"Jõulujärgne pingelangus ja ka kutsumusest"

ahoi, väike-märt!

nüüd siis ongi kõik. jõulud on läbi ja saan kodus ja kontoris asju hakata koristama. ikka päris suur projekt oli tervele euroopale pakke viia. (eriti valmistas peavalu läänepoolne osa, sest seal on viimaste sajanditega tänulikkus päris täiesti ära unustanud - ei teagi, mida need lapsevanemad seal teevad. kaks päkapikku, üks amsterdamis, teine londonis, jäid samuti kadunuks. ei oska mõeldagi, mida sellega peale hakata)

nojah.

nagu peale suuremaid projekte ja pidusid ikka, on ka minul päris palju koristamist. üheltpoolt on selline hea pingelanguse tunne, nagu oleksin mägede tipust kuhugi alla maa peale jälle tulnud ja saab vabamalt hingata ja naeratada. aga teisalt, päris palju pakkepaberite, teipide ja nööride kuhilaid on igas nurgas. oh, oleks see pakkimine kord lihtsam ja oleks mul sellega vähem vaeva!

pakkusin kojujõudes mammile ka su naise tehtud kaneelisaiu ja jutt läks teile. eks ma rääkisin talle viimase aja uudised ja ta päris ka teie käekäigu ning laste kohta. loodan, et sa ei pahanda!

mõtlesime siis täna hommikul meiegi “kutsumuse” teemadel. et ikka, mis ametit peaks pidama ja kutset omama? olete gretaga mõlemid 30ndates ja kuigi lapsed on kõik veel väikesed, on teil vaja uusi väljakutseid. olen selles sügavalt veendunud! 

lihtsalt lastekasvatamine (nagu iga teine tegevuski), perspektiivita ja lihtsalt tegevusena, ongi nüristav. “parimad lapsed ja päkapikud”, nagu mulle meeldib ikka öelda, “kasvavad siis kui neil - ja eelkõige nende kasvatajal - on mingi tegevus ja eesmärk, mille nimel pingutada”. lastel omakorda on hea eesmärk olla tubli aasta otsa ja päkapikkudele sobib eesmärgiks teha kõigile tublidele lastele kingitusi. nii need asjad on.

väikestel on omad väljakutsed ja suurtel ka. on aegu, kus peamine ja suurim väljakutse on kasvatada, aga aegu, kus teha rohkem. 

minu puhul näiteks olla jõuluvana... millega tuleb aga meelde, et niisama jõuluvana olla ka ei ole tore. on ju terve hulk ebamugavusi: palju on ju vaja tööd teha, palju on tänamatust (nagu ma juba ennist kirjeldasin - võib-olla indias, hiinas ja aafrikas on asjalood vahvamad, aga eks seal ole teistsugused väljakutsed, mida me ei oskaks arvatagi).

oleks see siis nii, et ma iga aasta algul või siis esmaspäeva hommikul lähen mammi juurde ja küsin, kas ma siis peaksin olema edasi jõuluvana või mitte? vaja on, et mina seda talle ütlen! tema, abikaasana, saab mind toetada, aga ma ei saa temast lähtuda. mugav muidugi oleks. “naine on mehele kohane abi,” on vist kirjas raamatute-raamatuski… ja sellest ma püüan jõudumööda lähtuda.

ja nii siis lõpuks ongi, et hoopis minul on vaja talle rasketel hetkedel öelda, et saame hakkama ja “sel on põhjus, ja väga hea põhjus, miks elame põhjanabal”!

kirjutan seda oma parimate kavatsustega, kuigi tean, et need sõnad võivad ka raskelt su õlgadele kukkuda!

aga eks ole ju tõsi, et sinulgi ole “oma kutse” ja “oma põhjanaba”. sul on oma pakid mida vedada ja oma päkapikud, keda koordineerida ja kelle eest hoolitseda. sul on oma mammi ja lapsed, kel on nii paremaid kui halvemaid päevi. sul on oma piirkond, mille pärast südant valutada ja jõudumööda armulisust väljendada. ära seda unusta! 

kohe on käes uus aasta ja siis ei ole mõtet lohust, ammugi siis veel august, alustada! ei ole mõtet niisama mossitada ja ringiratast uidata! sulle on ju rohkem kui korra koitnud, kes sa siis oled ja milleks. praegu on küsimus, kas taipad seda õigel ajal endale meenutada! 

usu mind, jaanuar ja veebruar saavad olema ilusad kuud! mitte ainult ilmaennustuse mõttes, vaid iga otsa pealt. selleks ära hakka pauksonit ja mangi ennustusi mitte ootamagi! nad ajavad kogu aeg kägu (jah, ükskord läks ühelt neist täppi, aga see oli ka selline üldine asi). eriti antakse halba nõu aasta algul kui rumalaid ajakirjanikke saadetakse kohalikele nõunikele ja oh häda kui spiritualistidele küsimusi esitama.

väike-märt! sul on suur missioon (nagu igal teiselgi inimesel). sa oled selle rohkem kui korra enda jaoks avastanud ja nüüd pole muud kui pea püsti! (ps. mulle on mõned päkapikud teavitanud, et sul on kalduvus kööki jalutades katkiseid põrandaplaate otsida, mitte ümmargust kääbiku-akent imetleda, mis isegi pimedatele meeldib). 

sul ei ole midagi kaotada ja oma minekuga inspireerid sa paljusid teisigi!

ps. olen märganud, et sa muretsed ka oma riigipeade eest, et nad nii udud on, aga see pole ainus tunne, mida praegu tunda või millesse käärima jääda!

hoia siis pea püsti, tegutse julgelt edasi ja tea, et kes peavad, küll need ka saavad sinu poolt puudutatud! ole sina ja su pere väga tervitatud ja selle kõige keskel Kõigekõrgema poolt hoitud!


sinu jõuluvana,
29.detsembril, kodust

"Tänan sind"

sõber väike-märt!

oli ülimalt meeldiv sinu ja su pere seltsis aega veeta ja nagu ütlesin ka enne äraminekut - sellist vastuvõttu ma küll ei osanud oodata! kahju, et aeg nii üürikeseks jäi. ega siis rahvas pole oinapea kui ütleb, et heade inimeste seltsis liigubki aeg kiiresti. kiiremini kui tahaks.

ps. tervita veelkord oma naisukest ja ütle, et ta kaneelisaiad olid lihtsalt oivalised. ma näppasin paar tükki ka oma mammikesele, kuna greta vist unustas mulle kaasa anda!

