Monday, September 18, 2017

Maailmalõppu ei tule veel

Eile kirjutas Õhtuleht suurelt, et "Piibli ettekuulutus väidab, et maailm lõppeb 23. septembril". Aga enne kui me oma 5 viimast päeva lugema hakkame ja üksteisele "head" aega soovime, võib-olla tasuks lugeda täpsemalt, mida piibel rohkem kui korra selle teema kohta ütleb?






Kirjas on nii:

Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi! Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi. Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on
käes! (Kristus, Markuse evangeeliumis, 13. peatükis)

Segadust on külvatud lugejate sekka ilmselt seepärast, et toimetaja Kristjan Väli on sensatsioonihimus unustanud allikaid kontrollida. Uudis on võetud Fox Newsist ja selle põhiallikaks/ettekuulutajaks olla keegi David Meade (kes nimetab end millegipärast kristlikuks numeroloogiks, kuigi sellist ametit pole olemas).

Nii palju on artiklis tõtt, et piibel tõepoolest räägib erinevate ajastuste märkidest ja välja on toodud maailmalõpu eelsed märgid (milleks on sõjad ja katastroofid, mida tõesti on aina rohkem). Aga nii pea kui keegi hakkab täpset kuupäeva ütlema või rääkima numbritest ja tähtedest, võib jutu peale vilistada - selliseid tüngategijaid on alati olnud!

See aga ei tähenda, et see teema ei oleks oluline - maailmalõpp tuleb, varem või hiljem ja piiblit tasub kõigil lugeda. Kristus lõpetab eeltoodud tsitaadi alljärgnevaga ja sellega jätaksin ma ka oma lugeja:

Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas.  Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!

Ehk teisisõnu - kui see päev peaks tulema, 
kas oled selleks valmis ja 
kas sul on Jumalaga asjad korras? 


Ülaltoodud foto on võetud blogist idratherbeinfrance.com 

Monday, June 12, 2017

Armastuskiri väiksele tüdrukule


Tänaseks on möödunud su sünnist üksteist päeva. Sa, mu, meie Ilse Josefin!

Olen sind palju kordi vaadanud. Vaadanud ja siis mõelnud, kas sa mind hiljem enam sellisena mäletad? Sa oled ju nii väikene veel. Küll aga loodan, et see, kuidas olen saanud sind vaadata, jääks mulle endale meelde. Kasvõi mõni nendest hetkedest! Eks selleks tarbeks olen võtnud ka kümneid ja kümneid kordi kaamera välja. Olen juba täitsa fotograaf (selle postituse pildid on siiski teinud Anete Toming) ja teised pereliikmed on sellega üsna ära harjunud. Nad oskavad sind piltide peal täitsa vabalt musitada ja silma vaadata!

Kas sa ikka tead, et sa oled jube armas? Tead sa seda, et sa saad pidevalt komplimente? Olgu nad siis tuttavad, võõrad, sõbrad või sugulased. Sind on kutsutud inglikeseks, nukuks, täiuslikuks. Sa oled imeilus ja sa oled goordžeous! Sind on võrreldud teiste õdedega, Greta Josefiniga ja isegi minuga. Meil on vedanud, et sa oled sündinud! 

Aga tead, ma arvan, et sul on ka vedanud! Vedanud, et saad elus olla ja elu avastada. Saad varsti ka meid rohkem tundma õppida. Olen veendunud, et sinust nagu su õdedestki saab täiesti omaette isiksus ja sa annad oma olemasoluga ka meile nii palju juurde.

Kusjuures, sa vaatad päris palju juba ümberringi. Mulle meeldib mõelda, et sul on selline terane pilk (eks ma olen seda ka kõigi teiste tüdrukute kohta arvanud). Oled olnud juba korduvalt mitu tundi järjest üleval. Silmavärv teadupoolest veel kujuneb ja juuksed vahetuvad ka varsti välja, aga olgem ausad, sul on päris tumedad juuksed ja sa oled tõmmu tüdruk, ja kui asjad nii edasi arenevad, siis pean kaika ja ei-tea-millega-veel austajaid eemale hoidma. Aga mis seal ikka.

