Annan juhtimise üle

On aeg teavitada ka laiemat üldsust (või siis lihtsalt neid, keda huvitab mu isiklik elu) sellest, mis on suurem muutus mu elus käesoleval aastal.

Nimelt mul on privileeg olla 31-aastasena mees, kes saab anda üle oma rajatud organisatsiooni/misjonimeeskonna kellelegi teisele ja tunda, et mul on mantlipärija!

Ajaloost nii palju, et kunagi (ütleme 15 aastat tagasi) alustas mu venna eestvedamisel Tartus selline liikumine nagu Going Up. Tollases kontekstis oli tegemist radikaalse nähtusega, sest kohalikud kirikud ei teinud enam noorteüritusi mitte iseendile vaid neile, kes Jumalat ei tundnud. Meie kohal oli Jumala käsi (ja paremini ma ei oskagi seda kirjeldada), mis kulmineerus sellega, et saime regulaarselt kokku umbes 500 noorega Tartu suurimas kogunemispaigas, Vanemuise kontsertmajas. Oli neid, kes tulid bussidega üle Eesti, et sellest osa olla.

Minu jaoks oli see märgiline aeg kasvõi selles mõttes, et siis, 18-aastasena, pidasin ma oma esimese jutluse, ja seda mitte kirikus, vaid teatrisaalis.

Sellest liikumisest kasvas välja Tartu Kristlik Risttee Kogudus (kus mu vend Peep ka täna pastorina teenib) ja veidi hiljem MTÜ Koma, mille eesmärgiks oligi olla misjonimeeskonnaks, kes varustaks noori juhte üle Eesti tegema kristlikku noorsootööd just seal, kus nad on. Minu teekond sai aga alguse sellega, et ühes Tšehhi linnas pani mulle rumeenia pastor noa kõri alla ja ütles, et ma ei niisama ei pulliks, aga järgneks Jumalale. Nagu arvata võite, olin sellega nõus.

Ja kuigi ma olen pühendanud suht palju oma elust, et varustada teisi noori juhte, olid need 8 aastat Komas eelkõige aastad, kus kujunesin ise noore juhina. Aga alles nüüd võin julgelt öelda, et olen läbinud juhtimiskooli esimese astme!

Selline oli meie 9. noorte juhtide konverents "Põlev Pirn"

Mis aga hiljuti juhtus, on see, et oma sügis Sabatiajal oli mul võimalus astuda senistest rollidest kõrvale ja märgata end lihtsalt tavalise inimesena. Sain tunda, et ma olengi täiesti asendatav ja mu roll pole (enam nii) kriitiline (kui varasemalt). Vaadates tagasi, on hea meel tõdeda, et minu asemele on astunud paljud teised ja küllalt on neid, kes minu tehtud püüdluseid või projekte palju paremini suudavad ellu viia!

Kuigi kõiki pole pildil, selline on meie Koma pere (2015, jõulud)

Üheks selliseks esileastujaks on olnud Vahur Kobin, kellega ma alles 4 aastat tagasi elasin koos ja kes tuli oma 20ndate alguses samuti Koma meeskonda. Alustas praktikandina, aga võttis ikka ja jälle uusi vastutusi. Oli mulle isegi assistendiks, aga siis ka kaasjuhiks. Kõigele tehtule lisaks on mul hea meel olla temaga ka lihtsalt sõber ja samas jagada (4.märts seisuga) veel 715 ühist sõprussuhet facebookis!

Minu arust on see arm Jumalalt, kui ta saadab kellegi su kõrvale ja mingi hetk ka su asemele! Aga selleks, et see saaks juhtuda on ikka päris oluline, et meie identiteet ei oleks kinni neis asjades, mida me teeme või mida teised sinult ootavad!

Seda kirjutades ma ei tea lõpuni, mis saab mu eluteest või "karjäärist", aga ma olen entusiastlik! Omaltpoolt olen teinud samuti julge sammu, ja mitte Komast või suheteringkondadest kuhugi ära läinud, vaid meeskonnale edasi pühendanud - seda aga Vahuri juhtimise all!

See on päris põnev ja haavatav teekond, saan juba möödunud kuu valgel öelda :) Öeldakse, et hea juht on ka hea alluv ja see on see, mis saab minus rohkelt proovile pandud :)

Usun, et see üleandmise protsess on saamas ka selle blogipostitusega rohkem ühele poole ja saame teenida edasi, nii nagu Jumal meid kumbagi on kutsunud. Minu roll kusjuures on sama kui see, mis ma ülikooliminnes tundsin! Saan olla "kommunikaatoriks" - ehk siis kirjutada, kõnesid pidada ja juhtidega kohtuda ja neid omal viisil toetada/inspireerida.

"Ärge alahinnake väikseid alguseid," ütleks üks mu lemmik muusikuid, Juhan Ungru ja ma kirjutaksin sellele lausa kahe käega alla.

Sellel kivil olime 4 aastat tagasi, esimesel ühisel USA-tuuril

Kaisareas, Iisraeli mere ääres, ajasime taga Jeesuse jälgi

Ja siin on minu viimased avalikud õpetussõnad Vahurile, 27.veb 2016