Jõuluvana: jõulud näitavad lähisuhteid

ahoi väike-märt! 

jäänud on ainult üks päev jõuludeni ja siis olen ka mina sinu ukse taga. saab olema suur rõõm taaskohtuda!

loodan, et nüüdseks on sul kingitused tehtud ja homseks plaanid valmis. hea on neid jõule ikka oma pere keskel veeta, usu mind! nendel pühadel saab ka nähtavaks see kui palju või vähe ning mil viisil oled oma lähedastesse panustanud. tihti tahetakse teha suurt pidu, aga mõeldakse, kuhu kõik rahvas või rõõm jäi (ja kui siis midagi targemat sisutühjas peosaalis teha pole, hakatakse isegi jooma) - aga mulle meeldib ikka nii õpetada, et "pidu, see on suhtevõrgustiku jäämäe tipp". 

jõuludel saab nähtavaks kui väga te perega ka tegelikult ühte hoiate.

eks ma tean, et sa ise oled suurest perest pärit ja oled umbes 30 aastat üheskoos teistega pühapäeva lõunaid söönud. sellest hoolimata, pea meeles, et ega number pole oluline, loeb suhete (ja tänaste suhete!) kvaliteet!

ja kui ma juba jutuga nii kaugele läksin, siis avaldan sulle  omavahel, nagu mees mehega, ühe ametialase saladuse - kahjuks on sinu maal, seal Eestis, vähemasti pooltel peredel mitte rõõmupeod, vaid üsna nukrad jõulud ja mina seetõttu nende jaoks üks hale nali. eks see haiget teeb, sõita saaniga majast mööda ja vaadata, kuidas tuled targu eest ära kustutatakse. kujutan ette, et sul oli umbes sarnane tunne, kui tüdrukutega marti või kadri käisid jooksmas. küll ma tean, küll tean!

võib-olla sa mõtled, et sa pole suurem asi inimeste-inimene ega taha olla ka selline pehmovennake, kes lihtsalt vaataks silma ja kuulaks ning teiste käsi soojendaks. võib-olla on sul selle koha pealt õigus, iseloom on sul vähe eesmärgikesksem, aga siinkohal tahaksin sind ikkagi tunnustada... ega sinu inimesed teavad, milleks oled suuteline ja kui annad oma parima, on see neile hästi tunda.

sellega seoses mõtlesin sulle tuua ka mõne raamatu, mis räägiks rohkem suhetest, aga siis mõtlesin, et "ah, eks seegi ole väike-märdi arvates pehmo värk, talle on vaja midagi muud. midagi mis innustaks väljakutsuval viisil teistega kas aega veetma või kvaliteetsemalt maha istuma."

mõtlesin, et kuidas oleks kui tooksin sulle ühe kirve? selline, millega saaks metsa langetama minna. mõtlesin, et ehk on see, kuidas tahaksid mõne sõbraga aega veeta ja teinekord nädalavahetusel paariks tunniks välja minna? metsas rändamine ja puude raiumine on selline mehine ja siiras tegevus. 

ps. naise ja lastega päris kirves muidugi ei sobi, aga nende jaoks on mul sulle midagi muud. küll sa homme näed! sa veel lööd särama!

pss. ole kena, palun pane mulle homseks ka saun tööle. käin sealt peale teie visiiti käbe läbi. kuuldavasti olla sul valla parim saun - ei või olla! päris tõesti? kui tohib, võtaksin viha ka kaasa.


saksamaalt sinu poole teel,
jv, 23. detsembril

"Jõuluvana: Murest ja kinkimise reeglitest"

ahoi mærdike! (vabandan puuduvate tæhemærkide pærast. s6idan parasjagu norra mægede vahel, kohalikud saami-j6uluvanad andsid mulle oma laptopi kasutada. kahe pæeva pærast, j6ulu6htuks peaksin olema euroopale tiiru peale teinud ja sinugi ukse taha j6udnud!)

kirjutan sulle m6ned oma mured sydamelt æra.

hommikul kui ingveri-mee teed tegin ja tænast logistilist plaani koostasin, hakkas eilne kiri kummitama.

esiteks, tahtsin vabandust paluda, et ma eile nii tormakalt sulle n6u kippusin andma. mida tean mina 4 lapse kantseldamisest, ja næiteks nende riidepanekust kiriku soojas garderoobis? eriti siis kui nad vastu punnivad ja tahavad k6ike muud teha kui sinu tahtmist?

minu soovitus, tulla j6uluteenistuselt koju særasilmil, tundub tagasivaadates kohatu. v6ibolla on see umbes sama nagu ma ytleksin yhele lapsele v6i tæiskasvanule (vahet antud juhul ju pole), kes tuleb ja loeb k6ik oma luuletused ja laulud mulle pyydlikult ette, et "ole nyyd pai ja loe nyyd yks korralik luuletus ka".

teinekord ei saagi distantsilt k6ige paremat n6u anda. pean seda endale vægagi tihti meelde tuletama! (ausaltøelda oli mul yks vahe isegi nii, et hirmust oma j6ulusoovidega møøda panna oli enamus mu saadetud j6ulukaarte ysna lakoonilist laadi. eks seegi v6ib olla æærmus, kuhu ma enam langeda ei tahaks!)

aga eilsele m6eldes on muresid veel. nimelt sattusin online uudiseid jælgides selle peale, et rikkad rootslased, v6i siis lihtsalt swedbank (mul ei ole voli neil kahel vahet teha) tahab eestis varrolt ja peretraditsioonide liikumiselt rahasid tagasi v6tta. noh, mis see siis olgu? kingituste yheks kuldreegliks on ju see, et neid tagasi ei tohi kysida. ebaviisakas on ka edasi kinkida v6i asju maha myya. (kuigi jah, kiusatus vahest on)

eks ma saan sellest prohmakast tæitsa æru. tegijal juhtub, ja ilmselt nad ei osanud ettegi næha, et varro selle preemia saab. aga kurvaks teeb kogu see tænase Eesti (næe, kirjutasin suure tæhega!) væærtuste-teema mind ka. paistab, et te seal kummalgi poolel jærelandmisi ei tee. yhed ræægivad vihasel (ja tihti allasurutul vihasel) toonil, et sallida tuleb. teised ytlevad, et kaitsevad, aga millegipærast teine pool tunneb, et jællegi rynnatakse.

keegi on teile sinna justkui paraja tyli6una ikka kinkinud! annaks Jumal armu, et te yksteist 6una asemel p2ris alla ei neelaks!

eks minulgi ole omad v22rtused ja moraal. on n2iteks kingitusi, mida ma ka edasi ei anna. igasugu rumalusi kingitakse tegelikult yksteisele, lausa piinlik hakkab!

ja miski minus m6tleb, et mida teen ma portsu kinkidega, mis olid m6eldud rootsi pankuritele? paljud neist on ju armsad inimesed ja eks neilgi ole luuletused juba ammuilma selgeks tehtud... aga minu mætta otsast vaadates - ei ole kerge olla helde kui tunned, et keegi teine on olnud kitsi v6i sinulegi kasv6i kaudselt haiget teinud.

tahtsin selle sulle sydamelt æra ræækida - sa paistad olevat selline m6istev inimene, m6tlen siis, et saad minustki aru. eks aeg annab aru ja euroopa tiiru saan ju l6petada rootsiga, sealsed kylad ja linnad viimasena læbi kæia. vast siis pea ka væhe selgem!

ps. næed, panen kaasa ka yhe foto, kus næed, mis eile s6pradega tegime. sain II koha ja hunniku kohalikku šokolaadi. aga mul on selle vastu kahjuks allergia.

sinu j6uluvana juba aastast 1984,
norrast, 22. detsembril

"Jõuluvana: Kirikuskäimisest"

tere väike-märt!

mul pikka kirja ei tule, kuna jõulukontoris läheb aina kiiremaks ja kiiremaks. päkapikud muudkui sagivad ja tahavad teada kõiki detaile, aadresse, saladusi ja vanu hüüdnimesid. õnneks on mul veel hea pea ja tean (märkmiku kaasabil muidugi) enamjaolt kõike. näiteks seda, et sina oled ka mätu ja märdu, aga ka märt mc saar.

