See on mu esimene, ja kes teab, ehk ka viimane kiri, sinule. Kuna oled avaliku elu tegelane ja väljaütlemisi pigem soosid kui kardad, siis sellest ka minupoolne julgus sinuga sel viisil ühendust võtta ja siia blogisse kirjutada.
Tahaksin kirjutada samal teemal, millega oled sel nädalal avalikkust üllatanud, nimetades end ülerõhutatult läbikukkunuks ja tulles ära XIIIndast riigikogust, kuhu sind möödunud aastal valiti.
Ilmselt paljud on avaldanud imestust ja paljudega oled sel teemal ka vestelnud. Võib-olla mu mõtted ja küsimused ei ole sulle mingiks rabavaks uudiseks ja sul on ka nendele vastused olemas. Kui nii, siis tea, et olen väga tänulik kui sa neid ka minuga jagaks - sest tunnen, et sarnasest eluetapist ja -faasist olen isegi minemas juba pikemat aega läbi.
Aga igal juhul võta seda kirja pigem kui sõbralikku üheraudset, mis mitte sinu pihta, vaid sinuga ühes suunas püüab tulistada!
Tean su otsuse tagamaadest nii palju kui oled sellest ise avalikult kõnelnud. Usutluses Postimehe ajakirjanikuga sain tõdeda taaskord, et oled üsnagi aus ja avameelne mees. Rääkisid "oma koha" leidmisest ja sellest, et oled valmis selle nimel ka ohvreid tooma. Sind küsitlenud ajakirjanik väljendas hämmingut ja ütles, et enamus eestlasi sellist otsust ei oleks teinud (olgu selleks põhjuseks siis riigikogulase hea palk, teiste inimeste arvamus või iseenda tehtud pühendumisotsus vmt).
Mõtlen, et see koha otsimine võib-olla kohati nii diip teema, et sellele ei taheta isegi mõelda?
Sina aga kirjeldasid, et oled seda kohta tükk aega otsinud ja teinud seda intensiivselt. Näinud kõrvalt, kuidas teised on Selle leidnud. Ja kui rääkisid kolmeraudsest ja TV3st, siis kumas läbi teatav kodune hääletoon, millega andsid mõista, et seal sa tunned, et ongi su koht.
Aga luba ma küsin:
Kuidas sa tead, et seal on su koht?
Mille järgi sa selle ära tunned? Rohi olla ju alati teisel pool aeda rohelisem ja kas mitte aasta tagasi mõelnud sa teisiti?
Elame-näeme ja eks-näis suhtumine sind vaevalt ennastki rahuldab. Või kui annaksid teistele nõu, kas arvad, et on olemas selline asi nagu ideaalne töökoht? Nagu päriselt.
Teinekord ju otsitakse ka "seda õiget", kellega abielluda ja elu jagada. "See õige" on teinekord tore ja kasulik asi, millele mõelda, aga nii palju kui ma ringi käinud olen, enamuse puhul sellist inimest ei olegi. Jäädaksegi otsima. Viga on alati kas teises, või siis teine arvab, et sinus.
Mitte ma nüüd oma naist õigeks ei peaks - lihtsalt minu jaoks on see õige rohkem nagu otsuse küsimus. Me ei järgne ju õnnetundele, vaid otsustame ise, kes on minu jaoks see õige ja siis elame vastavalt (nii, et me mõlemad teineteist seda tundma paneme ja seeläbi õnnetunnet tekitame). Ütleme küll "jah" altari ees, aga meile endile on parem kui ka iga järgev kooselatud päev.
Armastus on otsus, äkki siis on õige koht ka?
Mul on muidu sulle paar küsimust veel, aga mine sa tea, mis sa vastad või vastama jätad! Pluss seda, et äkki ma muudan veel oma arvamust. Ikkagi üheraudne.
No comments:
Post a Comment