Tegelikult, olen tahtnud neid ridu kirjutada juba mõnda aega. Tahan, et see kõik saaks öeldud ja et sa teaksid, kasvõi kunagi tulevikus, et sa lähed mulle väga-väga korda. Ma olen väga rahul, et olen saanud võtta isapuhkuse ja et see tuli sel korral nii loomulikult! Eks ma olen ka ise isana kasvanud ja õppinud elus olulisi asju paremini ritta seadma. Mulle meeldib olla teie kõigiga, rohkem kui kunagi varem. Teiega on rõõmu ja palju mõnusat tunnet. Ja tead, iga kord kui ma sind vaadanud olen, sind ja su väikest nägu, siis maailm on jäänud kuidagi seisma ja ma tean, et ükskõik, mis ma sellel hetkel jätan tegemata, sind vaadates ja sinuga olles teen ma midagi väga õiget! Neil hetkedel ma ei muretse mitte millegi pärast.

Sa, mu, meie väike Ilse Josefin!

Aitäh sulle, et sa olemas oled (kuigi jah, järele mõeldes, palju see ikka meie teene ja teha on). Aitäh sulle Jumal, tõeline autor, kunstnik ja arhitekt! Aitäh, et sa Ilsele elu andsid ja et sa ta meie perre saatsid! Pean tõdema, et su looming on jätkuvalt täiuslik ning ma ei muudaks (ja ega ma suudagi) selles midagi! Tahan, et sa teaksid, oled mind selles ajas kinnitanud ja ma tahan sind usaldada ka edaspidi! Tulgu, mis tuleb! Mina ja mu pere.

siin on su varbad kolmepäevased

Thursday, June 1, 2017

Jepiii! Sündinud on Ilse Josefin!

Täna hommikul kell 08:07 nägi esmakordselt ilmavalgust väikene tüdruk nimega Ilse Josefin. Me oleme teda kaua aega oodanud ja nüüd on ta siin. Kallis Greta oli taaskord ülitubli ja ma olen nii rõõmus, et nad saavad haiglas tasapisi kosuda.

Wilma on juba nii suur (saab sügisel 10), et ei läinud kooli, vaid hoidis teisi lapsi ja teised jällegi võtsid end nii kokku, et koristasid kodu uuesti ära, mis oli vahepeal segi läinud. Olen rõõmus, et mul on ka superämm, kes meile Soomest külla tuli ja sel viimasel strateegilisel nädalal taaskord õla alla pani.

Pean mainima ka seda, et viienda tütre sünd lööb mänguvälja uuesti segamini ja ma hästi ei adu seda uut ja tulevast peredünaamikat. Neli tüdrukut moodustas varasemalt terviku, aga nüüd tuleb avastada seda viiendat ja aru saada, kes ta selline on (armas on ta kahtlemata, sedand küll). Samuti peab mõtlema bussi ostmisele jne, aga praegu võtan rahulikult, sest ka järgmised 9 päeva võtan suurima heameelega isapuhkusena vabaks.

Aitäh kõigile, kes on meile ikka kaasa elanud ja ka eestpalveid teinud. Olete meile suureks õnnistuseks ja loodame, et saame ka teile sedasama olla!

Tuesday, July 26, 2016

Valus kirjake


Jõudsin koju kell 22. Puhketoast leidsin kirjakese. Armsa ja valusa.



Ma tegelikult ei teagi, millise tütre kirjutatud see on. Nii võivad nad kõik küsida.

Üheltpoolt on eriline teada, et neile läheb korda see, kuidas oma aega veedan ning kas ma olen nendega, aga samas, ikka pigistab seest, sest ma ju ei taha halba, vaid elada nii hästi kui oskan, aga ikka tuleb aeg-ajalt esile, et ei suuda.

Kuidas peaks üks tavaline isa vastama sellele, miks ta nii palju tööd teeb?