ütleme nii, et tean su lugu päris hästi ja saan täitsa aru, miks sa oled selline nagu sa oled.

aga kuna aeg napib, siis läheksin kohe asja juurde. kirjutaksin sel korral kirikuskäimisest (mida sa lapsepõlvest saati harrastad) ja sellega kaasnevatest nähtudest.

mulle meeldib see, et su usuraasuke otsa pole lõppenud. usk on tähtis ja ilma selleta ei saaks keegi voodistki välja. sulle on antud aga usku Jumalasse ja see on tore! kirikuid eestis on vähe, aga paistab, et sa käid ühes üsna mõistlikus kohas. natuke palju nalja viskate seal ainult, mõtlen mõnikord. (samas, nali pidi tervisele hea olema ja isegi halb huumor on parem kui kalamaksaõli, mõtlen ma)

täna oli sul siis seal risttee kirikus ka jõuluteenistus. no kuidas oli? ma ikka mõtlen, kas Jeesuse sünniloost saab iga aasta midagi uut välja pigistada? või on see rohkem nii, et teetegi neid jõuluteenistusi rohkem oma usuvõõrastele sõpradele ja loodate, et nad saavad piibli põhiloole esmakordselt pihta?

andesta mu läbikaalumise toon, aga kuna hoolin sinust, tahan ikka teada, kas kirikuskäimine on sulle ikka asja eest edasi? mõtlen, et see on ju sinu vaba aeg ja vaba valik, aga kas tuled sa sealt ka ise särasilmil tagasi?

kirikus (ja soovitavalt mujalgi) tuleb olla üksteise vastu sõbralik ja hea. ei tohi teha vahet inimestel. usun, et see on kõik tuttav teema sulle. ma ju näen, et sa ei vali liigselt kohti ja ikka püüad mitmetelt küsida, kuidas neil läheb ja jõudumööda hoiad meeles, mida eelmistel kordadel on räägitud.

aga ära mõtle, et sina ainus heategija oled ja isegi kui sel päeval patust prii, siis kellegi abi ei vaja! vajad küll ja kusjuures, kogu aeg! kõik vajavad, väga eri viisidel! küll ma seda tean, ega ma muidu päkapikke endale tuppa poleks lasknud!

inimesed, ja justnimelt kristlased, eelistavad pigem heategijad ja jõuluvanad olla, aga kas ka ligi lasta, kas tahad kedagi? eriti neid, kes ikkagi kuidagi väiksemad sinust? see, et me üksteise suhtes eelarvamusi ei oma, võiks ju tõsi olla ka näiteks selles, kuidas sa suhtled. kas sa räägid ka teistele, kuidas sinul läheb? annad sa ruumi vaikusele ja vihjetele, et teine taipaks küsida ka sinult häid ja tabavaid küsimusi? ma näen, et üsna mitu inimest tegelikult ja päris tõsiselt tahavad ka teada, kuidas sinul läheb! võta aega ka selliseks n-ö ebamugavuseks!

minu soovitus - vähem jõuluvanatamist, rohkem inimeseksolemist!

aga ah, mis ma sind ikka torgin. oled mulle väga armas, sellepärast kommenteeringi. mulle meeldib, et nii palju inimesi kohale tuli ja jõuluevangeeliumit kuulis. kui ei kuulda, ega siis usuta ka, nii on kirjas pühakirjaski.

ma lähen panen nüüd ühe suure paki kokku valitsusele. mõtlesin, et savisaar saaks päris uisud ja rõivas habemeajamisvahtu. sulle ma ei ole veel midagi välja mõelnud, aga küll jõuab!


ikka sinu jõuluvana, viimast päeva kontoris
21. detsebril

"Kirjutan sulle teise kirja..."

kirjutan sulle teise kirja. tuleb tunnistada, et suisa rõõm oli näha su kimbatust ja samas äratundmist, kui mu kirjutatu kätte said. eks tõde ongi valus ja milline Sõber siis tõtt ei räägiks?

lubasin sulle paaril teemal veel kirjutada ja siit ta tuleb. võta neid kui ühe vanaonkli tähelepanekuid ja las jääda see, mis oluline. kui tunned, et kirjutan kellestki teisest, lase rahuga mööda ja mine mõnuga pühapäeval kirikusse.

kui eelmine kord rääkisin töötamisest ja puhkamisest, siis sel korral mõned kommentaarid suhtumisest, traditsioonidest ja Gretast.

+++++

kõik tahavad lund, loomulikult. selliseid kirju saadetakse mulle pidevalt. igal lasteaia või kooli jõulupeol kümneid kui mitte sadu mudilasi sunnitakse käsi üles ajama, kui nad vähegi lund tahavad. saan aru ka sellest jõulutundest, mida taga aetakse (peamiselt küll jah, naisterahvaste poolt). aga võiksite ükskord aru saada - lund ei tooda mina! koka koolat ka mitte!

ühte teeb Jumal ja teist the coca-cola company, kellest ma tean nii palju, et vaid 3 inimest maakeral teavad selle joogi retsepti (ja nad ei tohi samal ajal ühes lennukis olla, juhul kui see alla peaks kukkuma).

eks teile meeldib uskuda imedesse ja üleloomulikesse "kokkusattumistesse". aga sellistel puhkudel, sealhulgas lumeigatsuses võiksite uskuda siis pigem Jumalat (jah, see on suure tähega), mitte mind!

tegelikult see, et te mind nende loorberitega ehite, iseenesest ei häirigi, aga võiksite vähemalt oma suhtumist jälgida. jõulude ajal pole mõtet lume puudumise suhtes kurvastust tunda. paraku süvendate sellega lihtsalt enda ja teiste pahameelt, ja kahjuks ei muuda see midagi. pealegi, rohelised jõulud on ka jõulud! võiks ju rõõmu tunda ka sellest, et näiteks teed nii libedad pole ja haigeks ei jää.

mõned mõtted ka kingitustest, mis te üksteisele teete. see on iseenesest tore, et te mind ka sellesse kaasate ja üksteise kodudesse kutsute, aga kas saaks kuidagi väiksema paanikata? ma saan aru, et see on paljude jaoks ainuke aeg kui kingitusi tehakse (või oodatakse, mille puudumine on seejuures ju veel kurvem!), ja fakt, et sina sealhulgas nende väljamõtlemise viimasele hetkele jätad...

...aga kas peale kingituste ka midagi välja mõtled?

ma ei taha oma kirjaga liialt kriitiline, aga kuna "meil on aega veel, meil on aega veel", siis kirjutan seda just nüüd kui saab teha vajalikke muudatusi.

mida ma mõtlen, on see, et kas su perel ka mõni jõulutraditsioon kujuneb? elad juba 4 aastat oma majas, aga paned puhkuse ajal selle koha pealt aina laiska ja lebosse! võib-olla pole vaja minna päris surnuaiale (kui sa just jälle seda jõulutunnet taha tekitada või kui usud täiesti loogikavastast ja isegi mitte piibliga põhjendatud hingederännet), aga kuidas oleks piparkookidega, perefilmide vaatamisega, sõpradele mandariinide viimisega? su lapsed oleksid väga rõõmsad kui sul mingi plaan oleks ja hiljem ka tänulikud.

mina näiteks olen oma isale traditsioonide eest tänulik. ega ma muidu viitsiks olla jõuluvana!

viimase asjana natuke julgustavama poole pealt. nimelt, mulle meeldib kuidas sa oma naist vaatad. ma saan aru, et kõlab natuke imelikult, kui mina seda vanamehena tulen sulle kommenteerima, nagu ma oleksin mingi stalker või nii... aga ma näen, et sul on täitsa soojad raamid kui näed teda näiteks ärkamas või köögis askeldamas. näen, et 8 abieluaastat pole raisku läinud ja parim seisab veel ees! päris tõsiselt! aga vaata sa, et sa temaga niisama maha istud ja kuulad, mis tal südames. sa veel üllatud!


sinu jõuluvana, kontorist
20. detsember

Jõuluvana kirjutab väike-Märdile

Kallis sõber, väike Märt. Võib-olla Sulle see ei meeldi kui ma Sind niimoodi kutsun, aga minu jaoks oled Sa ikka seesama. väike Märt, väike Märt, väike Märt.

