Jõudsin koju kell 22. Puhketoast leidsin kirjakese. Armsa ja valusa.
Ma tegelikult ei teagi, millise tütre kirjutatud see on. Nii võivad nad kõik küsida.
Üheltpoolt on eriline teada, et neile läheb korda see, kuidas oma aega veedan ning kas ma olen nendega, aga samas, ikka pigistab seest, sest ma ju ei taha halba, vaid elada nii hästi kui oskan, aga ikka tuleb aeg-ajalt esile, et ei suuda.
Kuidas peaks üks tavaline isa vastama sellele, miks ta nii palju tööd teeb?
Sest leiba on vaja lauale tuua?
Sest on ka teisi inimesi, keda armastan?
Sest Jumal tahab?
Sest ei oska paremini aega planeerida?
Või seepärast, et elu on lihtsalt selline?
Või äkki peaksin seda suvepsühholoogilt küsima? Homme samal ajal (22.00) on saade. Aga äkki on see jälle tööjutt?
Ah, rippugu need küsimused veel õhus.