Sest leiba on vaja lauale tuua?
Sest on ka teisi inimesi, keda armastan?
Sest Jumal tahab?
Sest ei oska paremini aega planeerida?
Või seepärast, et elu on lihtsalt selline?

Või äkki peaksin seda suvepsühholoogilt küsima? Homme samal ajal (22.00) on saade. Aga äkki on see jälle tööjutt?

Ah, rippugu need küsimused veel õhus.

Thursday, July 7, 2016

Uus raadiosaade! Küsida võib kõike!


Sõbrad. Mul on au teile esitleda kahte head sõpra ja psühholoogi, kellelt ma olen valmis küsima sel suvel kõiki küsimusi, mida teie omakorda olete julgenud siin esitada. Küsimusi saab saata siin blogis ja kui tahad, võid nime märkimata jätta või esineda pseudonüümiga. Kui tahad, et sulle oleks lihtsam ja detailsem vastust leida, siis lisa siiski oma vanus ja/või suguline kuuluvus.

Esimesed 30 küsimust loodame saada kätte enne järgmist teisipäeva, sest siis oleme mikrofonide ees!



Tuesday, June 28, 2016

"Hopsti!" - jälle See juhtus!


Ma ei tea, kuidas on teistega, aga mulle tundub, et sel aastal on ikka väga palju lõpetanuid. Saavutatakse suisa nii palju, et ei jõua kõigile kaasagi elada. Usun, et minu nooremapoolsest tutvusringkonnast on väljunud terve posu tulevasi professionaale ja palju põnevat seisab veel ees!

Üks lõpetanutest, Johanna Toplaan, pani mind aga mõtlema oma öise facebooki postitusega.


Loen seda juttu ja mõtlen kaasa. Midagi nagu haagib ja midagi nagu ei haagi ka. 

Haagib see, et mina ärkan ka enne äratuskella ja mul on ka palav, aga mis ei haagi, on see, et mul küll ei ole hea tuju ärgata. Teinekord on tegelikult isegi päris sant tunne! Johanna postitus paneb mind tundma, et mul on midagi viga, ja seda võib-olla isegi täitsa põhjusega.

Kaevun enda sisse ja mõtlen miks siis sant tunne?

Võib-olla ma tahan ka kogu aeg midagi saavutada. Cum laudet päris eesmärgiks ei ole võtnud, aga iga nädal tahaks ikka midagi ära teha. Ja kui teen ja nii läheb, siis on stabiilselt "okei tunne", ning ei pane tähelegi, et mu identiteet või tunne, et oleksin armastatud, oleks tegelikult küsimärgi all.

Probleem tekib siis kui lähebki kuskil halvasti.

Eelmine nädal pidasin oraatorina paar kõne. Kummagagi ei jäänud rahule. Samuti ei suutnud eelmine nädal mitte mingi ime läbi uut blogipostitust genereerida (tundsin, et pean Mihkli-postituste järel suutma mingit üüratut lugejahuvi hoidma). Tuleb tunnistada, et eelmine nädal tegin ka üsna kehva malekäigu (jah, see oli oda, ja jah, tervitused sulle, Innar Antestor) ja see rikkus mul ühe partii rohkem kui nädalaks ära. 

Arendan Johanna mõttekäiku edasi ja arvan nii, et kui me saavutame, siis polegi nii kerge oma väärtust hinnata. Aga just siis kui ebaõnnestume, selgub see, kui palju oleme kinni oma saavutustes ja mis puust oleme tegelikult.

Kuidas siis reageerida, kui lähebki halvasti?

See on hea küsimus, ja seda mõtlen minagi...

Küll aga tuleb meelde tuleb üks seik Venemaa metsikutest mägedest, kus ühe seltskonnaga aastaid tagasi rändasime. Minu ees oli sõber Mati, kes väsimatult ees vantsis ja rada lihtsamaks tegi. Olime läbimärjad, väsinud ja näljased. Siis, üks hetk, tuli läbi kõrge võsa korralik kraav ja seda polnud näha. Mati kaotas tasakaalu, kukkus potsti tagumiku peale ja libises alla. Sai veel märjemaks! Mina mõtlen, et näe, nüüd läks teisel eriti pahasti.