(kui sobib, siis edaspidi ma ei kirjutaks Sina suure tähega, kuna minu arust on selline pöördumisviis ülehinnatud, ja usun, et mu lugupidamine sinu suhtes ei ole väikeste tähtede tõttu kahtluse all. pealegi, mu trükimasinal ei ole kõige kergem teha suuri tähti. läheb mitut sõrme vaja.)

siin jõuluvana. tead ju küll mind! oled paaril korral ka see aasta teinud mind järgi ja oma kommentaariks ütleksin, et päris naljakas oli. kohe Päris naljakas! üks paremaid ja olen isegi rõõmus, et sind laiem avalikkus ei ole veel avastanud. muidu peaksid kogu aeg mind või mingit muud iseäralikku tegelast mängima, ja kes teab kui väsinud ja ärakulutatud sa siis oleks.

ma tean, et see kiri tuleb sulle ootamatult. mina pole ju kunagi varem sulle kirjutanud ja ega sina ka kõige usinam selle koha pealt ole - viimane oli sinu poolt vist viiendas klassis ja siis ka rohkem nii... tundus, et pool-naljaga... eks ma saan aru, jõuluvanast kui nähtusest on tehtud paras naljanumber ja väikeste laste pärusmaa. mida ma tegelikult olengi.

aga kirja olulisema poole peale minnes. tahaksin teha sulle mõned tähelepanekud, enne kui jõulud päris käes.

vaatan, et sa ei ole korralikult puhanud, kuigi juba nädal aega on ametlikku puhkust käes. kas sa teed seda sellepärast, et:

a) armastad tööd nii palju
b) kardad mitte-töötamist nii palju
c) lihtsalt ei oska end välja lülitada?

ära saa minust valesti aru, ma tahan sulle head, aga kõigel on oma aeg. jõuludel peaksid sina puhkama - isegi kui sul just siis tulevad parimad mõtted!

minagi ei ole sellest patust prii ja olen pidanud meelt parandama nii laiskusest (ja sellest, et ma õigeaegselt hooajaks asju valmis ei teinud ja kõik jäi viimasele nädalale) kui näiteks suutmatusest "ei" öelda armastele inimestele. ma olen tahtnud palju inimestele meeldida ja mõtlen, et kui ütlen "ei", siis sellega vähendan oma punkte n-ö meeldimisskaalal. tegelikult ei peaks ju inimestele meeldimine üldse omaette eesmärk olema? ei ole alati osanud "ei" öelda ka uutele potentsiaalsetele päkapikkudele, sest need nii väga tahavad tulla mu ettevõttesse tööle, mõeldes, et see on nende jaoks parim koht. tegelikult on olemas ka selline asi nagu kõhutunne ja kõik pole kuld, mis särab. isegi kui inimene on ilus, tark, sõbralik ja lühike.

võib-olla võtad järgmised kaks nädalat natuke vabamalt ja saadad inimesed oma mõtteis pikalt ja kaugele? seda saab teha viisakalt ja kui keegi solvub, küll nad andestavad. inimestel on see suutlikus küll, usu mind!

käi kindlasti vanaemal külas. ta paaril korral on ka õhanud oma jõuluvana poole, et harva käiakse külas. astu kasvõi korra läbi, ega ta ju muud ei taha? võimalusel vii talle säästu sinki, see talle meeldib! (markus talle sellepärast meeldibki rohkem. kuigi näed, langesin isegi kiusatuse lõksu... rohkem meeldimine ei ole kõige tähtsam. pigem hoolimine ja muu sarnane.)

mõned mõtted oleksid mul veel, mida tahaksin sinuga jagada, aga ootan su vastuse ära. sa ei pea mulle kirjutama. tee mõned korrektiivid ja kui sa minuga ühendust tahad, siis mulle mõtlemisest täitsa piisab. küll ma siis sulle kirjutan uuesti!

armu ja rahu, Väike Märt!

sinu jõuluvana
19.detsembril, kontorist

Sain 30. Olen ma siis Õnnelik?

Eile tegin tiiru oma küla peal. Mõnus viis kuidas puhastada pead igasugu mõtetest ja näiteks arvutimängust, mida liiga kauaks oled jäänud vaatama.

Teadsin, et päev hiljem (ehk täna) saan 30-ks ja automaatselt kerkis küsimus: olen ma siis rahul? Ja kui kümned-sajad sõbrad-tuttavad hakkavad Õnne soovima, kas siis olen õnnelik?

Tuli meelde õemees Theo kommentaar paar aastat tagasi facebookis (kui ta sai samuti kolmkümmend). Ta ütles midagi taolist, et ta on rahul, sest teab, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu ta teel on. Aamen selle peale! See on see, mis teeb tõesti rõõmsaks kui see on paigas selleks vanuseks. Kohe palju parem on vastu minna keskeale ja sellega kaasnevale.

See, et mul See olemas on, teeb tõesti rõõmsaks. Olen Selle eest tänulik, ja tean, et peaautoriks on Jumal (ja mitte saatus, karma või muu säärane ebamäärane jumal).

Aga nii palju kui ma olen enda ja teiste eludest aru saanud, õnne ei leia seda meisterdades või jaanipäeval ussikest otsides. Õnn ei tule ka oma tõde ja õigus raiudes ja kraave kaevates. Õnn on kingitus, ja see antakse neile, kes julgevad olla... jap, just nii... õnnetud!

See on üks élu paradoks. See, et selleks, et end leida, tuleb end kaotada. Et elada, tuleb surra. Ja ega see enne kohale ei jõuagi, kui oled selle piiri peal ja pead otsustama. Võib-olla on see ka nii vaimne teema, et sellest saab aru vaimselt. Sest ma ju ei mõtle seda, et melanhoolias on vastus või et tarvilik oleks teha enesetapp.

Aga ütlen seda, et aus tuleb olla. Ja aus just kõige valusamas kohas. Selles, et me oleme kaugel tõest ja maailma keskpunktist. Selles, et elu on ime, ja elu imeb. Selles, et tähtede vaatamine teeb meid alandlikuks ja olemas on Keegi, kes meile mõtles, ja meid armastas. Keegi, kes on üle meie mõtete, ja samas, kellele saame mõelda ja kuidagigi uurida.

Ma ei taha siin rääkida lahti tervet evangeeliumi (tark ja otsiv lugeja pusigu siit vaikselt edasi ise). Aga tahan, et mu kallid õnnitlejad ja keda vähegi huvitab mu elu ja seda blogi loevad, teaksid, see on Kristus - jah, ja ainult Jeesus Kristus - kes radikaalselt on muutnud mu värvitoonid teiseks ja päriseks!

Tema on see, kelle kaudu tean, kes olen.
Tema on see, kes on öelnud, kust ma tulen ja kuhu ma lähen.

Ma ei taha petta iseend (ja seeläbi teisi) ning mõelda oma elu kuidagi enda suhtes ilusamaks. Jah, mõnede inimeste silmis võin olla ju tegija, aga see, mis loeb - mul on autor, ja ma olen selle üle tõesti õnnelik!

