Kuidas ma mustale mehele andsin valge šokolaadi?

Pühapäeva hommik kell 5. Kas tõesti eesti mehe unistus ärgata ühes rikkamas Chicago linnajaos ja otsida vaeseid, kellele toitu pakkuda?

Kaastunne pole kunagi olnud mu suurim and. Küll aga õiglustunne ja soov midagi ära teha.

Jah, isegi rämpstoidu poolest tuntud ameerikal on samad nähud, mis meil. Vaesust, haigust, töötust.

Väljas on pime ja külm. Taevas paistab kuu ja tähed. Need on tavapärasest säravamad, kohalike sõnul.

Saame kirikuparklas kokku teiste abilistega. Tore on uusi saabujaid tervitada, sest neil pigistades soojad käed.

Kell on nüüdseks 6:30. Päike hakkab tõusma. Asume teele.

Chick-fil-A. U-Haul. Volvo. Sõidame neist mööda. Taevas on kollanev ja ees kõrguvad tornid.

Võtsin igaks juhuks kaasa ka ühe valge Kalevi šokolaadi. Sain Jumalalt oma reisi kirjakohaks selle, et meil tuleb elada oma elu nii, et see on täis kauneid tegusid Kristusele. Sest just tema oli see, kes samastus vaestega ja tahtis, et teeksime sama. Imelik usujuht, võid mõelda.

Mõtlen, et äkki leian kellegi, kes tõeliselt on seda šokolaadi igatsenud?

Koha nimi on Breakthrough. Eks näis, milline saab olema tänane "läbimurre".

Meid kohaletoonud grupijuht ütleb, et võin šokolaadi anda küll. Aga salaja. Muidu on ebavõrdsus.

Mina pannakse hakkima Millyga kartuleid. Selline keskealine naine, kellele meeldib kokata, ja kes tänase menüü on teinud. Mu hostid praevad scrambled eggs'i (praetud munapudru) ja peekonit. Tehakse ka magustoitu (vaniljejogurt apelsinimahla ja metsmarjadega) ning biskviidisaiu.

Nice! ütleks selle peale.

Tema on Milly. Sain teada, et ta kuulas rokki, enne kui teised (kristlased) kööki tulid. Nüüd kuulame ülistusmuusikat. Avastame, et meile mõlemale meeldib Gungori "Beautiful things".

Mul paaril korral kukuvad kartulitükid põrandale. Pesen need korralikult puhtaks. Tahan teisi teenides anda endast maksimumi.

Aeg lendab. Köögis on soe. Aga väljas jäätunud autoklaasid.

Natuke kardame, kas meil on toitu piisavalt. Täna võib tulla täismaja. Uurime ja saame teada, et tulemas on 20 kodutut ja 5 kohalikku staffiliiget. See rahustab meid.

Aga kellele peaksin andma oma valge Kalevi šokolaadi mustikatega?

Jäänud on 5 minutit uste avamiseni. Saan endale ka juuksekoti pähe. Muidu veel kukuvad karvad kuhugi vaniljejogurtisse.

Ja mehed tulevad! Suured tugevad mehed, enamus mustanahalised. 1/3 olla diagnoositud skisofreeniaga. Aga nende seas on ka mehi, kes alles on kaotanud kodu ja pere ja töö.

Tahetakse, et ma palvetaksin kõigi eest. Nagu ikka, öeldakse: "Mart came all the way from Estonia to be with you guys."

Tegelikult on see isegi tõsi. Mu elukutse on Jumalale järgneda ja aidata seda teistelgi teha. Mõnikord satun teistesse riikidesse.

Pakume süüa. Mehed mürisevad nagu karud, kes on äsja ärganud. Võid kujutada 20 Barry White'i korraga ühes toas olevat.

Toit saab jagatud ja otsin, kellega suhelda. Igaks-juhuks küsin, kas tohin meestega ühte lauda istuda. Lubatakse.

Keda valida? Kedagi, kellega olen sarnane? Keegi, kes on valge mees või hoopis keegi, kes üksi istub?

Üks asi, mida ma kindlasti ei taha, on see, et kedagi esimese asjana solvaksin. Ei taha mõjuda neile nagu keegi, kes neid haletseb.

Miks?

Sest ma ei haletse neid. Nad on täisväärtuslikud mehed. Ja neid muudab nõrgaks just see, kui nad selle ära unustavad! Pealegi, mehed ei vaja armastust... nad vajavad austust. Küsi mõne oma ausa meessõbra käest kui sa ei usu.

Valin laua, kus on prillidega valgenahaline poiss. Natuke küürus. Mõtlen, et temaga olen sarnane. Aga natukese aja pärast saan tünga.

Noormees on üksinda tulnud South Illinoisist suurde linna, sest kodus ei olnud midagi teha. Võib-olla oli midagi veel, aga vähemalt nii ta ütleb. Tal on kurvad silmad ja ta eelistab pigem kuulata kui rääkida. Tal on küll ägedad ameerika riided, aga seespidiselt on ta löödud. Seda on tunda.

Lauas istub ka teine mees. Suur, musta nähavärviga, kerge kitsehabemega ja juba mõne halli karvaga. Ühes kõrvas on särav pärl.

Nägin teda ennem üksi toidupalvet tegemas. Silmad olid kinni ja käed koos. Paistis julge. Üldiselt temasugustega ei ole lihtsaim, sest kunagi ei tea kui religioosne ja kange võib olla inimene.

Ta nimi on Walter ja ta on jutukas. Tunneb huvi Eesti vastu ja teab, et meil on ilus loodus.

Walteri lugu on lihtne. Ta pärineb Lõuna-Mehhikost. Kuigi tal on toredad vanemad, kes ikka veel abielus ja isegi kolledžiealine poeg, kel rastapatsid... siis tema ise on juba 6 kuud töötu. Viimased kolm töökohta on olnud miinimumpalgaga, millega arveid ära ei maksa. Ta ei ole rahul valitsuse ega demokraatiaga. Ta ütleb, et vahet ei ole, mis elu elavad väikesed inimesed, neid ei märgata ega võeta kuulda.

Tema arvates on tore, et ma misjonitööd teen ja noortega tegutsen. Aga et ma ta eest palvetaks, seda ta ei taha.

Ta ütleb, et tal usku jagub ja loodab tulla supist, kuhu sattunud on, peatselt välja. Ma respektin ta usku ja naeratan.

Teised hakkavad juba koristama. Me oleme viimased, kes veel istuvad. Aeg jätta hüvasti.

Siis saabub See Hetk.

"Please wait me here, Walter. I have something for you!"

Toon oma jopetaskust valge šokolaadi. See pole sulanud ja püsib ühes tükis. Kusjuures, see on Atlanta inimeste lemmikšokolaad. See võiks ka Oliver Kruudat paremini tundma panna.

Aga Walter on kadunud!

Kes otsib, see leiab, tean mantrat.

Leian ta fuajeest. Ta on teel otsima endale uut tööd ja veokijuhilube.

Walter on rõõmus mind uuesti näha. Valge šokolaad on ilmselt viimane asi, mida ta ühelt misjonipoisilt oodata võiks.

Oi, ta saab rõõmsaks! Ta tahab teada, millal ma tagasi tulen. Ta on üks väheseid ameeriklasi, kes lausa pakub enda telefoninumbrit.

Mina aga tahan pilti. Sulle tõestuseks.

Alati ei ole palve see, mis on hingepalsamiks. Teinekord on selleks hoopis valge šokolaad Konsumiriiulilt.

Breakthrough isesugune.