Pean tunnistama ühe asja üles jälle seoses Danieliga, kes tõsi küll, nüüdseks on rohkem tuntud kui Daniel Levi. Nimelt see, et ma ei ole tema fänn.
Tegelikult on ju nii, et ma juba korra olen kirjutanud ühe vastuolulise artikli seoses tema ja superstaari Andrusega - kuidas nad mind alandasid jne, aga nüüd on aeg avaldada järjekordselt midagi minu jaoks üsna isiklikku.
Miks ma siis ei ole? Nii paljud ju on!
"On ja On" on vaadatud youtubes rohkem kui 10 miljonit korda, keegi meist ei oleks seda osanud arvata (Silent Street sai sellega võrreldes 100x vähem hääli, kuigi oli ka suur asi). Ja ta ju laulab nii ilusasti ning on küllaltki esindusliku välimusega?!
Märt Adupoeg, mis sul viga on?
Ja kas mitte su oma tütar, õigemini juba kolm tütart teda fänna ja üks neist käis isegi eilsel heategevuskontserdil oma kogutud säästudega? Märt, sa silmakirjatseja!
Jah, tõsi. Kuigi olen Danieli kuulnud alates 10-aastasest vmt saati, käisin eile ametlikult ka ise esimest korda ta kontserdil, ja maksin isegi raha, aga näe - ikka ütlen, et ei ole ta fänn.
Asi tegelikult pole üldse muusikas. Pole ka tema isiksuses. Või meie mitmeti kattuvas minevikus. Asi on hoopis selles, mida Daniel on viimastel aastatel teinud ja välja paista lasknud. Ei, ma ei räägi saavutustest või sellest kui paljudele ta on meeldima hakanud...
...ma räägin sellest, et ta on viimastel aastatel hoopis kujunenud meheks, kes on mulle oma südikuse, südame ja sihiga eeskujuks. Miks mul on vaja olla lihtsalt üks fänn, kui Daniel on mu jaoks enamat kui äge muusik? Ta on mulle eeskujuks.
Mulle meeldib, et ta on julgenud teenida oma andides ja anda endast maksimumi. Ta ei tee kompromisse ja ta julgeb olla tema ise. Ma ei tea, kas ma tahaksin saada kuulsamaks, nii nagu Danielile seda on antud, aga minagi tahan teha midagi kogu südamega ja hästi. Ja just praeguses eluetapis, kus saan uuesti määrata selle, mis on minu jaoks õige ja piisavalt hea, on just selliseid eeskujusid vaja.
No comments:
Post a Comment