Snapshotid misjonitööst 1: Tšehhi kogemus

Tihtilugu saan ma inimestele selgitada, mis tööd ma teen. Kord räägin noorte juhtide koolitamisest, kord kristlikust noorsootööst, siis lihtsalt noorteliikumisest. Aga kõige õigem nimetus, mis ma endale anda oskaks, oleks misjonär omal maal.

See on minu käsi Tšehhis. Seal on meil kord aastas suur konverents nüüdseks juba 13 Euroopa riigi misjonimeeskonnale. Eestis juhin ma eest MTÜ Noorteühendus Koma, ehk misjonimeeskonda, kes aitab kohalikke kogudusi ja siinseid noortetöid.

Valge oli söögipael. Must on palvepael viie strateegilise valdkonnaga. Ja sinine on otseloomulikult sellaastane English Campi pusa.

Malenovice on hotell/treeningkeskus, mis kuulub Tšehhi meeskonnale. Üks punane mees ehitab parasjagu seda suuremaks ja ilusamaks.

Siin on kolm vahvat meest, kellega käisime söömatamas. Vasakul on Cory, kes kolis kogu oma perega Albaaniasse (sest armastab islamiusulisi ja nende keskel elamist). Keskel on Dave Patty, Josiah Venture liikumise eestvedaja. Ja paremal on John, kes suht nädal hiljem alles esimest korda Horvaatiasse lendas, et seal tööd alustada.

Mina ja Tšehhi poisid. Õigemini mehed, kes väga ka meie Ülenurme noortest hoolivad. Nad on juba 2 korda Eestis käinud, et aidata English Campi teha. Ma tean, et tegelikult nii palju on meil veel ees! Üks neist lõpetab juurat, teine kolis aastaks Slovakkiasse.

Aga siin on Philip ja Greg. Tohutult andekad, spontaansed ja suure uumoriga inimesed. Philip ostis mulle kunagi jäätist ja küsis salvräti peale joonistades, kuhu mu maailmavaates mahub rist ja ülestõusmine - ja ma ei osanud talle vastata. Greg jällegi tabas mind ükskord ühest vestlusest, kus küsiti, kas järgnen Jumalale? Ja kui ta siis kuulis, et ma ikkagi järgnen, ütles, et tähistame ja ostame sellel puhul colat. Nii tegimegi ja teeme ikka veel.

See on lihtsalt üks päikseline pilt lava pealt. Tähistame 20 aastat teelolemist. Petr (see Tšehhi poiss), hiljem ütles tabavalt, et ilmselt Jumalale ei paku niivõrd pinget see, kuhu me jõuame, vaid just see, kuidas me sinna saame... tihti näeme vaeva eesmärkide nimel, aga kõik need pisarad ja rõõmuhõisked 20 aasta jooksul on need, mis loevad. Ja neid snapshotte on meil kõigil oma elus oi-kui-palju.

Ja niimoodi laulsime Jumalale. Vahva ju!

Miks mul on raske kanda kikilipsu?

Ma ei ole eriline moemees ja üldiselt on mul raske asjadega kaasa minna.

Küll aga mulle meeldib mõelda, et mina ise olen moelooja ja kui kellelgi on huvi, tehku hoopis minu järgi. Aga nii nagu paljudel tavalistel inimestel, ei tunne minagi, et mul oleks iga päev midagi maailmavaramusse tuua ja nii ma tihti hoopis vaikin ja jälgin.

Üks hiljutisi facebooki sotsiaalkampaaniaid kutsub üles kikilipsu kandma. Ma kõike tagamaid ei tea, aga mulle tundub, et selles on kergemat sorti vihje sellele, et Eestis oleme me kõik võimukandjad, ja mitte ainult presidendil ole õigus kanda vallatut lipsu.

Võib-olla selles "Kuula rahvast" kampaanias on ka mingitsorti respekt meie presidendi suhtes, sest eks tema ju olegi "demokraatia" rauda tagunud need viimased aastad?

Aga kui seda kikilipsu lähemalt vaadata, siis tegelikult tundub, et see ei ole ainult mängulise, vaid ka sügavalt tõsise märgilise tähendusega. Nimelt, samal ajal kui Toompeal üritatakse 7ndal ja 9ndal oktoobril läbi suruda uus abielutähendus (ehk see, et abielu ei ole mitte ainult mehe ja naise, vaid ka samasooliste vahel, nii nagu paljudes lääneriikides), tulevad kõige julgemad kodanikud protesti märgiks meie kõige tähtsama mäe peale. Rahumeelselt, soliidselt ja ilmselt nii vallatute kui ka mitte nii vallatute lipsudega.

Mina ise olen kolme lapsega kodus, ja mõtlen, et ma sinna ei jõua. Või äkki ikka kuidagi jõuaks, lihtsalt julgust ei jaguks?

Sest kikilipsu kanda on tegelikult raske.

Kikilips tähendab suurt vastutust. Jah, iseenesest häält mulle meeldib teha, aga ma ei tea, kas ma ka tulevikus olen valmis seda kandma? Mis siis kui tuleb ka teiste väärtuste kui "abielu" ja "perekonna" eest seista? See tähendab ju seda, et minu jaoks on demokraatia nii tähtis, et võtan initsiatiivi ja vastutust sealt, kus teised ei taha. Võib-olla isegi igapäevaselt ja ka kehva ilmaga.

Võib-olla ma olen lihtsalt alalhoidlik. Võib-olla ma olen nagu aasta emad ja isad, kes alles viimasel hetkel (loe: sel nädalal) häält teevad, mõistes, et keegi neilt iseenesest arvamust ei tule küsima?

Ma arvan, et mina ei olegi selles mõttes hea kodanik, veel. Aga tundub, et ma kas küpsen või kõrben selles suunas.


Oh, kallis Eesti, miks elad nii heitlikku elu?

Miks loobud ilusatest värvidest ja valid lääneilma kirju kuue?

Mis teha saan kui vaatan aina külmenevat taevast?

Isaga kooli 2: Salaklubid

See siin on Yale Ülikooli salaklubi "Skull and Bones". Näitlik materjal.

See, millest ma siit edasi räägin, ei ole mingi vandenõuteeoria. See on kohe päris. Nimelt on olemas sellised salaklubid, millest sul ennem aimugi ei ole, kui sa juba selle liikmeks oled kuulutatud. Elad sina oma tavalist elu, ajad asju ja suhtled inimestega, kui äkki keegi naeratab või teeb silma ja ütleb "teretulemast!"

On olemas näiteks abieluinimeste salaklubi. Tuled mesinädalatelt ja sulle patsutatakse õlale. Sul tekib uus sisering ja uued vestlused. Naljad, läbielatud tõed ja lõputud probleemid, mida kunagi lahendada päris ei saagi.

Seda ma teadsin, et on olemas üsna avalik klubi ka lapsevanematel. Sünnitus on ikkagi ju avalik sündmus. Aga kes on käinud sünnitusruumis... vot neil on oma salaklubi jälle! Nemad teavad midagi rohkem. Neil on mingi kogemus, mis neid seob. Ma ei saa sulle ka kahjuks, midagi rohkem siinkohal öelda...

Üks klubi, mis mulle tuli üllatusena, kannab nime Paljulapseliste Perede Klubi. Olles sündinud ise 7-lapselisse perre, ma arvasin alati, et seda tegelikult ei eksisteeri. On nii-öelda fiktiivne ja lihtsalt termin. Arvasin, et see on heal juhul sotsiaalne programm riigi poolt, kus pakutakse mingisugust materiaalset tuge... aga ei!

