Mis on mu eesmärk ja kuhu ma teel olen?
Nii ma mõtlen tulevaste kolmekümnendate eel.
Ma mõistan, et ma pole enam see, kes ma olin, kui lõpetasin ülikooli ja asusin maailma parandama. Nüüd on hoopis mingi elukooli etapp jäämas selja taha. Võib-olla on see minu puhul seotud sellega, et lapsi on meil peres palju ja mis siis kui neid rohkem ei tule? Mis siis kui mingid uksed selja taga lähevadki kinni ja on küllalt teid, mida ma ei valiks?
Enam pole maailm nii lahti mu ees kui varem, sest enam ma ei ole nii mobiilne ja kohanev. Kui me peaksime perega kolima, oleks see minu jaoks suur pingutus ja ohver, sest juba on tekkinud juured ja needki on olulised...
Ja äkki siis ongi nii, et esimene meie linnupoegadest läheb sellel aastal kooli ("Jee, tubli Wilma!") ja järgmistel aastatel järgmised kolm?
Üheltpoolt panevadki just lapsed asjad perspektiivi ja teisalt kriisi. Ja kriis vist ongi see kui seisad olulisel lävepakul, aga sul ei ole kõiki vastuseid.
Õnneks ma tean, et ma ei ole üksi nende küsimustega, ja kui vahest vaatan taevasse, siis tean, et minulgi on aega veel. Siuke värk siis.