Aga siis Mati ütles hoopis...



"hopsti!" 




...ja tõusis uuesti püsti. Ei teinud teist nägugi ning vantsis kõigest hoolimata rõõmsasti edasi. Ta võib-olla isegi vilistas. Just nii lihtne see oligi!

Mingu selle postitusega ka siis nagu läheb, hopsti noh!

Friday, June 17, 2016

Ja Mihkel vastaski



Eelmine nädal kirjutasin siin blogis kirja mehele ja riigikogulasele nimega Mihkel Raud, kes on teatanud, et ta poliitikas ei ole oma kohta leidnud ning tegutseb sügisest edasi televiisoris. Kuna olen oma elus mingitsorti sarnases üleminekufaasis, siis olen teemast haaratud ja tahan teha talle arupärimist. Mis see oma koht on, kuidas seda leida ja kas see üldse olemas on?

Seda kirja luges ühtekokku umbes 700 inimest ja nagu natuke aega hiljem välja tuleb, siis Mihkel ise ka:



Nonii. Nüüd on, mida oodata. Päris põnev.

Sellel pildil on Muhv, Sammalhabe ja Poolking.
Selles suhtes olen nagu Muhv naksitrallide raamatus, kes samuti armastas kirju kirjutada ja siis neid saada, lihtsalt selle vahega, et Muhvi polnud päriselt olemas, aga mina olen. (Kusjuures, Muhv on Mihkli isa, Eno Raua väljamõeldud raamatukangelane ja see on tõsi fakt, et Mihkel on enopoeg nii nagu mina olen adupoeg!)

Küll on tore, et on olemas selline asi nagu kirjavahetus! Need on nagu väiksed kingitused, mis me teineteisele teha saame. Eriti tore on ju siis kui su kirja sees on sellised sügavad mõtted ja isiklikud küsimused nagu minul! Jään muhvimoodi pöidlaid keerutama ja vaatan, kuidas minutid, siis tunnid, ja lõpuks päevad mööduvad.

Ja siis, 4 päeva hiljem leian postkastist uue kirja! Jee.




Aga sellega on nüüd jama! Paistab, et mingit kirjavahetust siit välja ei kasva. Siin läheb asi kohe alguses hoopis teist rada pidi kui arvanud olen, ja paistab, et läheb otsekontaktiks ja -andmiseks! Ta tahab helistada! 

Ma ei tea, kas see meeldib mulle! Minu arust ei ole olnud see alati kõige rahumeelsem, vaadata oma kodunt diivani pealt televiisorist seda, kuidas Mihkel erinevaid inimesi oma arvamuste ja küsimustega pommitab ning neid nurka surub. Teinekord on mul nendest inimestest suisa kahju, eriti kui nad on maailmavaateliselt Mihklist erinevad.

Pealegi, kas panite tähele - mina kirjutasin kogu kirja omamehelikult Sina-vormis, aga tema vastab lugupidavalt "Teie". Jääb mulje, justkui ma suhelda ei oskakski ja õigupoolest, me ei ole olegi ju veel suhtlemiseni õieti jõudnudki! Ta justkui kirjutaks, püüa sa adupoeg siin omamehetseda! Kes sa arvad enda olevat? Kas Teile elementaarset suhtlemist ei ole õpetatud? Kuhu te ronite?

Pall on selgelt minu väravas ja nüüd on minu kord vastata. Olen ma mees või ei ole? Öeldakse küll,  et julge hundi rind pidi olema rasvane, aga ma ei taha olla mingi hunt! Paistab, et päris elu on keerulisem kui tahan ja igasugusest muhviteemast võin vaid unistada.

Peale tõsist järelemõtlemist, ja kõikvõimalikke variantide kaalumist, rohkem kui ööpäev hiljem toksin talle saatuslikult oma telefoninumbri ja vajutan "saada". Aga küsimus, kas ja kuidas kolmeraudne tulistab ja musta pori näkku lajatab, see jääb! Mul pole õrna aimugi, mis minust saab ja kuidas see vestlus algab, jätkub või lõpeb!