Ma võin sulle niipalju öelda, et kui sul sünnib neljas laps ära, siis väga harva, aga siiski, puutud sa kokku inimestega, kellega võib-olla sa nii palju ei olegi suhelnud... ja nad on äkki su vastu hästi sõbralikud. Võib-olla nad võtavad isegi sul käest või küünarnukist kinni ja sosistavad kõrva: teretulemast klubisse!

Meil ei ole vaja kellelgi otsida Vabamüürlaste või mõne muu sarnase organisatsiooni saladuseloore. Need on siinsamas olemas! Tuleb lihtsalt armastada oma naist nii hästi ja kaua kui sa oskad, ja juba sind võetakse aina uutesse ja uutesse klubidesse!

Sel sügisel võeti mind koolilastevanemate klubisse. See on selline kihvt seltskond, kus räägitakse koos meisterlogistikast. Minutäpsustega igasugu kella-aegadest, õpetajatest ja kõigest väiksest, aga tähtsast kraamist, mis koolikotti mahub. Ja seda teevad kusjuures täiesti normaalsed, asjalikud Eesti mehed, juba varastel hommikutundidel ja autoparklates!

Head salaklubitsemist kõigile!

Isaga kooli 1: Esimene koolipäev

Eile oli esimene koolipäev.

Rõõm? Muidugi. Emotsioone, palju.

Iga detail oli oluline.

Raske isegi meenutada, mis täpselt oli, sest juba on uus päev peal ja palju mida uuesti seedida.

Wilmal oli omatehtud soeng. Ta hoidis õpetajate ja vanematelt õpilastelt käest kinni. Vähemalt viiel korral vahetas kaaslast. "Nii see hakkabki olema," kommenteerisin Gretale. "Äkki see ongi tema roll koolis, olla selliseks vaheisikuks, kogu aeg kohaneda? See oleks küll raske."

Greta ainult naeratas. Tema põdes palju vähem kui mina. Võttis vabalt. Tal on lihtne muidugi, tulnud väikesest turvalisest Soome koolist, 7-pealisest klassist. Aga mina alustasin Kivilinnas 40ses grupis ja ma siiamaani soovin, et mu koolitee oleks olnud vähem kivisem. Käisin pikalt Härmas ja korra ka Kunstigümnaasiumis.

Ma arvan, et ma tean üsna hästi, kuidas Eesti koolid lõhnavad. Arvan, et tean kõikvõimalikke traumasid, mida laps võib koolis läbi elada. Ja ma arvan, et mul on tegelikult väga palju edasi anda, sest ma tean, mis tunne see on, kui sul jäävad asjad koju. Kui sa ei tea, mis toimub. Ja kui sul on jälle õppimata! Kui sa tahad, aga ei taha ka, et vanemad tuleks lapsevanemate koosolekule.

Ma arvan, et ma oskan üsna hästi lohutada ja näha ridade taha, aga ma teen omaltpoolt kõik, et Wilma ei peaks seda kogema. Tubliolemine ja esimese hooga äretegemine on see koht, kus ma ise nõrk olin.

Kindlasti ma pingutan üle. Eile näiteks pahandasin pikalt Gretaga. Me ei jõudnud kõiki kooliasju valmis teha ja olin vist segaduses. Ma tahan ju Wilmale parimat, aga mis sa teed kui oled sedasorti pliiats, mis igasse koolipinalisse ei mahu?

Hommikul ma muidugi vabandasin ja ütlesin, et ma ei tea, miks ma nii nõmedalt käitusin. Greta lohutas ja ütles, et tema teab. "Sa oled jälle seitsmeaastane poiss, kes kooli läheb."

"Kuueaastane," parandasin teda ja jooksin õue Wilmale järgi, kes bussile jalutas.

Jumalat otsides 6: Puhkamine teeb alandlikuks

Homme on juba kõne teemal "Puhkamine, lõõgastumine ja lõbutsemine", mille pean Risttee koguduses ja sellega seoses kirjutasin Vapramäe metsa vahel ülesse umbes 30 põhjust, miks mul on raske võtta aega puhkamiseks...

Pildil on Aafrika lõvi, kes puhkab Uganda loomaaias

Üks läbiv kategooria minu jaoks oli see, et See On Alandav.

Sellega ma justkui tunnistan kogu maailmale, et ma ei saagi niisama hakkama. Ma vajan puhkust! Ükskõik kui kõvamehe imidži ma olen endale teinud. Mul saab ka jõud otsa ja mul kiilub ka kuul kinni.

Näiteks. Mõnikord ei taha ma minna powernäppi (loe: 30min uinakut) tegema, sest pärast on padjakas ja uimane olek ja mis siis kui keegi tuleb uksele? Mis ta minust arvab kui ta mind päeval magamast on tabanud?

Ja mis siis kui puhata on tegelikult väga lihtne? Ja nii lihtne ongi mind korda teha? Ma tahan olla keerulisem! Ma tahan keerulisemalt puhata kui lihtsalt minna jalutama või kinno koos kommidega. Ma pigem keerutan ja olen keeruline ning ei puhka välja, kui teen seda lihtsalt.

Puhates ma ühtlasi tunnistan, et keegi teine liigutab asju. Mina lülitan välja, aga asjad liiguvad edasi, ma pole kõigega kursis ja ma ei saagi tulemusi kontrollida.

Väiksed lapsed vajavad puhkust. Aga mina, tugev eesti mees ka.

Noh, nüüd sai seegi siis välja öeldud. Aeg minna tudule. Adjöö.

Jumalat otsides 5: Kuidas ennast Kosutada?

"Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse."

Saalomoni õpetussõnad (vt lähemalt)

Jumalat otsides 4: Mis annab hingele puhkust?

Täna saime oma meeskonna ja paljude kogudustega suure ja olulise verstapostini. Selleks korraks meie juhitud suvelaagrid lõppesid ja nähtavale tuli esimene vili, mis möödunud aasta panustamiste tulemuseks.

Üle 500 laagerdaja kristlikes keele-, muusika-, jalgpallilaagrites, kellest omakorda ligemale 100 olid meie omad grupijuhid.

Selline asi annab minu hingele puhkust. Ja usun, et see ameerikalik kokapudel Estonia teatri kõrval kirjeldab hästi meie teenimistöö olemust.


Ega minu roll nii oluline olegi. Sel nädalal käisin lihtsalt mõnes laagris külas. Rõõm on näha Elva noori kanamuna lennutamas.

Üks suve leidudest oli ka Tartu-Tallinn maanteel olev Anna kirik. Sellel kirikul on huvitav sünnilugu  -  folkloor räägib seal teatepostil sellest, et kunagi üks pime tüdruk nimega Anna eksis metsas ära, kuni leidis seal risti.

Leiukoha peale ehitas küla kiriku. Minagi usun, et Eestimaa noortele ehitab Jumal oma kirikut. Kusjuures, nii ütles ka Jeesus kunagi noorele abielumehele Peetrusele. Teadsid sa seda?

Kõige rohkem annab mu hingele puhkust muidugi hea naine, kes on hoidnud kodu korras ja lapsi elurõõmsatena. Alloleval pildil teen oma Tallinna viimase ossiküki Vabaduse platsi juures. Seal on kuju aastast 1974, nimeks "Meremehe naine".

Jumalat otsides 3: Yolo elust

Jätkan mõtlemast teemal: lõõgastumine ja lõbutsemine sellisel viisil, et oleme otsinud ning leidnud Jumala. Ilmselt ka üks sellistest teemadest, mida olen pidanud alles täiskasvanuna õppima hakkama...

