Wednesday, May 11, 2016

Issi, kuna me kohale jõuame?


"Tüdrukud, ainult 600 kilomeetrit veel, siis jõuame kohale!"

Väikesed tüdrukud, vanustes 8, 6, 4 ja 2 istuvad suure mikrobussi tagaistmetel ja püüavad elus püsida. Oleme sõitnud juba tunde. Bussis on palav, sest väljas on palav. Sõidame läbi idapoolse Euroopa, Eestist alla Tšehhi (1323 km) ja siis tagasi ülesse.

See võib olla teinekord täielik piin. Kes ei saa magada, kellel on kopp ees kõrvalistujast, kellel on juba kümnendat korda pissihädi, või nälg või janu, ja alati leidub meie seas keegi, kes tahab teada, kui palju veel. 

"Kuna me kohale jõuame?"

"Issi, kuna me kohale jõuame?"

Tuleb vastata. Muidu nad lihtsalt küsivad ja küsivad.

"Ära küsi nii. Kui sa küsid, siis meil läheb kauem aega. Ütleme kui jõuame!"

Pressin pedaali. Sees on aeg-ajalt 130 km/h, kuid ka siis venivad kilomeetrid. Nagu tilkuvas kraanis, aegamisi ja häirivalt. Ei saa mõtteid ka mujale. 

See ei ole mu esimene kevadreis Josiah Venture konverentsile. Kuid aastatega olen õnneks ka midagi õppinud...

Nimelt on olemas selline asi nagu Tõotatud Maa. Mingi visuaalne kujutelm, mida sa saad enda sees kanda ja mida sa tead, et kunagi läheb täide. See on asi, mis sind elus hoiab. See on asi, mis sind kannatlikuks teeb ja teekonnale ajab. Meil kõigil on oma tõotatud maa, isegi kui selleks on Tšehhi konverentsikeskus.

Aga tõotatud maa kipub kahjuks närtsima ja udu sisse jääma. Aastatega kuluma. Meil on vaja, et keegi seda elustaks. Või pakuks uusi tõotuseid.

Ja nii ma siis mõtlesin. Mõtlesin, et kui otsa tagasi Eesti poole keeran, siis mina oma peret ei piina. Pigem sõidan rahulikumalt ja teen kasvõi kaks ööbimist. Jah, rekkameeste hotellidest hoiduks sel korral eemale, aga äkki prooviks airbnb'sid (vähe privaatsem, renditav korter).

Mõtlesin veel kaugemale. Mis siis kui avastaks natuke maad? Mis siis kui me ei sõidaks lihtsalt läbi Leedu ja ei loeks sildilt lihtsalt Kaunas, vaid keeraks kuskil ära? Keeraks mere äärde! Leedul on ju ka oma Pärnu, selle nimeks olla Klaipeda. Ma ei tunne teda, aga kaardil ja kodukal paistab ilus ja lihtne.

Ja niimoodi ma siis sõitsin. Mina ja rool. Tunnid ja kilomeetrid. Tõotatud maa polnud mitte kodu, vaid tundmatu Klaipeda.

"Kaua veel, issi?"

"Kaua veel?"

"Ma sõidan, ma sõidan! Natuke veel. Alla kahe tunni. Alla tunni." 

Lapsed juba tahavad üksteist lüüa või süüa. Istmete vahetamistest pole kasu. Neil on ikka väga nüri olla. 

Tõotatud maa, kus sa oled? Usk tõotatud maasse pannakse teinekord sajaga proovile. Greta vaeseke peab istuma kõige väiksema kõrval ja paneb samastumise mõttes beebimütsi pähe.

Panen oma viimase mängu ja luban lastele, et sõidan päikesega võidu. "Näe, see juba maandub. Sõidame päikesest kiiremini! Me peame enne päikest mereni jõudma. Vaatame, kumb jõuab! Küll me jõuame!"

Ja lõpuks me jõudsimegi!


Läksime veel vahetult enne südaööd randa ja võtsime maasikad kaasa. Me ei jõudnud mitte ainult tõotatud maale, vaid enam veel. Me jõudsime veel kaugemale! 

Me jõudsime tulevikku! Me maitsesime suve. Liivarand ja lai meri. 

Järgmisel hommikul läksid lapsed ujuma, särkidega. Isegi tema, kes on kõige kartlikum. Nad on ikka täiesti segased! 

Meri on ju külm.


No comments:

Post a Comment