Kurdan oma muret naisele, aga ta lohutab mind sõnadega, et ärgu ma põdegu selle viisakuse pärast. Oli ju mu kirjutis: "Nii pehmo." 

Nagu mida iganes! Ma olen su mees ja tahan ma jee olla lihtsalt üks pehmo!

Aga otsustan, et mis seal ikka. Kui kõne tuleb, siis tuleb. Kurgu köhin puhtaks, aga häält ma moonutama ei hakka. Olen selline nagu olen. Enopoeg vs adupoeg. Kui oskan viisakaks jääda ja ta turmtule vastu võtta, siis asi seegi.

Ja siis, mõned tunnid hiljem, see tuleb. Telefon heliseb.

"Tere Mihkel!"

"Tere Märt."

Vahetame formaalsused, püüan hoida oma kõnes "teie"-teemat ja vähemasti sellega mitte eksida. Mihkel tahab aga et ma oma küsimused uuesti ette loeks.

"Ma ei jaksa koherenselt uut ja vapustavat rääkida," tõdeb mees teisel pool telefoni. Mida sõna "koherentsus" tähendab, seda ma ei tea. Aga positsioonid on võetud ja keeleliselt olen esimese lausega alla jäänud.

"Tähendab, et minu esimene küsimus oli, et mis asi see oma koht on?"

Mihkel peab seda filosoofiliseks küsimuseks, millest ma võin järeldada, et ma olen mingi filosoof abstraktsete ja elukaugete küsimustega ja tõtt-öelda on see minu jaoks sama, mis olla pehmo ruudus. 

Aga olgu, on mis on! Ise ma talle ju kirjutasin!

Ja ta räägib. Ta räägib, et selleks, et oma koht leida,  sõltub lõpuks kõik 10 miljonist väiksest detailist. 

Teen sellest omakorda järelduse, et see on nüüd teema, mida pole mõtet pikalt lahata. 

Aga räägime veel ja tuleb välja, et Mihkel ei ründagi. On avameelne, räägib kord ühe nurga alt, siis teise nurga alt. Ütleb, et poliitikas on igasugu toredaid inimesi ja tunnistab, et ta ise pole kompetentne seaduslooja ning et töö oli 98% seadustehniline, tema aga rohkem nagu mees, kes on õhinapõhine.

"Mis saab siis kui sa oma kohta ei leia?"

"Siis on kurb lugu ja tuleb edasi otsida." Ja enopoeg annab mõista, et asju saab teha ka väga kaua, ja lohutab mind mõttega, et tema on mänginud singer-vingeris 30 aastat vanu lugusid.

Ja siis on aeg viimaseks küsimuseks. See on see isiklik küsimus ja puudutab seda kohta meie elus, mida me päriselt usume. Nüüd on tal võimalus mulle anda viimane pauk.

"Aga viimane küsimus - kas on üldse olemas selline asi nagu See Õige?"

Kolmeraudne teisel pool toru vaikib. Paistab, et sealt ei tule suitsugi. Mihkel vist ootab mu täpsustust. Oleme läinud poliitika teemadelt armastuse teemadele.

"Noh, nii nagu mõned usuvad, on olemas See Keegi, See Õige, keda armastada ja siis abielluda?"

Mihkli püss ei paugu. Pigem räägib minuga aus eesti mees, kes eest ei vingerda. Ta ei panegi mulle lõpulaksu, vaid ütleb lihtsalt: "Selles suhtes olen kehv ekspert, mul on kolmas abielu." Ta tunnistab, et moraalilugejat temast ei ole ja ta peab õigeks, et inimesed teeksid seda, mida seadus ütleb.

Lõpetame vestluse. Korra kogemata sinatan veel, aga noomimist ei järgne ja sellega lõpetamegi. Olen talle tänulik ja rõõmus, et ei olegi pidanud talle ennast tõestama.

Nüüd võib jälle natuke rahulikumalt võtta.

Muhvile vist meeldis jäätis?