Mõne jaoks on lõõgastumine ja lõbutsemine elustiil. Selline yolo elu. Teenitakse raha ja siis lüüakse see laiaks. Minnakse pidevalt kuhugi soojale maale, kruiisitakse ja pidutsetakse, kuni raha otsa saab. Siis teenitakse või saadakse kuskilt uuesti raha ja võimalusi, ning minnakse uuele ringile.

Olen aus, mulle isiklikult on selline elu võõras.

Selles elus on palju pinnapealseid naudinguid, mis lõpuks elukõverasse hoopis sügava lohu vorbivad. See on elu ilma eesmärgi ja erilise pärandita. Paljud tulevad sellele mõistmisele aga peale aastakümnetepikkust karusellilsõitu.

Tihti mängitakse maha niimoodi terve noorus, ja sellega koos kõik antud võimalused ning annid. Hiljem mõeldakse, miks ei leitud üles iseennast või oma õiget kaaslast?

Lihtne vastus: seda ei otsitudki! Otsiti hoopis midagi sellist, mis hea enesetunde tekitaks. Seda ebamäärast õnnetunnet, mis on nagu lumehelves - saad ta korra käe peale, aga juba ta sulanud ongi...

Yolo elul ehk "you only live once" (sa elad vaid ühe korra!) mantral on oma tõepõhi all. Me tõesti saame vaid ühe võimaluse elada. Ja see eluke on heal juhul 80-90 aastat. Aga mis siis kui see lause ei viita ainult sellele, et "ah vahet pole, mis saab homme ja kas see on õige või vale..."

Vaid see viitab ühtaegi nii elu erilisusele kui ka tühisusele? Mis siis kui see lause annab alles järelemõtlejale tõelise pingevälja, millel surfata?

Ja mis siis kui selle lausele järgneb veel midagi? Mis siis kui peale meie lühikest elu, peale surma, saame kätte selle, mida oleme terve elu külvanud?

Kui me julgeme seda küsida, siis yolo saab endale hoopis teise kaalu. Enam ei ole ta mitte lihtsalt-võtjate lauseke, vaid ka raskemeelsete küsimus.

Kui ma elan seda elu vaid ühe korra, siis mis on see, mida ma tahan oma eluga saavutada? Mis on need küsimused, millele tahan vastuse leida? Ja kui ma kunagi vaatan surivoodil tagasi oma elule, mida ma tahan seal näha? Kas midagi jääb alles?

Milline oled sina yolo-küsimuses? Kas sa lased elu peal liugu ja lihtsalt lõbutsed ja lõõgastud, otsimata midagi enamat? Või julged sa näha selle lause radikaalsemat poolt ja vaadata oma elu üle kui keegi, kes tahab ka hiljem vastutada?

Varsti suvi lõpeb ja siis on aeg edasi liikuda. Aga nii nagu Põhja-Tallinna räpparid meile ütlesid - meil on aega veel mõelda ja vastata. Aega kaaluda ja sihte seada. Tänu Jumalale!

Aga südamele ma sulle panen, sest ma tean juba ette... järgmisele suvepuhkusele minnes, sul on võimalik tagasi vaadata ja küsida endalt: kas oled oma eluga ka tegelikult rahul? Ole aus ja pane täiega!

Otsides Jumalat 2: Maasikad jäävad

Oluline punkt rõõmu, naudingu ja puhkuse kogemisel on kõrgete, kuid realistlike ootuste olemasolu ja nende täideminek.

Minul oli üheks sellesuviseks ootuseks maasikad. Oojaa. Saime tegelikult isegi mitu korda rohkem süüa kui eelmine aasta. Õppisin eelmise aasta vigadest ja ühe korra oimetuks söömise asemel käisime perega mitu korda turul.

Vaata kui palju erinevusi sa pildilt leiad! 

Õige vastuse võid näiteks e-mailile (m2rtsaar@gmail.com) saata. 

Võitjate vahel loosin välja maasika, mis oli jaanipäeval rahehunniku peal. See oli üle ootuste sündmus.

Otsides Jumalat 1: Lõõgastumisest ja lõbutsemisest

Mulle täitsa meeldis eelmise nädala kiirblogimine, kuigi kohati oli selleks vaba aega alles südaööl. Pean ennast loominguliseks inimeseks, kellel on suht pidevalt midagi öelda (iseasi, kas see tõsi on), ja reeglid ja raamistused teevad minu elu ka blogimisel tunduvalt lihtsamaks.

Kui on etteantud teema ja tähtaeg, võtab inimene ikka end palju paremini kokku.

Sellest ka see uus teema-seeria. Tahan iga päev teha kindlaks, et otsin Jumalat ja seda valdkonnas: lõõgastumine ja lõbutsemine. Varsti pean kirikus jutlustama sellel teemal ja pinget lisab seegi, et natuke on selle teemaga nagu kodu ja peregagi - justkui peaks lähikonnale tõestama, et olen sellel teemal piisavalt tegija.

Kas olen? Kas Märt Adupoeg oskab tegelikult lõõgastuda ja lõbutseda?

Ütleme nii, et 10 aastat tagasi oli see tunduvalt lihtsam, sest siis oli selleks aega. Siis mu elus oli Greta ja vabatahtlik noorsootöö, natuke kooli. Nüüd on noorteühendus Koma juhatamine, 5 naisega koos-elamine, Ülenurme valla koguduserajamine ja lihtsalt igapäevane majapidamine.

Nüüd hindan aega, mis saab panna lõõgastumisele-lõbutsemisele tunduvalt kõrgemalt ja mõistan, et see on midagi, mida lausa Peab tegema - muidu põleks kahe-kolme päevaga läbi ja siis lapiks nii iseenda kui teiste haavu 2-3 nädalat.

Ja ikka julgen öelda, et tahaks osata rohkem!

Homme siis lähemalt.

Mine lõõgastu natuke! Kui oskad muidugi.

Kiirblogimine 7: Tallinn ikka üllatab

Viimased kaks aastat olen otsekui võluväel sattunud ikka-ja-jälle Tallinnasse ja iga kord avastama midagi uut. Varem ma lihtsalt eksisin siin ära ja mõtlesin, et Tartu on ikka poole lahedam või üldse eraldi kategooria... aga nüüd vaikselt hakkab see kuulus kilukarp lahti minema ja välja ei tule mitte haisvad kilud, vaid hoopis pärlid!

Tihti näidatakse Tallinnat vaateplatvormilt ja siis ka peamiselt vanalinna katuseid. Aga siin on pilt sellest, milline on pealinn udus. Mulle tundub, et praegu on vaimses mõttes seis pigem selline, mitte selge ja keskaegne...

Igal linnal on oma elu.

Teinekord muutub tüütuks see kui lähened linnale ühe nurga alt. Näiteks kitsast ja kuumast bussist, kus oled arvutiga üle töötanud ja pea on paks.

Aga mis siis kui sulle tuleb üllatuslikult vastu sõber mootorrattal, kaasas veel üks kiiver ning kutsub sind Järvevanale vastu sõitma?

Ja nii et järvevana sulle üle 100 km/h suvepükstesse puhub...

See on vahva ja tekitab ootust ka muude asjade suhtes.

Näiteks Kalamaja ja Hirve park. Jõle kihvtid kohad. Eriti kui jalutad üksi!







Siin sattusin Viru väljaku juurde hõiskama Eesti noortele. Siin pildil on otseloomulikult omad joped, Ülenurme noored.



