiki küsimusi, mida teie omakorda olete julgenud siin esitada. Küsimusi saab saata siin blogis ja kui tahad, võid nime märkimata jätta või esineda pseudonüümiga. Kui tahad, et sulle oleks lihtsam ja detailsem vastust leida, siis lisa siiski oma vanus ja/või suguline kuuluvus.

Esimesed 30 küsimust loodame saada kätte enne järgmist teisipäeva, sest siis oleme mikrofonide ees!



Tuesday, June 28, 2016

"Hopsti!" - jälle See juhtus!


Ma ei tea, kuidas on teistega, aga mulle tundub, et sel aastal on ikka väga palju lõpetanuid. Saavutatakse suisa nii palju, et ei jõua kõigile kaasagi elada. Usun, et minu nooremapoolsest tutvusringkonnast on väljunud terve posu tulevasi professionaale ja palju põnevat seisab veel ees!

Üks lõpetanutest, Johanna Toplaan, pani mind aga mõtlema oma öise facebooki postitusega.


Loen seda juttu ja mõtlen kaasa. Midagi nagu haagib ja midagi nagu ei haagi ka. 

Haagib see, et mina ärkan ka enne äratuskella ja mul on ka palav, aga mis ei haagi, on see, et mul küll ei ole hea tuju ärgata. Teinekord on tegelikult isegi päris sant tunne! Johanna postitus paneb mind tundma, et mul on midagi viga, ja seda võib-olla isegi täitsa põhjusega.

Kaevun enda sisse ja mõtlen miks siis sant tunne?

Võib-olla ma tahan ka kogu aeg midagi saavutada. Cum laudet päris eesmärgiks ei ole võtnud, aga iga nädal tahaks ikka midagi ära teha. Ja kui teen ja nii läheb, siis on stabiilselt "okei tunne", ning ei pane tähelegi, et mu identiteet või tunne, et oleksin armastatud, oleks tegelikult küsimärgi all.

Probleem tekib siis kui lähebki kuskil halvasti.

Eelmine nädal pidasin oraatorina paar kõne. Kummagagi ei jäänud rahule. Samuti ei suutnud eelmine nädal mitte mingi ime läbi uut blogipostitust genereerida (tundsin, et pean Mihkli-postituste järel suutma mingit üüratut lugejahuvi hoidma). Tuleb tunnistada, et eelmine nädal tegin ka üsna kehva malekäigu (jah, see oli oda, ja jah, tervitused sulle, Innar Antestor) ja see rikkus mul ühe partii rohkem kui nädalaks ära. 

Arendan Johanna mõttekäiku edasi ja arvan nii, et kui me saavutame, siis polegi nii kerge oma väärtust hinnata. Aga just siis kui ebaõnnestume, selgub see, kui palju oleme kinni oma saavutustes ja mis puust oleme tegelikult.

Kuidas siis reageerida, kui lähebki halvasti?

See on hea küsimus, ja seda mõtlen minagi...

Küll aga tuleb meelde tuleb üks seik Venemaa metsikutest mägedest, kus ühe seltskonnaga aastaid tagasi rändasime. Minu ees oli sõber Mati, kes väsimatult ees vantsis ja rada lihtsamaks tegi. Olime läbimärjad, väsinud ja näljased. Siis, üks hetk, tuli läbi kõrge võsa korralik kraav ja seda polnud näha. Mati kaotas tasakaalu, kukkus potsti tagumiku peale ja libises alla. Sai veel märjemaks! Mina mõtlen, et näe, nüüd läks teisel eriti pahasti.

Aga siis Mati ütles hoopis...



"hopsti!" 




...ja tõusis uuesti püsti. Ei teinud teist nägugi ning vantsis kõigest hoolimata rõõmsasti edasi. Ta võib-olla isegi vilistas. Just nii lihtne see oligi!

Mingu selle postitusega ka siis nagu läheb, hopsti noh!