Ja siin on Merepäevade-aegne vaade tagasi linnale. Selle tegi vahva pedagoog Risto Tamm purjeka pealt.

Huvitav, kui oleksin nagu ulmekirjanik Indrek Hargla ja kirjutaksin nö oma Melchiori sarja Tallinnast, millise ajastu ja milliseid lugusid vestaksin mina?

Kiirblogimine 6: Baskinist, Presleyst ja minust

Olen viimasel ajal mõelnud sellele, kui pikk on ühe inimese elulugu. Tihti nii pikk, et mitte ainult teised, vaid ka ise imestad, et milline sa kunagi olid...

Pildil on Rock'n Rolli kuningaks kroonitud Elvis Presley, siis kui ta veel kaitseväes teenis. Kes oleks osanud arvata, et ta selline vend oli?

Või võtkem näiteks Eino Baskin. Lugesin ta elulooraamatu sel nädalal läbi ja sain teada, et ta on olnud suur naistemees, juut, estraadi eestindaja, rohkem kui ühe näitlejast vallaslapse isa, aga ka mees, kes oma viimastel lehekülgedel mainib Jumalat suure tähega. Ja juuksed ei lähe tal halliks kunagise kiiritamise pärast.

Varem arvasin, et ta on lihtsalt üks omamoodi kähiseva häälega mees, kelle huumorist ma aru ei saa.

Nüüd olen targem ja mõtlen, mis elu mina siis elan? Milline olin ma oma eelmises eluetapis, ja kelleks ma kujunen? Mis seda määrab?

Teeme järgmine kolmapäev sellel puhul ka noorteõhtu, kus igaüks peab kaasa tooma midagi oma vanast elust, mis tooks välja midagi sellist, mida ei ole veel teistele jaganud. 

Sellel pildil olen ma Lennart Meriga. Ühel ilusal suvel, Statoilis. Nägin teda tegelikult juba varem Botaanikaaias, aga kuidagi kohtusime uuesti. Mäletan, et see oli tõesti ilus aeg. Tol suvel sai palju kirsse söödud.

Kiirblogimine 5: Arm aitab enam kui hirm

Kes on vaadanud "Kuidas taltsutada lohet 2" või "Nukitsamees" - teab, et iga inimene ja koletis võib muutuda küll. See, mis meid aga muudab, on tihti hirm ja mitte arm.

Hirm sellest, et mind ei aksepteerida, kui ma olen omamoodi.
Hirm, et minuga tehakse midagi ebameeldivat, kui ma ei muutu.
Hirm sellest, et ma ei tea, mis minust saab.

Üks hirmudest, mis minus võib eelkõige suvel tekkida, on siis, kui ma reisin ja rändan. Käin paljudes noortelaagrites kõnelemas või midagi organiseerimas, samal ajal kui paljud n-ö tavalised inimesed puhkavad või käivad maal.

Olen ma üldse hea mees ja isa kui naise lastega koju jätan? Ega ma ometi oma tööd liiga palju armasta?!

Teinekord on see päris nõme tunne. Pean kuskil oma peas võitlema valede ja isegi uskumustega, mis teistel inimestel võivad olla. Ja isegi kui ma olen üks selliseid, kes elab üsna avalikku elu, siis tegelikult ju ei teata, et mida ma täpselt teen ja kuidas mul või mu perel täpselt läheb.

Sellises olukorras on oht tõestama hakata, et vaadake-vaadake, siin ma olen! Ja siin ma teen neile musi ja kalli! Kas nägite ikka?

See hirm võib mind (või õigemini mu käitumist) muuta, aga tegelikult tõelist mind alla suruda. Mehel on oluline oma tööd armastada, ja oma perekonda armastada, aga seda mitte teiste pärast! Vaid seepärast, et ta ise tahab ja on nii otsustanud.

Mis mind siis kõige selle keskel siiski paremaks inimeseks teeks?

See on arm. Ilus lühike sõna.

Arm on see, kui keegi - näiteks ämm - keegi, kes sind asendab kodus siis kui sind ei ole, ja kellega võiksid sul suhted olla ka halvad... (sest paljudel on)... kui see inimene, kelle ees sa mõnes mõttes ei ole armu välja teeninud, ühel päeval sulle ütleb:

"Ma austan su tööd."

Siis see on arm ja see on vabastav.

Kui sa saad armu sellisel ajal ja sealt, kus sa seda välja pole teeninud... Kui sa selle armu vastu võtad... siis sa koged vabadust. Vabadust teiste arvamustest ja vajadustest. Vabadust teha oma otsuseid ja armastada oma perekonda ja tööd ehk rohkemgi ja see on ilus vabadus!

Sellel pildil on mõned minu lapsed koos õe ning emaga, kes hoolitsesid nende eest ühel õhtul kui ma ära olin.

Kiirblogimine 4: Üks vana tsitaat, mis kummitab

Täna hommikul kui Ülenurme valla noorte kogukonnaga brunchi (loe: hilist pannkoogihommikut) tegime, siis kes oleks osanud arvata, et me siuksed pralletajad oleme?

Ühtlasi oli meie esitrepil üks tsitaat, mida mäletasin 8+ aasta tagusest ajast, kui Salemi kirikus käisin ja Linden mulle armastust lahti defineeris.

Linden ise on kõva ehitusmees. Aeg-ajalt kukub mõnelt projektilt küll latsaki alla, aga siis tõuseb püsti ja isegi kui käsi paistes, paneb edasi.

Vot niimoodi peame ka üksteist armastama!

Kiirblogimine 3: Uued levelid

Käes on aeg, mil meie neljas, Mirtel on võimeline trepist üles roomama.

Oleme harjunud selle reaalsusega iseenda või teiste eludes, aga kui väike laps seda esimest korda teeb, tähendab see palju asju: uusi võimalusi (tubasid) ja uusi ohte (kukkumisi). 

Pluss minule ekstra tööd, et uksed ette panna.

Kiirblogimine 2: Meremehena Tallinnas

Käisin mina Tallinnas. Mere peal.

Tulin sinna lennusadamasse, ja seal oli tuttav mees, Alari Allikas. Üks Jenny Kruse-nimelise purjeka maaletoojatest. Rahvas ostis temalt pileteid.

Käes oli Tallinna uhke iga-aastane üritus "Merepäevad". Ühe põhi atraktsioonina pakutigi laevasõite sinna ja tänna. Jenny Kruse oli üks ajaloolistest laevadest. 

Kui mina laevale läksin, sattusin sinna teenima pika mehega, nimeks Kaido. Tema on olnud nõukaaegne punkar, aga nüüd kunstnik ja muusik, kellele meeldib rääkida väga habemega mehest, Jeesusest.

Minu ülesanne oli olla ka laeval ja panna inimesi tundma hästi, aga rääkida ka, kuhu nad sattunud on. Jenny Kruse on ärganud peale kunagist ahtrimädanikku uuesti ellu ja on nüüdsest misjonilaev. Kunagi püüdis see isegi Atlandi ookeanil krevette, nüüd aga inimesi - parimas tähenduses.

Pildil on Alari, kellega mul oli võimalik isegi koos muusikat teha. Tundsin, et oleme nagu Tätte ja Matvere, aga veel ehedamad! Pildil on ka üks 15-aastane valgevene poiss Ugene, kes oli ikka hellalt rõõmus.

Jenny Kruse isiklikult. Surnupealuu asemel on selle lipukirjaks sõnum elust. Kui huvi on, uuri järele, mis see tähendab!